Dylan Thomas on kirjanik, keda võib liialdamata nimetada Walesi kõige
silmapaistvamaks ja kuulsamaks, õigupoolest on tal oluline roll kogu
Euroopa 20. sajandi kirjandusloos. Ehkki ta oli ennekõike tuntud kui
luuletaja, moodustab tema proosa võrdselt huvitava ja ainulaadse pärandi.
Käesolev raamat pakub lugemiseks valiku proosapalu Thomase loometee
algupoolelt, millest paljud jõudsid raamatukaante vahele alles pärast
autori surma. Nad on suuresti autobiograafilised ja samas tihedalt läbi
põimunud Walesi maastiku ja mütoloogiaga. Avanev maailm on ühtaeg hirmus
ja lummav.
Alguses mõtlesin, et loen selle raamatu lühijuttude punkti alla. Mulle muidu novellid täitsa meeldivad vahepalaks lugeda….. aga no see raamat on minu jaoks ikka klass omaette. Võib-olla olen ma liialt fantaasiavaene, või pole piisavalt laia silmaringiga või veel midagi, aga no tee või tina, üle pooltest juttudest mulle kohale ei jõudnud. Meeletult palju allegooriat ja sümbolismi. Mulle meeldib lugeda juttu nii, et selle mõte on selge, mitte et ma pean punnitama ja ridade vahelt kuidagi välja lugema, et mis see oli mida ma just lugesin. Raamatu kaks peamist tegevust läbi juttude on lühidalt öeldes surm ja seks. Enamik jutte on õõvastavad.
stiilinäide ka:
“Paat tõmbas ankru üles; see kerkis merepõhjast nagu raudnool ja jäi rippu uude tuulde – nool osutas pimedatele aukudele, mustadele koobastele silmapiiril mere korgitsväinade taga; neist auklikest kaugustest nägi poiss linde tõusmas ja liuglemas ankrust mööda, nagu seda poleks olnudki, sellal kui poiss ise ühes hülgega paadini ujus, mis sealsamas vett sõtkus.”
Dylan Thomas “Üksteist lugu”
- Kirjastus: Allikaäärne
- Ilmumisaasta: 2012
- Lehekülgi: 96
Raamatuid siit ja sealt 