Lauren Oliver “Deliirium”

LVK 2021 teema nr 28: Utoopia või düstoopia

TAGAKAANELT:

„Armastus on kõige surmavam kõigist surmavatest asjadest: see tapab mõlemal juhul, nii siis, kui seda on, kui ka siis, kui seda ei ole…“

Lauren Oliveri „Deliirium“ on realismi ja fantaasia oskuslik sulam. Düstoopilises Ameerikas on armastus keelatud seadusega kui kõigi eluohtlike hädade allikas ning president on võrdsustanud armastuse haigusega, mille vastu on lõpuks ravi välja töötatud.

Peategelase Lena järkjärguline ärkamine toimub totalitaarse õuduse taustal. Teos ei kaota hetkekski oma teravust, mis puutub valikusse ohutuse ja vabaduse vahel. Äkiline lõpplahendus jätab piisavalt vastamata küsimusi, et valmistada lugejad ette triloogia teise osa jaoks.

Raamat, mis on kaua olnud mu lugemislistis. Ehk isegi liiga kaua, sest selle lugemisne ei läinud eriti libedalt. Ei saa öelda, et see oleks kehva olnud, aga ei tõmmanud käima. Pani mõtlema, kui jube võib olla elada ilma emotsioonide ja tunneteta. Võibolla oleks jah rahulikum, midagi ei ajaks kunagi närvi, aga rõõmu ju ka poleks millestki. Tuim olemine oleks.

Tegemist on düstoopiaga. Raamatu tegevus on üles ehitatud maailma, kus armastus on keelatud. Õnneks? on selle vastu ka ravi. Nimelt tehakse kõigile 18 aastastele ajuoperatsioon, mis eemaldab kõik emotsioonid ja tunded. Nii hoitakse ühiskonda kontrolli all ja inimesed saavad kogukonnana elada ilma sõdade ja vaenuta. Kuigi kõik on väga turvaline ja organiseeritud, on siiski kuskil metsikuses “invaliidid”, kes pole opereeritud. Need on ohtlikud ja neile peetakse jahti.

Raamatu peategelaseks on Lena, kes on 17-aastane tütarlaps. Ta loendab päevi, mil ta saab 18-aastaseks, et minna ajuoperatsioonile. Kõik tundub turvaline, kuni ta kohtab Alexit. Aegamisi hakkavad selguma uues tõed ja senised tõekspidamised muutuvad. Lena armub….

  • Kirjastus: Tiritamm
  • Ilmumisaasta: 2014
  • Lehekülgi: 424

Reeli Reinaus “Mõistatus lossivaremetes

TAGAKAANELT: Laura ja Taneli suvi vanavanemate juures tõotab kujuneda üsna tavaliseks. Kuigi neil ei ole midagi selle vastu, et kahekesi ujumas ja kalal käia, peenraid rohida ja marju korjata, on nad siiski rõõmsad, kui külasse kolib uus poiss Marten. Korraga, enne kui lapsed jõuavad omavahel korralikult sõbrunedagi, kistakse nad peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud kummitused, salaviinategijad, mõistatuslik suvitaja, libaarheoloogid, muinsuskaitsjad ja kadunud aare.

Reeli Reinausi raamatuid on ikka tore lugeda. Neis on põnevust, müstikat ja seikluseid. Seda üks noortele mõeldud raamat sisaldama peabki. Mõistatus Lossivaremetes räägib loo suvevaheajal olevatest lastest, kes asuvad uurima metsas olevaid lossivaremeid. Lossivaremete läheduses asuv külake on ka aastaid juba tühi olnud. Aga kes siis ikka kummitavate varemete kõrval elada tahab? Peagi aga selgub, et tegelikult on varemete huvilisi rohkem kui uudishimulikud lapsed. Mängu tulevad libaarheoloogid, endised kriminaalid ja lossivaimud. Loomulikult on kusagil ka peidetud aare. Proovile pannakse laste sõprus ja usaldus.

Raamatu tegevus toimuv vanades lossivaremetes. Ungru lossivareme juures täitsa sobiv koht pilti teha.

Taustaks on Ungru lossivaremed. Haapsalu-Rohuküla tee äärde jääv Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid ja suurejoonelisemaid neobarokseid mõisahooneid, kuigi ta on jäänud omal ajal lõpetamata ning kaasajal varemeis.

Romantiline legend räägib, kuidas aadlihärra armastatu lubas temaga abielluda vaid siis, kui mees ehitab talle samasuguse lossinagu on Saksamaal Merseburgis. Kahjuks neiu suri, abielu ei sõlmitud ja Ungru loss jäi lõpuni ehitamata.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2009
  • Lehekülgi: 231

Lille Roomets “Üks väike valge sulg”

LVK 2021 teema nr 31. Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg

TAGAKAANELT: Kerttily tundub olevat vihma käest räästa alla sattunud. Isa saadab ta Otepääle vanavanemate juurde „närve puhkama“, aga nii pole sel määratud minna. Esiteks ilmuvad Kerttily unedesse igasugused hoiatavad märgid – ämblikud, lepatriinud, valged suled –, teiseks koperdab ta mõrva otsa. Ja seda juba päriselt.
Kerttyli ema surmast, õe haiglassesattumisest ja tüdruku võitlusest selektiivse mutismiga saab lugeda Lille Roometsa esimesest raamatust „Üks väike valge tuvi“, mis sai kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha. Selle raamatu pühendab autor kõigile neile, kes üritavad üle saada sellest, millest nad veel rääkida ei suuda. 

Raamatu esimene osa meeldis mulle. Teine osa oli ka päris tore lugemine. Kui esimeses osas oli Kerttily kiusatav ja teda vaevas valikuline mutism, siis teises osas oli ta juba palju julgem suhtleja. Ma tegelikult väga lootsin, et esimeses osas lahtiseks jäänud otsad selle ratastoolis oleva poisi ja tema emaga kuidagi ka teises osas edasi liiguvad, kuid see liin kadus siin raamatus hoopis ära.

Kerttily saadetakse vanaema juurde Otepääle närve puhkama, kuid satub seal hoopis kahtlasesse seltskonda. Niigi hapras olukorras olevale tüdrukule ei tule kasuks ka vanaema käre olemine. Õnneks ristub tema tee Hettiga, kes tundub selles raamatus nii helge ja soe.

Mulle meeldis, et kuigi raamat käsitleb raskeid teemasid, on sisse põimitud ka mõnusat huumorit. Eriti tore tegelane on tädi Valli:)

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 200

Nancy Springer “Enola Holmes: kadunud markii juhtum”

TAGAKAANELT: Kui Enola Holmes, kuulsa detektiivi Sherlock Holmesi 14aastane õde, avastab oma sünnipäeva hommikul, et ta ema on jäljetult kadunud. Talle on selge, et vaid tema üksi suudab ema kadumise saladuse lahendada. Ta riietab end leinavaks leseks ning võtab suuna Londonile, et ema asukohta kindlaks teha – ja päästa end rangest tütarlastekoolist, kuhu teine tema vendadest – valitsusametnikust Mycroft – on otsustanud ta pista. Nutikas ja kartmatu, ei suuda Enola siiski ette näha, millistesse ettenägematutesse seiklustesse ta satub, kui komistab oma retkel juhtumisi kamba bandiitide otsa, kes on röövinud Basilwetheri noore markii, ja avastab end lõpuks keset Briti aristokraatia tippudeni ulatuvat vandenõu … Kas ta suudab pageda verejanuliste bandiitide käest, kaitsta markiid, varjata end oma geniaalse venna detektiivioskuste eest ja lahendada samal ajal see kõige olulisem – leida mahajäänud saladuste ja vihjete abil ema?

Raamatu kaant vaadates ei saagi aru, kas film/sari on tehtud raamatu põhjal või vastupidi. Igatahes mina polnud küll enne kuulnudki kellestki Enola Holmes’ist, kuulsa Sherlock Holmesi nooremast õest. Tuleb välja, et see 14 aastane õde on küll korraliku daamiliku hariduseta, kuid siiski terava taibuga. Nimelt ei meeldi talle korsetid ja ta eelistab kihutada jalgrattaga külavahel, seelik üle põlve, selle asemel, et olla kenasti kaunis kleidis ja teha daamilikke tegevusi. Enola 14-sünnipäeval kaob tema ema. Appi tulevad Enola vennad Sherlock ja Mycroft, kes pole oma kodukohas käinud peale isa surma üle 10 aasta tagasi. Paraku ei anna vendade esmased pingutused tulemusi ja ema otsimise asemel püüavad nad isakodu korrastada ja tüdrukut korralikku tütarlastekooli paigutada. Enolale asjade selline käik ei meeldi ja ta haarab ohjad enda kätte. Enola otsustab minna Londonisse ema otsima. Poolel teel satub ta linnakesse, kus on suur segadus seoses kaotsi läinud markiiga. Ja kuigi Enola püüab hoida madalat profiili ja mitte silma paista, satub ta ometi sündmuste keskmesse.

Mulle jättis see raamat tegelikult üsna hea mulje. Selline mõnusa huumoriga kirjutatud noorte põnevuslugu.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 176

Kerstin Gier triloogia Rubiinpunane

“Rubiinpunane”

LVK 2021 teema nr 47 Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas

TAGAKAANELT: 16-aastane Gwendolyn teab, et mõnel tema suguvõsast on iseäralikud võimed, kuid ta elab teadmises, et imepärase geeni kandja on kaunis nõbu Charlotte, mitte tema. Gwendolyn tunneb end aeg-ajalt siiski kuidagi iseäralikult ning satub ühel päeval ootamatult 18. sajandi alguse Londonisse. Selgub, et just Gwendolyn on perekonna kõige salapärasem liige ja pärinud ajaränduri geeni. Miks oli ema tema sünnikuupäeva varjanud? Kas Gwendolyni ema üldse oli tema pärisema? Mis juhtus ajamasinaga? Gwendolyn ja Gideon – poiss, kes on pärinud ajaränduri geeni isaliini pidi ja kes on Gwendolyni arvates paras ennasttäis ninatark– , seiklevad ajas koos ja püüavad neile ja veel paljudele muudele küsimustele vastuseid leida ning välja selgitada, keda nad minevikus ja olevikus usaldada võivad.

  • Kirjastus: Sinisukk
  • Ilmumisaasta: 2014
  • Lehekülgi: 312

“Safiirsinine”

LVK 2021 teema nr 45 Raamat kirjanikult, kellelt on ilmunud üle kümne raamatu

TAGAKAANELT: Äsja armununa minevikku reisida ei ole kõige parem mõte. 16-aastane Gwendolyn, verivärske ajarändur, on igatahes küll seda meelt. Temal ja Gideonil on ometigi hoopis muid muresid. Näiteks päästa maailm. Või õppida menuetti tantsima. Kumbki ülesanne ei ole just kergete killast! Ja kui Gideon tagatipuks veel ka õige salapäraselt käituma hakkab, taipab Gwendolyn, et peab kiiremas korras õppima oma hormoone ohjes hoidma, sest muidu ei tule ajastute vahel rändavast armastusest midagi välja.
Romantiline, naljakas ja ainulaadne raamat – Kerstin Gieril on imeline oskus lugejaid Gideoni ja Gweni seiklustest jutustades kaasa haarata.

  • Kirjastus: Sinisukk
  • Ilmumisaasta: 2016
  • Lehekülgi: 335

“Emerald Green”

LVK 2021 teema nr 30 Varasematest väljakutsetest kripeldama jäänud teema (LVK 2019 teema nr 46 Mõni võõrkeelne raamat, millega hakkama saad)

TAGAKAANELT: Gwen has a destiny to fulfill, but no one will tell her what it is. She’s only recently learned that she is the Ruby, the final member of the time-traveling Circle of Twelve, and since then nothing has been going right. She suspects the founder of the Circle, Count Saint-German, is up to something nefarious, but nobody will believe her. And she’s just learned that her charming time-traveling partner, Gideon, has probably been using her all along. Emerald Green is the stunning conclusion to Kerstin Gier’s Ruby Red Trilogy, picking up where Sapphire Blue left off, reaching new heights of intrigue and romance as Gwen finally uncovers the secrets of the time-traveling society and learns her fate.

  • Kirjastus: Henry Holt and Co
  • Ilmumisaasta: 2013
  • Lehekülgi: 451

Taaskord triloogia, mille tõlkimine on soiku jäänud. Mulle see sari meeldis. Esmalt jäi silma esimene osa kaanepilt ning põgusal sirvimisel tundus selline mõnus lihtne vahepala. Nii saigi raamat mõni aeg tagasi kaasa haaratud kusagilt allahindluselt. Lugu algas pisut aeglaselt, aga siis kuidagi tõmbas nii enda sisse ära, et ei saanud arugi, kui raamat läbi. Loomulikult said raamatud läbi kõige põnevamate kohtade pealt ja nii ei jäänud muud üle, kui aga järgmist osa otsima minna, kolmas osa tuli lugeda inglise keeles, sest teise raamatu lõpuks oli lugu muutunud juba nii põnevaks, et enam pooleli küll jätta ei tahtnud. Triloogia peategelaseks on 16-aastane Gwendolyn, kes ootamatult osutub ajaränduriks. Terve suguvõsa on oodanud ajarändurigeeni hoopis Gwendolini täditütrelt Charlottelt, kes on ilus tark ja osav ning ka terava keelega. Gwendolin on aga täiesti tavaline kooliõpilane. Tüdruk on ajarändurite liinis kaheteistkümnes, Rubiin, see kes lõpetab ringi. Teda hakkab ajarännakutel abistama paar aastat vanem Gideon, kes on teisest ajarändurite geeniga suguvõsast ja on ringi 11-s, Teemant. Lisaks ajaränduri geenile, on Gwendolinil ka võime näha vaime ja nendega ka suhelda.Selles loos on kõike, armastust, maagiat, sõprust ja reetmist, aga kõige enam meeldib mulle, et siin on ka hulganisti mõnusat huumorit. Loo lõpplahendus on ootamatu ja seda kohe päris mitmel moel. Mulle see triloogia meeldis. Mõnus kiire ja muhe lugemine pluss lisaväärtuseks päris head teadmised erinevate ajastuste riietustest 🙂

Lille Roomets “Üks väike valge tuvi”

Igaüks on oma saatuse sepp (detsember)

Raamatu autor riigist, kus on praegu sinu kodu. Lehekülgede arv vähemalt saatusesepa väljakutses loetud raamatute 11 kuu keskmine

TAGAKAANELT:

Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine… Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli.

Saatus tõi mind koju tagasi. Siit ma alustasin ja siin ma ka lõpetan. Tingimuseks, et raamat peab olema paksem kui 224 lk.

Ja mis sobiks aasta lõpetuseks paremini, kui lugeda neid raamatuid, mille oled saanud loosiga kingituseks. Just selle raamat ma FB lugemise väljakutse grupist kunagi võitsin. Aga väärtuslikum kui raamat, on minu jaoks autori pühendus “Aitäh, et armastad lugeda!” Nii armas.

Raamat ise on minu jaoks kõnekas. Selektiivne mutism on vägagi tuttav teema ja autor on väga hästi tabanud selle häire olemuse. Lisaks on raamatus nii palju kõnekaid teemasid, et seda raamatut soovitaks kohe päris kindlasti noortel lugeda.

Augustis

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2019
  • lehekülgi: 271

Ketlin Priilinn “Sefiirist loss”

LVK 2020 teema nr 42 Raamat, mille pealkirjas on arhitektuuriobjekt

TAGAKAANELT:

Inga-Kerstin sõbruneb uues koolis argliku ja omaette hoidva Jakobiga, kes näib varjavat mingit saladust. Kui saladus ilmsiks tuleb, saab Jakobist koolikiusamise ohver. Ühes hea sõbra Kailaga moodustavad Inga-Kerstin ja Jakob tagakiusajate vastase leeri, kuid kahe leeri vahelisel sõjal on traagilised tagajärjed.

„Sefiirist loss“ on lugu tõelistest sõpradest, kes toetavad üksteist ka kõige hullemas, ning inimelust, mis on habras sõprade toest hoolimata. Teos saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2010. aasta noorsooromaanivõistlusel II koha. 

Raamat, mille lugesin läbi ühe hingetõmbega ja nüüd vajab seedimist. Raamat käsitleb koolikiusamist mis algab kergema norimisega, kuid kasvab järjest suuremaks ja tõsisemaks. Nii palju valusaid teemasid. Kuidas üks asi viib teiseni ja lumepall muudkui veereb. Kuidas puudub kodanikujulgus nii noortel kui ka täiskasvanutel. tekkis hetk, kus tundsin, et kui nüüd kohe midagi head ei juhtu, siis ei suuda enam seda edasi lugeda.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2010
  • lehekülgi: 156

Megan Whalen Turner “Attolia kuninganna”

LVK 2020 teema nr 50: Raamat füüsilise või vaimse erivajadusega inimesest

TAGAKAANELT: Vana-Kreekast inspireeritud fantaasiamaailmas ei suuda kolm väikest kuningriiki kokku leppida, et astuda vastu suurele impeeriumile, mis ähvardab neid kõiki alla neelata. Nende riikide valitsejad, kelleks on kaks verinoort kuningannat ja üks väiklane ja ahne kuningas, sõltuvad äärmiselt oma nõuandjatest, kes on mõnel lihtsalt kavalad või targad, mõnel aga manipuleerivamad ja hämaramate eesmärkidega. Lugedes ei saa jätta hämmastumata, kuivõrd lihtne on rahvaid ja inimesi omavahel tülli ajada – ja tülitsejad unustavad sageli endalt küsimata, kellele need tülid kasuks tulevad, kas neile endile või hoopis kellelegi kolmandale, kes osavalt end varju hoiab. Võtmetegelane on jälle Eddise kuninganna varas Eugenides. Lisaks saame heita pilgu ühe äärmiselt huvitava valitseja hingeellu, kes võtab vastu väga raskeid otsuseid, mille järgi võib teda näiteks türanniks, barbariks või julmuriks nimetada, ometi on aga lähemal vaatlemisel tema otsused vähemalt hästi põhjendatud, kuigi mitte alati õiged. Megan Whalen Turneri lummavad ja auhindu võitnud „Kuninganna Varga“ romaanid elustavad eeposte maailma ja tutvustavad üht karismaatilist ja parandamatut tegelast – varas Eugenidest ehk Geni. „Kuninganna Varga“ romaanid on täis poliitilisi mahhinatsioone ja intriige, võidetud ja kaotatud lahinguid, ohtlikke reise, jumalikke sekkumisi, võimu, kirge, kättemaksu ja reetmist.

Ettevaatust! Sisureetja!

Eddise kuninganna varas, Eugenides, on kaotanud oma parema käe ja selle käe kaotamisega seotud draama on ikka väga suur osa raamatust. Ja selge see on, et kui inimene on kaotanud käe, siis on väga palju asju keeruline teha.

Sarja teises osas on palju poliitikat. Ja jällegi, alguses edeneb aeglaselt ja siis lõpus muutub huvitavamaks.

  • Sari: Kuninganna varas 2. raamat
  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2017
  • lehekülgi: 300

Brian Conaghan “Kui härra koer hammustab”

LVK 2020 teema nr 15 Raamat, mille peategelane põeb mingit haigust või on diagnoositud sündroomiga

TAGAKAANELT: Lugu elust, surmast, armastusest, seksist ja vandumisest.
Saage tuttavaks a-mayonnaise-ing Dylan Mintiga. Ta on 16-aastane ja tal on Tourette’i sündroom. Tema elu on pidev võitlus, et hoida kõik halb endas – iseenesest välja pahvatavad sõnad, tõmblused, urisemine ja ulguv koer, kes tahab plehku panna alati, kui Dylan stressama hakkab.
Rutiinne tervisekontroll pöörab aga Dylani elu pea peale. Ta avastab, et järgmise aasta märtsis ta sureb. On küll alles august, kuid tal on vaja veel NII MÕNDAGI KORDA SAATA.
Seega ta koostab nimekirja –Lahedad asjad mida teha, enne kui ma sussid püsti viskan – ja asub tegudele. Kuigi Dylani nimekiri ei ole pikk, avastab ta üsna pea, et kõik pole päris nii, nagu ta on seda ette kujutanud… 

Raamatu peatagelasel on Tourette sündroom. See on selline seisund, kus ärevuses tekivad tahtmatud liigutused ja sõnavalangud. Enamasti on sõnavalangud ebasobivad ja solvavad. Minu meelest on selle haiguse olemust raamatus väga hästi tabatud. Üldse on tabatud hästi ühe teismelise olemust. Küll aga häiris mind natuke, et Dylan on kirjutatud siin raamatus üsna naiivseks.

Dylan saab teada, et peagi ta sureb. Ta koostab nimekirja, mida teha enne surma. See nimekiri pole kuigi pikk. Tegelikult ongi seal vaid kolm punkti. Millest esimene ja kõige tähtsam tema jaoks on seksida oma kuuma klassiõega, kes asjast üldse huvitatud pole. Üldse tundub see võimatu eesmärk, kui sa pidavalt karjud roppusi ja tõmbled. Kas see lõpuks õnnestub, selgub raamatu lõpuks.

Kiire lugemine, mis paneb mõtlema sõprusest ja reetmisest.

  • Kirjastus: Helios
  • Ilmumisaasta: 2014
  • Lehekülgi: 352

Chaterine Isaac “Sina, mina ja kõik muu”, John Green “Kilpkonnad alla välja”

LVK 2020 teema nr 47 Kaks sarnase kaanega raamatut

Chaterine Isaac “Sina, mina ja kõik muu” sina, mina ja kõik muu

TAGAKAANELT: 

Päikeseline Prantsusmaa, taasleitud armastus, ähvardav tragöödia – see on täiuslik romaan. – Louise Candlish

Jess sõidab koos oma kümneaastase pojaga Prantsusmaale, et veeta suvepuhkus päikesepaistelises Dordogne’is, kus tema endine elukaaslane Adam on avanud taastatud Château de Roussignolis luksusliku hotelli. Imelised aiad, basseinid ja Prantsuse köök – mida veel suvepuhkuselt soovida? Seiklusliku puhkuse kõrval on Jessil aga teine, palju olulisem eesmärk – et Adam hakkaks armastama oma poega.
Naistemehena tuntud Adamil pole aga mingit soovi oma elustiili muuta. Jessi see ei üllata, aga William, kelle jaoks Adam on kiiresti muutunud iidoliks, tahab isaga aina rohkem aega veeta. Jess ei taha, et Adam poja lootuseid petaks, samas pole ka ta enda südametunnistus puhas. Ta varjab saladust, millest mitte keegi – isegi William – teada ei tohi.
Ülimalt naljakas ja täis suuri lootusi, jutustab “Sina, mina ja kõik muu” loo ühe naise pühendumisest oma perekonnale ja armastuse murdumatust jõust. See romaan paneb kõigil romantikutel südame kiiremini põksuma.

Raamat, mille võtsin kätte, lugesin üsna kiiresti läbi ja see jäi veel mitmeks päevaks minuga.  See võiks olla täitsa tavaline armastuslugu, kuid ei ole seda siiski.

Raamat algab sellega, et Jess läheb sünnitama. Üksi, sest tema elukaaslane Adam ei vasta telefonile ja kui ta lõpuks sünnitusmajja jõuab, on tema särgikrael huulepulgajäljed ning poeg juba sündinud.  Loomulikult pole mehel ühtegi naisele vastuvõetavat vabandust tuua ja ega naine neid ka kuulda taha. Pere laguneb. Last aitab kasvatada naise vanemad, kes on igati toeks. Nüüd on aga William juba 10 aastane ja ema sõidab koos pojaga Prantsusmaale lapse isa juurde viieks nädalaks puhkama, et luua taas side poja ja isa vahel. Koorub lahti südantlõhestav lugu elu traagikast, valestimõistmisest ja antud lubadustest. Tõeline pisarakiskuja. Samas on raamatus siiski valdavalt positiivne meeleolu. Mulle väga meeldis.

***

Emaarmastuse vägi täidab meid alates esimesest hetkest, mil me tibatillukeste jäsemeteliigutusi ja lainetusi üsas tunneme. Me hingame sisse vastsündinu lõhna, kui ta esimesel koolipäeval oma väikese käekese ümber meie sõrmede põimib või me ta veriseks kukutud põlve suudleme.. Ja ma tean, et emad on hullumise piirini viidud – unevaeguse või teismelise kapriiside või puhta ulakuse ja trotsi tagajärjel. Aga me jääme oma lapsi alati armastama, viisidel, millest me enne nende olemasolu midagi ei teadnud.

***

“Ma elan oma elu nii, nagu võiks iga päev minu jaoks olla viimane olla. Ja ma kavatsen seda teha ka edaspidi, kuni asjad päris raskeks lähevad. Ma mõtlen kõigele sellele heale, mis mind ümbritse, ja mitte sellele, mis on tulemas. Teen kõige kiuste kõiki neid asju, mida naudin Käin meres ujumas. Küpsetan kooke. Tantsin veel”

***

“Enamik meist ei mõtle tõsiasjale, et me võime hommepäev busii alla jääda. Me trügime läbi elu, peame kõike enesestmõistetavaks. Mina seevastu ei pea midagi enesestmõistetavaks. Mitte ainsatki asja. Ma naudin iga oma pojalt saadud musi, iga suutõit šokolaadi, iga sügisel puudelt pudenevat lehte ja iga naerupuhangut sõprade seltsis. Mul on hea elu. Imeline elu.”

  • Kirjastus: Rahva Raamat
  • Ilmumisaasta: 2019
  • lehekülgi: 368

 

 

John Green “Kilpkonnad alla välja”  kilpkannad alla välja

TAGAKAANELT: 

Kuueteistaastasel Azal polnud mõtteski miljardär Russell Picketti salapärast põgenemisjuhtumit uurima hakata, aga kaalul on saja tuhande dollari suurune leiutasu ja Aza parim sõbranna Daisy soovib innukalt asja kallale asuda. Nende esimene samm on otsida üles Picketti poeg, Aza lapsepõlvesõber Davis. Samal ajal maadleb Aza sundmõtetega, mis ei jäta teda hetkekski, ehkki tüdruk püüab – püüab olla tubli tütar, hea sõber, eeskujulik õpilane ja võib-olla isegi hea detektiiv. Ootamatult leiab Aza just Davisest mõttekaaslase ja sellest saab teekond, mida kumbki ei unusta.

Ma ei tea kuidas mõtleb sundmõtete küüsis olev inimene. Ilmselt see kerge pole.

Paetegelane Aza just nende küüsis vaevlebki. Samas nagu kõik noored, tahab ka tema normaalne olla. Aza oli selles raamatus üks väga põnev tegelane.

Aza sõbranna Daisy on täielik tema täielik vastand. Huvitub tähesõdadest, on jutukas ja impulsiivne. See tähesõdade värki oli raamatus päris palju ja see läks minust suures osas mööda. Ma pole vist ühtegi filmi vaadanud ega tea tegelikult sellest suurt midagi. Äkki peaks end harima ja sellega tutvuma…

Davis on Aza ammune tuttav. Davise ja Aza vahel tekivad romantilised tunded, kuid need ei muutu imalaks. Mulle meeldisid Davise blogid.

Minus tekitas hämmeldust raamatu lõpp.

“Mitte keegi ei ütle head aega, kui ta sind enam näha ei tahaks.” Ma ei tea, kuidas on originaal, aga kui mina tahan veel kedagi näha, siis ma ütlen nägemiseni või kohtumiseni. 

Üsna keskimine noortekas.

  • Kirjastus: Pegasus
  • Ilmumisaasta: 2018
  • lehekülgi: 256