Anne Cathrine Bomann “Agathe”

LVK 2021 teema nr 18 Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega

TAGAKAANELT: “Kas kunagi võib olla liiga hilja, et teist inimest endale lähedale lasta? Eakas psühhiaater loendab pensionini jäänud päevi. Patsientide probleemid tunduvad talle tühised, nende valu ei liiguta teada. Üks viimastest patsientidest ei lase end aga eemale peletada. Aeg koos Agathega muudab vana arsti elu Jäädavalt.

Raamat köitis mu pilku. Mulle meeldib, kui raamatu kaanel on linnud. See siin on mõnus pisikeses formaadis raamat lühikeste peatükkidega. Tõotas tulla kiire lugemine.

Mulle pole just eriti sageli ette juhtunud raamatuid, kus on peategelaseks üsna eakad tegelased. Selles raamatus on peategelaseks psühhiaater kes plaanib 72-aastaselt pensionile minna. Selleni on jäänud veel 22 nädalat ning 800 vestlust. Olles otsustanud, et enam ta ühtegi uut klienti ei võta, ilmub eikusagilt välja Agathe, kes tingimata soovib just selle arsti juures käia. Elust väsinud ja tülpinud mees, kes ei näita huvi enda ümber toimuva vastu, on sunnitud Agathega siiski tegelema hakkama. See aga osutub justkui kahepidiseks teraapiaks. Raamatu lõpuks on mees saanud uue hingamise ja isegi pensionile minemise mõtted peast pühkinud.

Mulle see raamat meeldis.

• Kirjastus: Hea Lugu
• Ilmumisaasta: 2019
• Lehekülgi: 144

Hans Christian Andersen “Vankumatu tinasõdur”

TAGAKAANELT:

Ühe jalaga tinasõdur armub tantsijannasse. Tõmbetuul lennutab tinasõduri aknast õue. Poisid panevad tinasõduri paberist lootsikuga rentslisse sõitma. Tinasõdur satub kala kõhtu. Hiljem, oma endise pererahva juures, visatakse ta ahju. Tuul lennutab tantsijanna samasse ahju.

Igihaljas klassikaline muinasjutt.

• Kirjastus: Odamees
• ilmumisaasta: 2018
• lehekülgi: 16

 

Ina Bruhn “Minu faking perekond”

Minu faking perekond on Taani kirjaniku Ina Bruhni seitsmes noorteromaan. Raamatu peategelane on 15-aastane Niina, kes tunneb end Christofferina. Ta vihkab oma keha, vihkab oma äpardunud ema ja vihkab isa, kellest ta õieti midagi ei tea. Teose alguses koguneb perekond Svendsen vanaema sünnipäevale, kus üks pereliige hukkub ja üksteise järel tulevad ilmsiks suguvõsa õudustäratavad saladused.

 

Nagu mismõttes noortekirjandus? Mida see täpsemalt siis annab noortele? Minu arvates on see üks raamat, mis on täis mõttetut ropendamist. Peale selle on raamatu sõnum minu jaoks see, et sa võid olla kuitahes ebaviisakas, julm või ülbe olla ning tehes sedaviisi kahju oma lähedastele (nii füüsilist laadi kui emotsionaalset ja varalist) saab põhjendada vabandusega, et sorry, minu sees on kurjus, mis on pärit aastasadade tagant. Selle raamatu järgi on igati ok minna kallale oma emale ja ta nina veriseks lüüa kingaga, vistata nõusid katki, peksta autosid segi jne. Ainus probleem, mis vääriks selles raamatus tõsisemat suhtumist ja noortele valgustamist on oma kehaga mitte leppimine. Aga see küll pole raamat mida soovitada sellise probleemi käes vaevlevale noorele.

Mulle tundub, et minu ja nende auhindade väljajagajate mõttemaailma vahele jääb terve kosmos….  Mina ei annaks sellele mingit auhinda. Ja kindlasti ei oleks see noortekirjandus (ainus mis viitaks noortekirjandusele on lapsest peategelane). Ausalt öeldes, ma ei tahaks kohe lubadagi alla 18 aastastel lugeda raamatut, kus kirjeldatakse erinevaid seksuaalakte, sh. vägivaldseid ja pilastavaid (nt. kasuvend magab oma 12 aastase õega jms).  Kõige selle juures aga keegi ei sekku ja asja peetakse paratamatuks.  Lihtsalt vastik, kuidas kogu vägivalda ja õelust õigustatakse ajuvabalt terve raamatu vältel….

 

• Kirjastus: NyNorden
• Ilmumisaasta: 2015
• Lehekülgi: 246