43. Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad: Donna Tartt “Ohakalind”

 

Kolmeteistkümneaastaselt elab Theodore Decker, pühendunud ema ja hoolimatu, kodust lahkunud isa laps, imekombel üle õnnetuse, mis rebib tema elu tükkideks. Üksinda ja pidetuna New Yorgis, leiab ta peavarju ühe jõuka sõbra perekonna juures. Tema uus kodu Park Avenuel hämmastab teda, koolikaaslased, kes ei tea, kuidas temaga suhelda, tekitavad talle meelehärmi, ning lisaks piinab teda väljakannatamatu igatsus ema järele. Nii klammerdubki ta aastate möödudes selle ühe asja külge, mis talle kõige rohkem ema meenutab: väikese, kummaliselt paeluva maali külge, mis tõukab ta lõpuks kriminaalse allmaailma rüppe.
Kasvades õpib Theo liikuma mängeldes kõrgklassi söögitubade ja tolmuse labürindilaadse antiigipoe vahel. Ta on eemale tõugatud ja armunud – ning maal, mis on tema talisman, asetab ta üha aheneva, üha ohtlikumaks muutuvama ringi keskmesse.
“Ohakalind” on meid läbi tänapäeva Ameerika viiv kummituslik odüsseia ning paeluvast väest kõnelev tragöödia. Romaan, milles põimuvad unustamatult eredad tegelaskujud ja närvesööv pinge, on imekaunis, sõltuvust tekitav kirjanduslik triumf – meid jalust lööv lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest.

 

Jessas. Seda piiblit ikka andis lugeda. Ma olen absoluutselt nõus, et Donna Tartt on suurepärane sõnaseadja. AGA samas suudab ta ikka korralikult kummi venitada. Lugu ise on paeluv aga kohati ikka täiega veniv. Ausalt öeldes jõudsin lugemise ajal mitu korda ära tüdineda ja vahele mitu muud raamatut lugeda. Ja päris ausalt öeldes on see luga ka üsnagi sünge. Kõik on pekkis, lihtsalt kogu elu on peategelase jaoks pekkis. Algusest peale. Ja kuigi ta võtab ette meeletusi, et enda enesetunnet parandada, ei muutu midagi.

Donna Tartt “Ohakalind”

• Kirjastus: Pegasus
• Ilmumisaasta: 2015
• Lehekülgi: 880

 

„Ohakalind“ on ameerika kirjanduse elava klassiku Donna Tartti (23. detsember 1963) kolmas romaan, mis võitis paljude auhindade kõrval Pullitzeri kirjanduspreemia. Varem on temalt eesti keeles ilmunud romaan „Salajane ajalugu“.

5. Raamat, mis on saanud Pulitzeri preemia

„Kõik see silmale nähtamatu valgus” on lummav ja tundeküllane, vastandlikkust ja salapära tulvil lugu kahest noorest inimesest, prantsuse neiust Marie-Laure LeBlancist ja saksa noormehest Werner Pfennigist, kelle viivad kokku teise maailmasõja keerdkäigud.
Marie-Laure, Pariisi Loodusloomuuseumi pealukksepa tütar, kaotab lapseeas nägemisvõime, ent õpib tänu isa kannatlikkusele ja puust linnamakettidele eluga iseseisvalt toime tulema. Sõja puhkedes on nii isa kui ka tütar sunnitud põgenema väikesesse Saint-Malo linnakesse, et seal tüdruku veidrikust vanaonult peavarju paluda.
Werner on orvuks jäänud teadus- ja tehnikahuviline poiss, keda paeluvad eelkõige raadiod. Sõja hakul astub ta Hitlerjugendi ridadesse ning tema arukus ja tehniline taip ei jää juhendajatel märkamata. Peatselt tehakse talle kui andekale raadioside-asjatundjale ülesandeks välja selgitada vastupanuliikumise tugipunktid ja nõnda satubki mööda sõjatandrit ringi rändav Werner lõpuks Prantsusmaale Saint-Malosse.

„Kõik see silmale nähtamatu valgus“ on 2015. aasta Pulitzeri ilukirjanduse preemia võitja.

See raamat on suur. Mitte formaadilt, vaid sisult. Mina ei suutnud seda ühe korraga “alla neelata”. Oli vaja seedida lasta vahepeal. Nii palju emotsioone, kurbust ja headust üheaegselt. Ja minu jaoks peamine sõnum sellest raamatust on, et ükskõik kui raske on, ükskõik kui palju me kardame iseenda ja oma lähedaste pärast, ei tohi kunagi kaotada inimlikkust. Alati on kuskil mingi lootus, mingi päiksekiir, mis annab jõudu edasi liikuda.

Selles raamatus on väga palju kordi mainitud üht klaveripala. Debussy “Clair de Lune”. See annab lootust, innustab unistama ja on lihtsalt kena muusika. Samas on see ka elupäästja ja lootuse andja.

Klaveripala siin

 

Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus”

• Kirjastus: Kunst
• Ilmumisaasta: 2015
• Lehekülgi: 356