John Irving “Garpi maailm”

Tagakaanelt:

Põetaja Jenny Fields otsustab lapse saamiseks magada raskelt haavatud ja poolsegase pardakuulipilduriga. Nii sünnib maailma käesoleva raamatu peategelane T. S. Garp. See on lugu kuulsast emast, omamoodi feministist, ning peaaegu kuulsast pojast, keda huvitab kirjutamine, seks ja maadlus. Lugeja ette astub terve armee hämmastavaid veidrikke, mis teevadki «Garpi maailmast» viimaste aastakümnete ühe populaarseima romaani kogu maailmas.

Saatusesepp viis mind Austriasse ameerika kirjaniku sulest. Tegelikult on raamatu tegevus nii Uus-Inglismaal kui ja Viinis.

See raamat oli minu jaoks üsna pingeline lugemine. Raamat mida niisama lihtsalt alla ei neela vaid mis tahab vahepeal settimist ja siis edasi lugemist. Ilmselt kui nüüd lugeda uuesti, oleksid ka uued emotsioonid. Seda kõike on lihtsalt väga palju.

Raamatus ongi Garpi maailm, tema elu päris algusest kuni lõpuni. Algab raamat Garpi emaga, kes kujuneb hiljem feministide liikumise juhtfiguuriks ja lõppeb Garpi surmaga. Ja sureb ta juba 33 aastaselt. Raamatut ümber jutustada on ilmselt võimatu, selles on väga palju värvikaid tegelasi ja tohutult tegevust. Keskesel kohal on väga palju erinevaid hirme, seksi ja viletsust. Inimelu traagika ja ebaõiglus. Samas on kõik väga igapäevane ja just see millega me kõik kokku puutume ja mis vaatab meile iga päev otsa oma suurte koledate silmadega. Selles raamatus lihtsalt juhtub neid väga intensiivselt.

 

• Kirjastus: Tänapäev
• Ilmumisaasta: 2006
• Lehekülgi: 640

Peter Handke “Soovideta õnnetu”

Tagakaanelt:

„Soovideta õnnetu“ on vormilt lühiromaan, kuid seda on sageli peetud Peter Handke kõige olulisemaks teoseks. Raamatu peategelane on Handke ema, kes lõpetas elu enesetapuga – tekst jälgib tema elukäiku paralleelselt ühiskondlike muutustega. Tulemuseks on sügavalt isiklik ja terav kirjeldus inimese murdumisest.

Märtsis loetud Amy Tan on 68 aastane. Peter Handke on 77.

Raamat on autori ema elulugu. Väga valusalt aus ja otsekohene. Ma pole kindel, kas mina sooviksin, et minu poeg minust kunagi niimoodi kirjutaks…. ilmselt mitte.  Mis aga on selle loo juures lummav on voolav kirjutusviis. Iga lause annab nii palju, et päriselt ka hakkab elulugu silmade ees voolama.

• Kirjastus: Tänapäev
• Ilmumisaasta: 2020
• lehekülgi: 68

Amy Tan “Köögijumala naine”

Tagakaanelt: 

Winnie ja Helen, elupõlised sõbrad, on hoidnud üle viiekümne aasta teineteise saladusi. Kui Helen otsustab, et on aeg tõde avaldada, siis teab Winnie, et ta peab oma minevikust rääkima esimesena oma tütrele Pearlile – sealhulgas midagi kohutavat, mida isegi Helen ei tea. Ja nii algab lugu Winnie teekonnast: väikeselt saarelt Shanghai lähedal 1920. aastatel läbi laastatud Hiina Teise maailmasõja ajal ja viimaks USA-sse. „Köögijumala naine” on rabav portree vaprast naisest ning lugu, mis ülistab sidet ema ja tütre vahel, see on meisterliku jutustaja looming.

 

Minu saatus tõi mind ära euraasiast ja küsis vähemalt 400 lk raamatut. 🙂 Minu enda soov oli selle kuu raamatuks leida punase sarja raamat…. nii ta siis tuli.

Seda raamatut oli tõeliselt raske lugeda. Kogu seda viletsust ja häda endast läbi lasta pole just kerge ja seetõttu mul see raamat ei sujunud ka kiiresti. Ilmselt ei saa ma nüüd pikalt ühtegi asiaadist meest kahtlustava pilguta vaadata (mitte et ma neid palju kohtaksin kuskil). Mulle meeldis, et lõpuks lõppes raamat positiivse tooniga.

Raamat oli tegelikult väga hea lugemine. Aga no lõpuks hakkasid need trükivead ikka väga häirima.

 

• Kirjastus: Tänapäev
• Ilmumisaasta: 2013
• lehekülgi: 464

 

Vladimir Kantor “100 dollarit. Njanja. Pensionäri surm”

Tagakaanelt:

Kogumikus on kolm pikemat juttu, mille kõigi puhul on ühendavaks teemaks vene intelligendi kohanemine ja kohanematus muutuvate aegadega. “100 dollari” peategelane on alalises rahahädas literaat, kes peab otsustama, kas teha kompromiss oma südametunnistuse ja veendumustega. Suur osa tegevusest toimub Tallinnas ja siin, kodust eemal, kohtab ta ka tõelist vendlust. Jutustuses „Njanja“ otsib perekond oma pojale lapsehoidjat, kuid oodatud muinasjutuvestja-memmekese asemel ilmub intelligentide perre kannatustest kibestunud talunaine. “Pensionäri surmas” vaadeldakse küpsemas eas literaati, kes üritab perekonnata hakkama saada.

Jaanuarikuu raamatu autor oli eestlane. Eesti idanaaber on Venemaa. Selles raamatus on kolm juttu. Segu argipäeva viletsusest ma mustast huumorist. Esimene jutt räägib küll rahast, kuid samas ka sõpsusest, vendlusest ja autundest. Teine jutt Njanja oli kohe eriti ehe. Tänasin jumalat, et mul pole kunagi sellist njanjat olnud. Viimane jutt Pensionäri surm on tegelikult väga kurb. Lugemine läks väga ladusalt ja kiiresti. Mulle meeldis.

 

• Kirjastus: Tänapäev
• Ilmumisaasta: 2019
• lehekülgi: 160

LV teema nr 26. Venemaa kirjaniku raamat Jelizaveta Aleksandrova-Zorina “Väike inimene”

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina (1984) on vene kirjanik ja publitsist, Putini režiimi kriitik. Tema debüütromaan «Väike inimene», mis pälvis ka maineka Novaja Slovesnosti auhinna, on armutu pilguheit korruptsioonist läbinäritud Venemaa äärealade ellu.

Raamat räägib indiviidi ja kuritegeliku süsteemi vahelisest konfliktist – süsteemi ohvrist, lihtsast insenerist, kes peab ebaõigluse eest asotsiaalide ja saamide sekka põgenema, kuid kellest kujuneb ühiskonna äärealadel tõeline kättemaksja.

Issand… kui ma seda raamatut lugesin, tundsin, et mulle endale tahab ka mingi hullus peale tulla. Ühel hetkel tundus kõik mõttetu, inimelu pole midagi väärt, seadused ei loe kellelegi, alati on kuskil keegi, kes dikteerib teiste elude üle… Tunnistan ausalt, et seda raamatut ei saanud palju korraga lugeda. Nii võigas ja viletsusest pungil oli teine. Aga samas ei saanud ka pooleli jätta, ikka oli vaja teada mis siis lõpuks saab…

• Kirjastus: Tänapäev
• Ilmumisaasta: 2017
• lehekülgi: 280

8.Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“.

TAGAKAANELT:

Diane on 31-aastane, kui kaotab oma abikaasa ja tütre. Aasta hiljem võitleb ta ikka veel leinaga, mis matab kõik muu. Ta süda lööb, aga ta ei ela. Et pääseda valusatest mälestustest, mõistmatutest vanematest ja liiga abivalmis sõbra pealetükkivusest, otsustab ta teostada oma surnud mehe unistuse ning pageb kodulinnast Pariisist kolkakülla Iirimaa rannal. Kas on võimalik, et just seal, tuulest ja vihmast räsitud üksildases maakohas näeb ta tunneli lõpus jälle valgust? Agnes Martin-Lugand (snd 1979) töötas enne kirjutamisele pühendumist kliinilise psühholoogina. Oma esimese raamatu „Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi” avaldas ta ise e-raamatuna. Sellest sai Prantsusmaal kiiresti menuk ja see kirjastati ka paberraamatuna. Nüüdseks on raamat avaldatud juba mitmekümnes riigis.

Ma tõesti arvasin, et hakkan lugema üht head ja helget raamatut. Pealkiri ju viitab igati sellele ja rohkem mul polnudki vaja teada, et raamat endaga koju tuua. :). Hea oli see raamat küll, aga helgusest jäi kõvasti puudu…. Õigemini seal raamatus oli vaid üks õnnelik vanapaar. Kõigil teistel tegelastel olid hinged katki. Kõige õnnetum oli loomulikult peategelane ise…. Nüüd tekib küsimus, et miks siis ometi on raamatu pealkiri  “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”?  Selleks on tegelikult väga loogiline põhjus ja see tuleb raamatut lugedes ise välja uurida 🙂

Agnès Martin-Lugand “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”

• Kirjastus: Tänapäev
• Ilmumisaasta: 2014
• lehekülgi: 152

1. Raamat, kus tegevus toimub jõulude ajal.

TAGAKAANELT:

Ühel lumisel vana aasta viimase päeva hommikul ärkab 9-aastane Massimo pika meeleheitliku karje peale ning leiab oma isa jõulupuu eest maast. Juhtunud on midagi kohutavat. Ta ema on kadunud, jättes maha vaid nõrga parfüümihõngu poisi tuppa ja kägaras hommikumantli ta voodi ette. Kuhu ta kadus? Kas ta tuleb kunagi tagasi? Ja kas Massimo saab kunagi võimaluse ema ees eelmisel õhtul toimunud tüli eest vabandada? Mitmekihiline ja vaimukas romaan on lugu 40 aastat hoolikalt hoitud saladusest ning samas poisist, kes peab lisaks täiskasvanuks saamise valudele püüdma ka leida oma elu laiali lagunenud kilde, avastamaks viimaks, et ta ema ei olnud üldse see naine, kelleks Massimo teda pidas. Romaani käimapanev episood pärineb Torinost pärit autori enda elust. Ka tema kaotas 9-aastaselt traagiliselt oma ema. Gramellini on pikalt tegutsenud ajakirjanikuna, esimese romaani avaldas 1960. aastal sündinud autor alles 2010. aastal. Kaks aastat hiljem ilmunud “Head und” pälvis kiiresti palju tähelepanu Itaalias ning on nüüdseks tõlgitud juba väga paljudesse keeltesse.

Valisin selle raamatu jõulu teema alla. Kuigi selles raamatus  on kirjas ühe poisi elu läbi mitmete aastate ja ei ole keskendunud vaid ühele konkreetsele ajahetkele, on siiski kõik tema mõtted ja teod mõjutatud sellest ühest päevast jõulude ajal, mil tema ema suri. Täpsemalt suri ema vanaasta viiasel päeval. Sellega lugu algab ja ka lõpeb. Kogu poisi elu ja maailmatunnetus on väga tugevalt mõjutatud just sellest päevast. Sellest ei saada üle. Poeg leinab ema alates 9. eluaastast. Ka lapse isa on muutunud peale kurba sündmust ja peres, kus enam jõule ei tähistatagi tundub kõik väga katki olevat. Raamatu lõpus, 40 aastat hiljem saabub siiski meelerahu ja mõistmine mis juhtus ja miks.

Lugedes olin hämmastuses, et no mida? Millal laps nüüd leinast üle saab… Siis märkasin, et itaalia kirjanik…. Nojah, tuntud mammakultuur… aga siiski pisut äärmuslik.

Raamatu suureks plussiks on väga ladus kirjakeel ja mõnus eneseiroonia tekstis. Kerge lugeda ja  situatsioonide kirjeldused panevad kohati muigama.

Massimo Gramellini “Ilusaid unenägusid”

• Kirjastus: Tänapäev
• Ilmumisaasta: 2015
• lehekülgi: 172

48. Keelatud raamat.

„Loomade farm” ja „1984” on kahtlemata Orwelli kõige tuntumad teosed. Ehkki kirjutatud enam kui 50 aasta eest, pole need kaotanud aktuaalsust ja teravust ka 21. sajandi alguses. Totalitaarsed riigid pole tänaseks kuhugi kadunud, meedia abil korraldatav ajupesu on hoopis suuremad mõõtmed omandanud ning Orwelli poliitikloomi või loompoliitikuid võib kohata igal sammul.

Mingil kummalisel põhjusel polegi varem lugemiseks kätte sattunud maailmakuulsat George Orwelli “Loomade Farm”i. Kuigi raamat on kirjutatud juba aastakümneid, on teema siiani aktuaalne. Sarnasusi ei tule kuigi kaugelt otsida…

Üks raamatu põhjal tehtud animatsioone:

George Orwell “Loomade farm”

• Sari: Punane Raamat
• Kirjastus: Tänapäev
• Ilmumisaasta: 2002
• Lehekülgi: 98
•