Sara Nickerson “Kuidas jäljetult kaduda, nii et sind kunagi ei leita”

LVK 2021 teema nr 40 Raamat, mille pealkirjas on vähemalt 6 sõna

TAGAKAANELT: 12-aastase Margareti elu muutub ootamatult põnevaks, kui tema alatasa unine ja kidakeelne ema tema ja ta 7-aastase õe Sophie ühel pühapäeval autosse pakib ja väiksele saarele viib. Tüdrukutele midagi selgitamata sõidab ta vana mahajäetud häärberi juurde ja paneb üles sildi MÜÜA. Aga kuidas sai see maja nende omaks? Miks ema enam midagi rääkida ei taha, sestsaadik kui tüdrukute isa neli aastat tagasi uppus? Uudishimulik Margaret otsustab häärberisse üksinda tagasi pöörduda, et leida vastuseid neile küsimustele ja võib-olla isegi lahendada oma isa surma mõistatus… Saarel kohtab ta Boydi, poissi, kes elab koomiksiraamatute maailmas, mis on tema jaoks tõelisem kui tõelisus. Ja kes on salapärane Rott? See on põnevusjutt ja samal ajal mõtlemapanev lugu saatusest ja juhusest, kinnisideedest ja emotsionaalsest distantseerumisest, inimestest, kes tunnevad end teiste poolt äratõugatuina, kuna nad on “teistsugused”; ja sellest, et tegelikkus võib olla kummalisem kui raamatute väljamõeldud maailm.

Selle raamatu lugemine võttis üllatavalt palju aega. Minuga see lugu ei haakunud. Juba algusest peale tundus väga ebausutav kogu see värk. Raamatu peategelaseks oli justkui üks pere oma veidrate saladusega. Ja kuigi raamat kõneleb väga olulistest ja valusatest teemadest nagu sotsiaalne isolatsioon ja hüljatus, häbi ja kinnisideed. On see minu jaoks jaburalt kokku klopsitud. Ühel päeval pakib ema oma 7- ja 12- aastased tütred autosse ja nad sõidavad üha vana maja juurde. Ema, kes elab justkui oma maailmas, ei käi kunagi väljas ja on depressioonis, ei selgita lastele mis maja see on ja miks nad sinna panevad sildi “MÜÜA”. Mingil moel aimad vanem tüdruk, et see maja peab olema seotud tema 4 aastat tagasi uppunud isaga ja asub salaja asja uurima. Kohale sõites satub ta veidratesse ja sürreaalsetesse olukordadesse.

Aga et mitte ainult toriseda, oli selles raamatus üks uutmoodi idee. Nimel oli maja lähedal “raamatukogu”, kuhu raamatukoguhoidja kogus kokku need raamatud, mis olid ainueksemplarid ja polnud välja antud trükikodades. Ehk siis igaüks võis sinna viia oma loomingu ja seal sai kohapeal nende raamatutega tutvuda. Kuna raamatute väärtus sealses raamatukogus oli väga kaheldav, siis loomulikult ei käinud seal peaaegu kedagi.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2005
  • lehekülgi: 232

Marissa Meyer “Cinder”

LVK 2021 teema nr 13 Tuntud muinasjutu uusversioon 

TAGAKAANELT: Cinder on Uus-Pekingi parim mehaanik ja ühtlasi küborg. Kasuema häbistab teda igal võimalusel ja süüdistab teda kasuõe ootamatus haiguses. Kui tema elu põimub aga ootamatult võluva prints Kai omaga, kistakse ta sündmuste keerisesse, kus tuleb ühtviisi tegeleda kurja kuninganna nurjatute plaanide ja omaenda mäslevate tunnetega.Cinder peab valima kohuse ja vabaduse, ustavuse ja reetmise vahel. Maa tuleviku kaitsmiseks peab ta paljastama oma mineviku sügavaimadki saladused. See pole säärane muinasjutt, millist teie armas vanaema jutustas. Ometi ei unusta te seda iialgi.

Selle sarjaga on kuidagi juhtunud nii, et mingil põhjusel olen ma läbi lugenud selle 3. raamatu. Ja kuigi on muidugi mõistlik lugeda neid järjest, ei tekkinud mul ka toona raskusi raamatu mõistmisel. Nüüd muidugi olles ka esimese osa läbi lugenud, muutusid nii mõnedki asjad tähenduslikumaks.

Sarja esimene osa on tuhkatriinu ainetel, kuid algupärasest loost on järel vaid loo struktuur. Lugedes väga etteaimatav, aga mulle isegi meeldis see. Sellime mõnus äratundmisrõõm, et läkski nii, nagu ma arvasin. Lugu edenes väga kiiresti ja ka lõpp on piisavalt uudishimu tekitav, et kätte võtta järgmine osa.

  • Kirjastus: Pikoprint
  • Ilmumisaasta: 2016
  • Lehekülgi: 400

Mairi Laurik “On aeg!”

LVK 2021 teema nr 19. Eesti autori noorsooromaan, mis ilmus 2020-2021

TAGAKAANELT: Romaanist „Mina olen Surm“ tuttav Roomet on nüüd vanem ja võiks öelda, et harjunud oma „eripäraga“ näha inimeste peade kohal nende elukellasid ning sellest tuleneva kohustusega öelda neile, kelle elukell on purunenud või tühjaks jooksnud, hinge teelesaatmissõnad. Nüüd sõidab Roomet Tallinnasse, et Erik – ka üks Surmadest – talle seda veidrat maailma seletaks ja paigast ära asjad aitaks paika seada. Kuid selgub, et maailm on veel veidram ja veel rohkem paigast ära. Oma tõelistest võimetest veel õieti aru saamata peab Roomet vastu astuma palju suuremale kurjusele, kui ta on osanud ette kujutadagi.

Raamatut “Mina olen surm” lugesin juba hea jupp aega tagasi ja ega kõik enam nii hästi meeles polnud. Õnneks aitas raamat meenutada eelnevat ja nii tuligi meelde Roomet, tema mured ja tema eriline võime näha inimestele jäänud aega. Lugu oli mõnus lugeda ja edenes kiiresti. Mulle väge meeldis, et sisse on põimitud ajalugu ja natuke Roometi erilise ande saladuseloori kergitatud. Aga oi kuidas tahakssellest maailmast rohkem teada. Eriti Põnev on teada saada mis saab Karolinast. Milliseid erinevaid surmasid veel olemas on? Milliseks Roometi anded kujunevad? Mulle väga meeldib see liivakellade maailm. Loodan, et tulevikus saab lugeda veel uusi haaravaid lugusid Roometi tegemistest.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 168

Brigitta Davidjants “(Mitte just) armastuslugu”

LVK 2021 teema nr 52. Raamat, mille autorist sa enne sellesse teemasse raamatu valimist kuulnudki polnud

TAGAKAANELT: “Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”
Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.
„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”
„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”
„Sa oledki must kümme aastat vanem.”
„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”
„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”
„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”
„Üheksanda.”


Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.
„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse. 

See on nüüd küll selline raamat, mis lugedes edeneb kiiresti, kuid selle sisu on kasin. Kohe alguses hakkas häirima Rebeka olemus. Miks peategelane nii naiivseks ja rumalaks on kirjutatud? Peale selle ei toimu raamatus justkui midagi, peale selle, et üks 20 aastane kiimas ja alkovines jorss üritab 9. klassi tüdrukut ära sebida. Mind see raamat paraku ei kõnetanud.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2017
  • lehekülgi: 168

Lauren Oliver “Deliirium”

LVK 2021 teema nr 28: Utoopia või düstoopia

TAGAKAANELT:

„Armastus on kõige surmavam kõigist surmavatest asjadest: see tapab mõlemal juhul, nii siis, kui seda on, kui ka siis, kui seda ei ole…“

Lauren Oliveri „Deliirium“ on realismi ja fantaasia oskuslik sulam. Düstoopilises Ameerikas on armastus keelatud seadusega kui kõigi eluohtlike hädade allikas ning president on võrdsustanud armastuse haigusega, mille vastu on lõpuks ravi välja töötatud.

Peategelase Lena järkjärguline ärkamine toimub totalitaarse õuduse taustal. Teos ei kaota hetkekski oma teravust, mis puutub valikusse ohutuse ja vabaduse vahel. Äkiline lõpplahendus jätab piisavalt vastamata küsimusi, et valmistada lugejad ette triloogia teise osa jaoks.

Raamat, mis on kaua olnud mu lugemislistis. Ehk isegi liiga kaua, sest selle lugemisne ei läinud eriti libedalt. Ei saa öelda, et see oleks kehva olnud, aga ei tõmmanud käima. Pani mõtlema, kui jube võib olla elada ilma emotsioonide ja tunneteta. Võibolla oleks jah rahulikum, midagi ei ajaks kunagi närvi, aga rõõmu ju ka poleks millestki. Tuim olemine oleks.

Tegemist on düstoopiaga. Raamatu tegevus on üles ehitatud maailma, kus armastus on keelatud. Õnneks? on selle vastu ka ravi. Nimelt tehakse kõigile 18 aastastele ajuoperatsioon, mis eemaldab kõik emotsioonid ja tunded. Nii hoitakse ühiskonda kontrolli all ja inimesed saavad kogukonnana elada ilma sõdade ja vaenuta. Kuigi kõik on väga turvaline ja organiseeritud, on siiski kuskil metsikuses “invaliidid”, kes pole opereeritud. Need on ohtlikud ja neile peetakse jahti.

Raamatu peategelaseks on Lena, kes on 17-aastane tütarlaps. Ta loendab päevi, mil ta saab 18-aastaseks, et minna ajuoperatsioonile. Kõik tundub turvaline, kuni ta kohtab Alexit. Aegamisi hakkavad selguma uues tõed ja senised tõekspidamised muutuvad. Lena armub….

  • Kirjastus: Tiritamm
  • Ilmumisaasta: 2014
  • Lehekülgi: 424

Reeli Reinaus “Mõistatus lossivaremetes

TAGAKAANELT: Laura ja Taneli suvi vanavanemate juures tõotab kujuneda üsna tavaliseks. Kuigi neil ei ole midagi selle vastu, et kahekesi ujumas ja kalal käia, peenraid rohida ja marju korjata, on nad siiski rõõmsad, kui külasse kolib uus poiss Marten. Korraga, enne kui lapsed jõuavad omavahel korralikult sõbrunedagi, kistakse nad peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud kummitused, salaviinategijad, mõistatuslik suvitaja, libaarheoloogid, muinsuskaitsjad ja kadunud aare.

Reeli Reinausi raamatuid on ikka tore lugeda. Neis on põnevust, müstikat ja seikluseid. Seda üks noortele mõeldud raamat sisaldama peabki. Mõistatus Lossivaremetes räägib loo suvevaheajal olevatest lastest, kes asuvad uurima metsas olevaid lossivaremeid. Lossivaremete läheduses asuv külake on ka aastaid juba tühi olnud. Aga kes siis ikka kummitavate varemete kõrval elada tahab? Peagi aga selgub, et tegelikult on varemete huvilisi rohkem kui uudishimulikud lapsed. Mängu tulevad libaarheoloogid, endised kriminaalid ja lossivaimud. Loomulikult on kusagil ka peidetud aare. Proovile pannakse laste sõprus ja usaldus.

Raamatu tegevus toimuv vanades lossivaremetes. Ungru lossivareme juures täitsa sobiv koht pilti teha.

Taustaks on Ungru lossivaremed. Haapsalu-Rohuküla tee äärde jääv Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid ja suurejoonelisemaid neobarokseid mõisahooneid, kuigi ta on jäänud omal ajal lõpetamata ning kaasajal varemeis.

Romantiline legend räägib, kuidas aadlihärra armastatu lubas temaga abielluda vaid siis, kui mees ehitab talle samasuguse lossinagu on Saksamaal Merseburgis. Kahjuks neiu suri, abielu ei sõlmitud ja Ungru loss jäi lõpuni ehitamata.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2009
  • Lehekülgi: 231

Lille Roomets “Üks väike valge sulg”

LVK 2021 teema nr 31. Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg

TAGAKAANELT: Kerttily tundub olevat vihma käest räästa alla sattunud. Isa saadab ta Otepääle vanavanemate juurde „närve puhkama“, aga nii pole sel määratud minna. Esiteks ilmuvad Kerttily unedesse igasugused hoiatavad märgid – ämblikud, lepatriinud, valged suled –, teiseks koperdab ta mõrva otsa. Ja seda juba päriselt.
Kerttyli ema surmast, õe haiglassesattumisest ja tüdruku võitlusest selektiivse mutismiga saab lugeda Lille Roometsa esimesest raamatust „Üks väike valge tuvi“, mis sai kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha. Selle raamatu pühendab autor kõigile neile, kes üritavad üle saada sellest, millest nad veel rääkida ei suuda. 

Raamatu esimene osa meeldis mulle. Teine osa oli ka päris tore lugemine. Kui esimeses osas oli Kerttily kiusatav ja teda vaevas valikuline mutism, siis teises osas oli ta juba palju julgem suhtleja. Ma tegelikult väga lootsin, et esimeses osas lahtiseks jäänud otsad selle ratastoolis oleva poisi ja tema emaga kuidagi ka teises osas edasi liiguvad, kuid see liin kadus siin raamatus hoopis ära.

Kerttily saadetakse vanaema juurde Otepääle närve puhkama, kuid satub seal hoopis kahtlasesse seltskonda. Niigi hapras olukorras olevale tüdrukule ei tule kasuks ka vanaema käre olemine. Õnneks ristub tema tee Hettiga, kes tundub selles raamatus nii helge ja soe.

Mulle meeldis, et kuigi raamat käsitleb raskeid teemasid, on sisse põimitud ka mõnusat huumorit. Eriti tore tegelane on tädi Valli:)

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 200

Nancy Springer “Enola Holmes: kadunud markii juhtum”

TAGAKAANELT: Kui Enola Holmes, kuulsa detektiivi Sherlock Holmesi 14aastane õde, avastab oma sünnipäeva hommikul, et ta ema on jäljetult kadunud. Talle on selge, et vaid tema üksi suudab ema kadumise saladuse lahendada. Ta riietab end leinavaks leseks ning võtab suuna Londonile, et ema asukohta kindlaks teha – ja päästa end rangest tütarlastekoolist, kuhu teine tema vendadest – valitsusametnikust Mycroft – on otsustanud ta pista. Nutikas ja kartmatu, ei suuda Enola siiski ette näha, millistesse ettenägematutesse seiklustesse ta satub, kui komistab oma retkel juhtumisi kamba bandiitide otsa, kes on röövinud Basilwetheri noore markii, ja avastab end lõpuks keset Briti aristokraatia tippudeni ulatuvat vandenõu … Kas ta suudab pageda verejanuliste bandiitide käest, kaitsta markiid, varjata end oma geniaalse venna detektiivioskuste eest ja lahendada samal ajal see kõige olulisem – leida mahajäänud saladuste ja vihjete abil ema?

Raamatu kaant vaadates ei saagi aru, kas film/sari on tehtud raamatu põhjal või vastupidi. Igatahes mina polnud küll enne kuulnudki kellestki Enola Holmes’ist, kuulsa Sherlock Holmesi nooremast õest. Tuleb välja, et see 14 aastane õde on küll korraliku daamiliku hariduseta, kuid siiski terava taibuga. Nimelt ei meeldi talle korsetid ja ta eelistab kihutada jalgrattaga külavahel, seelik üle põlve, selle asemel, et olla kenasti kaunis kleidis ja teha daamilikke tegevusi. Enola 14-sünnipäeval kaob tema ema. Appi tulevad Enola vennad Sherlock ja Mycroft, kes pole oma kodukohas käinud peale isa surma üle 10 aasta tagasi. Paraku ei anna vendade esmased pingutused tulemusi ja ema otsimise asemel püüavad nad isakodu korrastada ja tüdrukut korralikku tütarlastekooli paigutada. Enolale asjade selline käik ei meeldi ja ta haarab ohjad enda kätte. Enola otsustab minna Londonisse ema otsima. Poolel teel satub ta linnakesse, kus on suur segadus seoses kaotsi läinud markiiga. Ja kuigi Enola püüab hoida madalat profiili ja mitte silma paista, satub ta ometi sündmuste keskmesse.

Mulle jättis see raamat tegelikult üsna hea mulje. Selline mõnusa huumoriga kirjutatud noorte põnevuslugu.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 176

Kerstin Gier triloogia Rubiinpunane

“Rubiinpunane”

LVK 2021 teema nr 47 Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas

TAGAKAANELT: 16-aastane Gwendolyn teab, et mõnel tema suguvõsast on iseäralikud võimed, kuid ta elab teadmises, et imepärase geeni kandja on kaunis nõbu Charlotte, mitte tema. Gwendolyn tunneb end aeg-ajalt siiski kuidagi iseäralikult ning satub ühel päeval ootamatult 18. sajandi alguse Londonisse. Selgub, et just Gwendolyn on perekonna kõige salapärasem liige ja pärinud ajaränduri geeni. Miks oli ema tema sünnikuupäeva varjanud? Kas Gwendolyni ema üldse oli tema pärisema? Mis juhtus ajamasinaga? Gwendolyn ja Gideon – poiss, kes on pärinud ajaränduri geeni isaliini pidi ja kes on Gwendolyni arvates paras ennasttäis ninatark– , seiklevad ajas koos ja püüavad neile ja veel paljudele muudele küsimustele vastuseid leida ning välja selgitada, keda nad minevikus ja olevikus usaldada võivad.

  • Kirjastus: Sinisukk
  • Ilmumisaasta: 2014
  • Lehekülgi: 312

“Safiirsinine”

LVK 2021 teema nr 45 Raamat kirjanikult, kellelt on ilmunud üle kümne raamatu

TAGAKAANELT: Äsja armununa minevikku reisida ei ole kõige parem mõte. 16-aastane Gwendolyn, verivärske ajarändur, on igatahes küll seda meelt. Temal ja Gideonil on ometigi hoopis muid muresid. Näiteks päästa maailm. Või õppida menuetti tantsima. Kumbki ülesanne ei ole just kergete killast! Ja kui Gideon tagatipuks veel ka õige salapäraselt käituma hakkab, taipab Gwendolyn, et peab kiiremas korras õppima oma hormoone ohjes hoidma, sest muidu ei tule ajastute vahel rändavast armastusest midagi välja.
Romantiline, naljakas ja ainulaadne raamat – Kerstin Gieril on imeline oskus lugejaid Gideoni ja Gweni seiklustest jutustades kaasa haarata.

  • Kirjastus: Sinisukk
  • Ilmumisaasta: 2016
  • Lehekülgi: 335

“Emerald Green”

LVK 2021 teema nr 30 Varasematest väljakutsetest kripeldama jäänud teema (LVK 2019 teema nr 46 Mõni võõrkeelne raamat, millega hakkama saad)

TAGAKAANELT: Gwen has a destiny to fulfill, but no one will tell her what it is. She’s only recently learned that she is the Ruby, the final member of the time-traveling Circle of Twelve, and since then nothing has been going right. She suspects the founder of the Circle, Count Saint-German, is up to something nefarious, but nobody will believe her. And she’s just learned that her charming time-traveling partner, Gideon, has probably been using her all along. Emerald Green is the stunning conclusion to Kerstin Gier’s Ruby Red Trilogy, picking up where Sapphire Blue left off, reaching new heights of intrigue and romance as Gwen finally uncovers the secrets of the time-traveling society and learns her fate.

  • Kirjastus: Henry Holt and Co
  • Ilmumisaasta: 2013
  • Lehekülgi: 451

Taaskord triloogia, mille tõlkimine on soiku jäänud. Mulle see sari meeldis. Esmalt jäi silma esimene osa kaanepilt ning põgusal sirvimisel tundus selline mõnus lihtne vahepala. Nii saigi raamat mõni aeg tagasi kaasa haaratud kusagilt allahindluselt. Lugu algas pisut aeglaselt, aga siis kuidagi tõmbas nii enda sisse ära, et ei saanud arugi, kui raamat läbi. Loomulikult said raamatud läbi kõige põnevamate kohtade pealt ja nii ei jäänud muud üle, kui aga järgmist osa otsima minna, kolmas osa tuli lugeda inglise keeles, sest teise raamatu lõpuks oli lugu muutunud juba nii põnevaks, et enam pooleli küll jätta ei tahtnud. Triloogia peategelaseks on 16-aastane Gwendolyn, kes ootamatult osutub ajaränduriks. Terve suguvõsa on oodanud ajarändurigeeni hoopis Gwendolini täditütrelt Charlottelt, kes on ilus tark ja osav ning ka terava keelega. Gwendolin on aga täiesti tavaline kooliõpilane. Tüdruk on ajarändurite liinis kaheteistkümnes, Rubiin, see kes lõpetab ringi. Teda hakkab ajarännakutel abistama paar aastat vanem Gideon, kes on teisest ajarändurite geeniga suguvõsast ja on ringi 11-s, Teemant. Lisaks ajaränduri geenile, on Gwendolinil ka võime näha vaime ja nendega ka suhelda.Selles loos on kõike, armastust, maagiat, sõprust ja reetmist, aga kõige enam meeldib mulle, et siin on ka hulganisti mõnusat huumorit. Loo lõpplahendus on ootamatu ja seda kohe päris mitmel moel. Mulle see triloogia meeldis. Mõnus kiire ja muhe lugemine pluss lisaväärtuseks päris head teadmised erinevate ajastuste riietustest 🙂

Lille Roomets “Üks väike valge tuvi”

Igaüks on oma saatuse sepp (detsember)

Raamatu autor riigist, kus on praegu sinu kodu. Lehekülgede arv vähemalt saatusesepa väljakutses loetud raamatute 11 kuu keskmine

TAGAKAANELT:

Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine… Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli.

Saatus tõi mind koju tagasi. Siit ma alustasin ja siin ma ka lõpetan. Tingimuseks, et raamat peab olema paksem kui 224 lk.

Ja mis sobiks aasta lõpetuseks paremini, kui lugeda neid raamatuid, mille oled saanud loosiga kingituseks. Just selle raamat ma FB lugemise väljakutse grupist kunagi võitsin. Aga väärtuslikum kui raamat, on minu jaoks autori pühendus “Aitäh, et armastad lugeda!” Nii armas.

Raamat ise on minu jaoks kõnekas. Selektiivne mutism on vägagi tuttav teema ja autor on väga hästi tabanud selle häire olemuse. Lisaks on raamatus nii palju kõnekaid teemasid, et seda raamatut soovitaks kohe päris kindlasti noortel lugeda.

Augustis

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2019
  • lehekülgi: 271