Patrick Modiano “Silmapiir”

LVK 2022 teema nr 43. Raamat mille autor on kandideerinud Nobeli preemiale

TAGAKAANELT: See on armastuslugu 1960ndate aastate Pariisis, kus juhuslikult kohtuvad väikeses raamatupoes töötav noormees ja neiu, kes on sekretär, hiljem guvernant. Neil mõlemal on paineid minevikust, nad tunnevad seepärast pidevalt varjatud ohtu. Teineteiselt leiavad nad lohutust ja tuge. Millised on need ohud, seda autor sõnaselgelt ei ütle, annab vaid üksikuid detaile ja vihjeid, neist kujuneva mosaiikpildi peab lugeja ise kokku panema, täites puuduvad killud omaenese fantaasiaga. Õrn ja karge armastuslugu katkeb, kui Margaret peab ähvardava ohu eest päevapealt pagema. Ta kaob jäljetult Pariisist, kuid mitte algaja romaanikirjaniku Jean Bosmansi südamest.
Nelikümmend aastat hiljem, kõndides mööda tänapäevase Pariisi tänavaid, kerkivad Bosmansi mällu pildid sündmustest ja inimestest, kellega elu teda toona kokku viis. Nüüd, vana mehena, tajub ta, et ei ole ikka veel suutnud Margareti lahkumisest üle saada. Kild killu haaval hakkab ta kokku panema rada, mida mööda jõuda armastatuni.

Mulle väga meeldis kuidas see raamat on kirjutatud. Väga mõnus keelekasutus. Lugu kulges koos eaka mehega, kes külastas oma nooruses tähendusrikkaid paiku mööda Pariisi. Tasapisi ja väga rahulikus tempos rullub lahti katkenud armastuse lugu.

• Kirjastus: Eesti Raamat
• Ilmumisaasta: 2010
• Lehekülgi: 130

Victor Hugo “Cosette”

LVK teema nr 7. Victor Hugo raamat (220 aastat Hugo sünnist)

TAGAKAANELT: Katkendid on valitud väljaandest: Victor Hugo «Hüljatud» I köide, Tallinn 1954

See raamat on mul alati olemas olnud. Lapsena olin võlutud selle raamatu illustratsioonidest. Täiskasvanuna lugedes on lugu hoopis teistes toonides. Lapsena olin võlutud vaid roosa kleidiga nukust ja õhkasin koos Cosettega selle järgi. Nüüd nägin lugedes karmi ülekohut, viletsust ja tundsin kergendust salapärase võõra tegudest.

• Kirjastus: Eesti Raamat
• Ilmumisaasta: 1987
• lehekülgi: 39

Anna Gavalda “35 kilo lootust”

LVK 2022 teema nr 5. Raamat, mille autor on prantslane

TAGAKAANELT: „Kool ei ajanudki mul eriti südant pahaks, sest tegelikult polnud mul seal otseselt koolis käimise tunnet. Mulle tundus, nagu käiksin ma mingisuguses lastehoid-loomaaias, kuhu kaks tuhat teismelist päevaajaks ära paigutati. Ma lihtsalt vegeteerisin. Mind üllatas, mismoodi mõned õpilased õpetajatega rääkisid. Ma üritasin mitte silma paista. Ma lugesin päevi.” 13-aastane Grégoire pole mingi musterõpilane. Ta on juba kaks korda istuma jäänud, koolist välja visatud ja üheski naabruskonna koolis pole tema jaoks enam kohta. Selge, et tema vanemaid see just õnnelikuks ei tee. Ainult vanaisa juures leiab Grégoire mõistmist. Kahekesi tööriistakuuris askeldades arutavad nad elumurede üle. Aga vanaisagi soovitab poisil ohjad haarata ja oma eluga midagi mõistlikku peale hakata. Nagu näiteks tehnikakooli minna, et oma käelist osavust ära kasutada. Vanaisa meelest on Grégoire väga andekas, kui ta ainult ka ise sellesse usuks. Grégoire kirjutab koolidirektorile kirja ning saadab oma esimese leiutise, banaanikoorimismasina joonise. Kas see kool on aken tulevikku või purunevad ka siin kõik lootused?

See raamat võiks olla soovituslikus nimekirjas kõigile õpilastele ja ka õpetajatele. Järjest enam ja enam on õpiraskustega lapsi. Väga uuenduslik oli lugeda raamatut, mis on just õpiraskustega lapse vaatevinklist kirjutatud. Kuigi teema on aktuaalne ja tõsine, on see raamat kirjutatud mõnusa huumoriga. Raamatu kõige toredamaks ja minu jaoks sümpaatsemaks tegelaseks oli vanaisa. Vanaisa, kes oli pelgupaik ja majakas poisile, kellel koolis kohe kuidagi ei edenenud ja kelle vanemad aina tülitsesid.

• Kirjastus: Koolibri
• Ilmumisaasta: 2021
• Lehekülgi: 80

Cloette “Vagabund”

LVK 2021 teema nr 34. Raamat kirjastuse Varrak sarjast “20. sajandi klassika”

TAGAKAANELT: „Vagabund“ on romaan illusioonide kaotusest, õnneigatsusest, ent samuti sisemisest võitlusest ja võidust enda üle. Renée Néré, tülpinud oma abikaasast, maalikunstnik Taillandyst ja tolle truudusetusest, jätab mehe maha. Lahkuminek mõjub naisele muserdavalt ja et endaga toime tulla, hakkab Renée miimiks, tantsijannaks ja näitlejaks. Temasse armub rikas pärija Maxime ja ehkki see uus armastus naist ahvatleb, ei suuda ta samal ajal vabaneda oma esimese abielu valusatest mälestustest.
Raamatus on Colette ohtralt kasutanud isiklikku abielukogemust, samas on see ka ülistuslaul teatri kulissidetagusele maailmale ja seda asustavale, vaesuses virelevale näitlejateperele. Need kaks teemat – loobumine armastusest ja kontsert-teater, mida kirjanik arendab kogu romaani ulatuses, on omavahel tihedasti läbi põimunud.

See raamat polnud üldse minu tassike teed. Edasi läks niiiiii aeglaselt. Kogu aeg tuli uni peale. Väga tüütuks muutusid need pikad tunnete analüüsid ja kaalumine.

Raamatu peategelaseks 34-aastane, truudusetust mehest lahutatud naine. Et end elatada, töötab ta kabarees. See lavataguse elu-olu kirjeldus on ju tegelikult täitsa huvitav, kuid minu jaoks ei päästnud see raamatut. Kindlasti on suur hulk inimesi, kelle jaoks on see väga nauditav lugemine, kuid mind see raamat kaasa ei tõmmanud.

Võimet armastada, seda ma temas hooman, ja sellega kõrgub ta minust üle, aga just see mind häiribki!

• Kirjastus: Varrak
• Ilmumisaasta: 2010
• Lehekülgi: 223

Rébecca Dautremer “Jacominus Gainsborough paremad päevad”

TAGAKAANELT: „Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri. / Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees!“ luuletas kord Faehlmann väärikas värsimõõdus. Jacominus Gainsborough võiks vabalt olla too mees, ainult et tal on nimi ja see on uhke, peale selle on ta juhtumisi jänes, ja veel niisugune, kes meenutab üsnagi Beatrix Potteri ilmakuulsat Peter Rabbitit. Igal ajal omad kombed. Raamatus on kaksteist stseeni Jacominuse elust. Jacominus pole kõige suurem, julgem ega tugevam, kuid oma linka-lonka jalaga läheb ta südikalt läbi elu: unistab, võitleb, rõõmustab, heitub, saab isaks ja vanaisaks ja vanaks. Ühel kevadisel päeval tõdeb ta mandlipuu all helge rahuga, et tema väike armas elu on olnud kuhjaga elamist väärt, ja jääb magama.

Imearmas raamat võrratute piltidega. Kuigi esmapilgul võib see tunduda lasteraamatuna, siis on seal palju uurida ja lugeda ka suurematel. Igal lehel on väga rohkete detailidega pildid ja need jutustavad veel oma loo lisaks kirjapandule

• Kirjastus: Koolibri
• Ilmumisaasta: 2021
• Lehekülgi: 48

Christine Sagnier “Keskaeg”

Ajaloo väljakutse 2020 november

TAGAKAANELT:

125-leheküljeline suures formaadis ning kõvas köites raamat sarjast Maailm – avastusretk piltides

See raamat oli mul omal raamaturiiulis olemas. Selline rohke pildimaterjaliga ülevaade keskajast. Tore meeldetuletus kunagi õpitust.

• Kirjastus: Sinisukk
• Ilmumisaeg: 2003
• lehekülgi: 125

Antoine Laurain “Punase märkmikuga naine”

LVK 2020 teema nr 38 Raamat, mille kaanel on mõni loom

Tagakaanelt: 

Ehtprantslasliku hõnguga romaanis „Punase märkmikuga naine“ on meisterlikult kokku põimitud põnevik ja romantiline armastuslugu.
Öösel kell kaks rünnatakse üksikut naist tema koduukse ees ja röövitakse käekott. Võtmete ja rahata, palub ta ulualust lähedal asuvast hotellist. Järgmisel hommikul leiab raamatupoe omanik, mees parimais aastais, ühegi dokumendita koti prügikastikaanelt. Käekotis on suure hulga esemete seas punaste kaantega märkmik, milles olevad ülestähendused teda lummavad.
Järgneb imeline seiklus, milles on oma roll keemilise puhastuse töökojal, kuldamisteenuseid pakkuval ateljeel, käekoti omaniku lähedasel sõbral, naiste kataloogi pidaval elumehel, loomekriisis vaevleval kirjanikul, viieteistaastasel lütseumineiul, kuulsal Patrick Modianol ning kassidel Belphégor ja Putin.
Irooniani ulatuv huumor laseb elu näha muheleva kõrvaltvaataja pilguga ja liigutav romantika juhib mõtted kõrvale hallist igapäevaelust.

Kas teil on vahel olnud nii, et mõni raamat lihtsalt ilmub kogu aeg silmade ette. Alguses ei tee sa temast välja, aga raamat, no tema juba ei jäta…. Viimaks jääd seda silmitsema ja lõpuks endalega arusaamatult on ta sul kodus, kus lükkad kõik teised raamatud, mida pidid lugema kõrvale ja asud hoopis temaga aega viitma….  Vot just selline see raamat minuga oligi. Ise imbus minu juurde… Ja issand kui hea meel mul on. Mulle väga meeldis. Ilmselt saabus minu juurde õigel ajal.

PS! kass on tagakaanel 😉

• Kirjastus: Eesti Raamat
• Ilmumisaasta: 2020
• lehekülgi: 198

LV teema nr 52. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast “Nüüdisromaan” Pascal Quignard “Salapärane kooskõla”

Pärast pikkat eemalolekut naaseb Claire Methuen tagasi kodupaika, kus möödus tema lapsepõlv ja mitte just tavalised teismeliseaastad: vanemate kaotus, elu onu eestkoste all, kiuslikud onupojad, varajane iseseisvumine, harvad kokkupuuted viis aastat noorema vennaga, ja muidugi Simon, tema klassivend, kelle seltsis veetis ta kõik oma vabad hetked. Simon tuli toona tema ellu, et jääda, hoolimata neid hiljem lahutavatest aastatest ja kilomeetritest. Tagasi kodukandis, seisab Claire taas silmitsi Simoniga ja mõistab, et midagi pole muutunud.

“Salapärane kooskõla” jutustab ühe ääretult kurva armastusloo. Veel räägib ta traagilise perekonnaloo ja raisatud elu loo. Aga see kõik on nii rahulik ja meloodiline. Seda lugedes on tunne, nagu hõljuks kusagil. Kõik kirjapandu on äärmiselt napp. Kuid sellevõrra on rohkem ruumi fantaasiale.

• Kirjastus: Eesti Raamat
• Ilmumisaasta: 2012
• lehekülgi: 158

LV teema nr 16. Raamat kirjastuse Eesti Raamatu sarjast „Mirabilia“ Danielle Thiéry “Okas südames”

Danielle Thiéry komplitseeritud kriminaalromaan viib lugeja tänase Pariisi ääremaile, Versailles’sse. Kripo major Revel, kelle tervist õõnestavad liialdamine söögi ning alkoholiga ja ohtlik haigus, kelle isiklik elu ja suhe oma ainsa tütrega igapidi logiseb, näeb ainsat elumõtet oma ametis. Aga sealgi seisab ta silmitsi lahendamata juhtumitega, milleks on kahtlased surmad, inimeste, sealhulgas tema endagi abikaasa saladuslik kadumine kümme aastat tagasi.

Majori kolleegid teevad kõik oma ülemuse toetamiseks, ning aegamööda hakkabki üks mõrvajuhtumitest hargnema pikaks põhjuste-tagajärgede reaks, mille lõpus selgub ka majori naise kadumise müsteerium.

Vana, väsinud ja sassis peresuhetega politseiuurija, kelle tervis on väga vilets, saab uueks ülesandeks uurida tuntud muusiku surma. Loomulikult pole miski nii, nagu alguses näib ja lugu võtab mitu korda uusi pöördeid. Mina mõrvarit ära ei arvanud ja no seda, mis oli politseiuurija naisega juhtunud ammugi mitte. Usun, et krimka sõpradele peaks meeldima.

• Kirjastus: Eesti Raamat
• Ilmumisaasta: 2013
• lehekülgi: 224

41. Raamat, mille pealkirjas on number 7 või 17 (aasta 2017 auks). Frédérique Molay “Seitsmes naine”

Tagakaanelt:

Kas kriminaalpolitsei ei saagi kunagi puhata, isegi seitsmendal päeval mitte? Seitse päeva, et peatada õudus! Orfévresi kaldapealse kirjeldus, nagu oleksite ise seal – kuulus trepp, kaitsevõrgud, kooruvad seinad… Kui need seinad räägiksid, jutustaksid nad solidaarsustundest, sõlmuvatest pingetest, lahtihargnevatest juurdlustest… ja politseiülema halastamatust võitlusest.

Võidujooks koletisega, võidujooks ajaga – et päästa seitsmes naine! Autor näitab meile kriminaalpolitsei naiste ja meeste põrgulikult pingelist elu ning kohtumeditsiini arstide saladuslikku ja jäist maailma.

Üks hästi voolav ja lihtsalt loetav krimka, kuid mõrvade ja sellega kaasneva vägivalla kirjeldused ei ole nõrganärvilistele.

Pariisis tegutseva erirühma politseipealik Nico on kena noor mees.  Peale selle, et ta eraelu on sassis ja lahutus selja taga on tekkinud ka terviseprobleemid. Vastumeelselt läheb ta arsti vastuvõtule kus ta endalegi ootamatult armub. Samal ajal hakkab linnas tegutsema hullumeelne sarimõrvar. Mingil põhjusel on ta oma sihtmärgiks võtnud Nico ja tema lähedased.

Frédérique Molay “Seitsmes naine”  (Paris Homicide #1)

• Kirjastus: Eesti Raamat
• Ilmumisaasta: 2012
• lehekülgi: 192