Ajaloo väljakutse 2020 november
TAGAKAANELT:
125-leheküljeline suures formaadis ning kõvas köites raamat sarjast Maailm – avastusretk piltides
See raamat oli mul omal raamaturiiulis olemas. Selline rohke pildimaterjaliga ülevaade keskajast. Tore meeldetuletus kunagi õpitust.
LVK 2020 teema nr 38 Raamat, mille kaanel on mõni loom 
Tagakaanelt:
Ehtprantslasliku hõnguga romaanis „Punase märkmikuga naine“ on meisterlikult kokku põimitud põnevik ja romantiline armastuslugu.
Öösel kell kaks rünnatakse üksikut naist tema koduukse ees ja röövitakse käekott. Võtmete ja rahata, palub ta ulualust lähedal asuvast hotellist. Järgmisel hommikul leiab raamatupoe omanik, mees parimais aastais, ühegi dokumendita koti prügikastikaanelt. Käekotis on suure hulga esemete seas punaste kaantega märkmik, milles olevad ülestähendused teda lummavad.
Järgneb imeline seiklus, milles on oma roll keemilise puhastuse töökojal, kuldamisteenuseid pakkuval ateljeel, käekoti omaniku lähedasel sõbral, naiste kataloogi pidaval elumehel, loomekriisis vaevleval kirjanikul, viieteistaastasel lütseumineiul, kuulsal Patrick Modianol ning kassidel Belphégor ja Putin.
Irooniani ulatuv huumor laseb elu näha muheleva kõrvaltvaataja pilguga ja liigutav romantika juhib mõtted kõrvale hallist igapäevaelust.
Kas teil on vahel olnud nii, et mõni raamat lihtsalt ilmub kogu aeg silmade ette. Alguses ei tee sa temast välja, aga raamat, no tema juba ei jäta…. Viimaks jääd seda silmitsema ja lõpuks endalega arusaamatult on ta sul kodus, kus lükkad kõik teised raamatud, mida pidid lugema kõrvale ja asud hoopis temaga aega viitma…. Vot just selline see raamat minuga oligi. Ise imbus minu juurde… Ja issand kui hea meel mul on. Mulle väga meeldis. Ilmselt saabus minu juurde õigel ajal.
PS! kass on tagakaanel 😉
Pärast pikkat eemalolekut naaseb Claire Methuen tagasi kodupaika, kus möödus tema 
lapsepõlv ja mitte just tavalised teismeliseaastad: vanemate kaotus, elu onu eestkoste all, kiuslikud onupojad, varajane iseseisvumine, harvad kokkupuuted viis aastat noorema vennaga, ja muidugi Simon, tema klassivend, kelle seltsis veetis ta kõik oma vabad hetked. Simon tuli toona tema ellu, et jääda, hoolimata neid hiljem lahutavatest aastatest ja kilomeetritest. Tagasi kodukandis, seisab Claire taas silmitsi Simoniga ja mõistab, et midagi pole muutunud.
“Salapärane kooskõla” jutustab ühe ääretult kurva armastusloo. Veel räägib ta traagilise perekonnaloo ja raisatud elu loo. Aga see kõik on nii rahulik ja meloodiline. Seda lugedes on tunne, nagu hõljuks kusagil. Kõik kirjapandu on äärmiselt napp. Kuid sellevõrra on rohkem ruumi fantaasiale.
Danielle Thiéry komplitseeritud kriminaalromaan viib lugeja tänase Pariisi ääremaile, 
Versailles’sse. Kripo major Revel, kelle tervist õõnestavad liialdamine söögi ning alkoholiga ja ohtlik haigus, kelle isiklik elu ja suhe oma ainsa tütrega igapidi logiseb, näeb ainsat elumõtet oma ametis. Aga sealgi seisab ta silmitsi lahendamata juhtumitega, milleks on kahtlased surmad, inimeste, sealhulgas tema endagi abikaasa saladuslik kadumine kümme aastat tagasi.
Majori kolleegid teevad kõik oma ülemuse toetamiseks, ning aegamööda hakkabki üks mõrvajuhtumitest hargnema pikaks põhjuste-tagajärgede reaks, mille lõpus selgub ka majori naise kadumise müsteerium.
Vana, väsinud ja sassis peresuhetega politseiuurija, kelle tervis on väga vilets, saab uueks ülesandeks uurida tuntud muusiku surma. Loomulikult pole miski nii, nagu alguses näib ja lugu võtab mitu korda uusi pöördeid. Mina mõrvarit ära ei arvanud ja no seda, mis oli politseiuurija naisega juhtunud ammugi mitte. Usun, et krimka sõpradele peaks meeldima.
Tagakaanelt:
Kas kriminaalpolitsei ei saagi kunagi puhata, isegi seitsmendal päeval mitte? Seitse päeva, et peatada õudus! Orfévresi kaldapealse kirjeldus, nagu oleksite ise seal – kuulus trepp, kaitsevõrgud, kooruvad seinad… Kui need seinad räägiksid, jutustaksid nad solidaarsustundest, sõlmuvatest pingetest, lahtihargnevatest juurdlustest… ja politseiülema halastamatust võitlusest.
Võidujooks koletisega, võidujooks ajaga – et päästa seitsmes naine! Autor näitab meile kriminaalpolitsei naiste ja meeste põrgulikult pingelist elu ning kohtumeditsiini arstide saladuslikku ja jäist maailma.
Üks hästi voolav ja lihtsalt loetav krimka, kuid mõrvade ja sellega kaasneva vägivalla kirjeldused ei ole nõrganärvilistele.
Pariisis tegutseva erirühma politseipealik Nico on kena noor mees. Peale selle, et ta eraelu on sassis ja lahutus selja taga on tekkinud ka terviseprobleemid. Vastumeelselt läheb ta arsti vastuvõtule kus ta endalegi ootamatult armub. Samal ajal hakkab linnas tegutsema hullumeelne sarimõrvar. Mingil põhjusel on ta oma sihtmärgiks võtnud Nico ja tema lähedased.
Frédérique Molay “Seitsmes naine” (Paris Homicide #1)
Laura on rõõmsameelne ja asjalik väike tüdruk, kellel on isa ja ema ja mõmmi ja sõbrad ja kes käib 
lasteaias. Raamatus on seitse täiesti uut lugu. Laura õpib suvel ujuma ja ratsutama ja läheb sügisel jälle lasteaeda, kus ootab ees uus mängutuba ja õpetaja aga laura peab natuke ka haiglas olema, mis polegi nii hirmus. Ja lõpuks saab Laura endale uue sõbra, kes on veidi teistsugune kui tema senised tuttavad.
Laura lugude kogumik. Lihtne trükitähtedega lugemise kõige pisematele.
Selle raamatu pilte saavad lapsed ise raamatuga kaasas olevate kleebistega täiendada. 
Tuleb vaid järgida lehekülje allosas olevaid näpunäiteid.
Kleepsuraamat, kus saab pilte ise täiendada olemasolevate kleepsudega.
Isa on valmistanud isuäratava koogi ja Laura ei suuda keelule vaatamata oma näppe sellest eemal 
hoida.
Pisikesel Laural juhtub äpardus koogiga ja seda parandada püüdes läheb kook aina enam vussi…
Lugu sellest, kuidas Laural kadedustuju peale tuleb ja ta ei raatsi oma parimatele sõpradele oma 
mänguasju laenata. Üksinda pole aga just eriti lõbus olla…
Väga lihtne lugu tüdrukust, kellele ei meeldi, et tema sõbrad tema asjadega mängivad.
On olemas üks maa, kus inimesed peaaegu ei räägigi.
Sellel imelikul maal peab sõnu ostma, aga need on väga kallid.
Väike Villem tahab avada oma südant kaunile Silviale.
Ta tahaks nii palju öelda, aga see oleks väärt terve varanduse.
Seda raamatut lugedes on tore mõtiskleda, millest meie räägime. Kas me kulutame sõnu või hoiame neid eriliste olukordade jaoks? Kas me räägime liiga palju või jätame vajaliku ütlemata? Kas alati piisab sõnadest, et anda edasi seda kõige tähtsamat? Kas olulisem on see, mida öeldakse või see kuidas seda tehakse?
Väga eriline ja teistmoodi raamat. Väga sügavamõtteline. Mulle meeldis.
