Berni gümnaasiumi õpetaja Gregorius tõuseb keset tundi püsti ja lahkub. 
Kohutatuna äkilisest tundest, et aeg kaob käest, jätab ta kõik maha ja sõidab Lissaboni, et leida üles arst ja poeet Amadeu de Prado, kelle raamat on teda sügavalt lummanud.
Saatus viib ta kokku seda salapärast portugallast tundnud inimestega. Kuid mida tähendab tunda teist inimest, mõista teist elu? Kuidas aitab see kaasa iseenda mõistmisele?
Neid küsimusi esitades õpib eakas Gregorius ühe keerulise isiksuse kõrval tundma ka iseennast.
Keerutasin virtuaalset gloobust siin ja mulle tõi fortuuna Šveitsi. Nooh oleks võinud ka hullemini minna. Tunnistan ausalt, et võtsin esimese kirjaniku, Wikipeedia šveitsi kirjanike listst. Ja minu suureks rõõmuks oli kohe ka raamat olemas eesti keeles. Nojah, sellega see rõõm siis piirduski. Lugema asudes oli selle läbi puremine ikka väljakutse väärliline 🙂 Raamatu lugu oli hea. Küpses keskeas mees lahkub impulsi ajel oma töölt ja kodust asudes ühe raamatu autori jälgi ajama. Reisib selleks Šveitsist Portugali. Seal selgub, et mees on ammu surnud, oli töötanud tegelikult arstina. Tutvub kirjaniku perega, saab tundma teda nii palju kui on üldse reaalselt võimalik. Õpib muuhulgas ka portugali keele…. Muidugi on seal raamatus veel palju muudki, aga seda ei saa ümber jutustada, seda peab lugema-kogema ise 🙂
Kuigi lugu ise oli huvitav , oli see siiski nii filosoofilt kirja pandud, et pidi lugema tasapisi, muidu jookseb aju kokku (loe: pikalt ei saanud lugeda, sest uni pressis kohe peale…). JA nii see mul siis venis 3 nädalat. Aga oh õnne… läbi sai eile 😀
Pascal Mercier “Öine rong Lissaboni”
- Kirjastus: Eesti raamat
- Ilmumisaasta: 2012
- lehekülgi: 383
hiidsisalikud. Päkapikud peitsid ära kõik mu pliiatsid. Me leidsime äraeksinud pingviini ja pidime ta toimetama põhjapoolusele . . . ei, ikka lõunapoolusele. Üks vabandus teise järel, üks kummalisem ja ennekuulmatum kui teine. 
Raamatuid siit ja sealt 