Reeli Reinaus “Äralubatud”

UVK 2021 detsember: aastal 2021 ilmunud eesti autori ulmeromaan

TAGAKAANELT: Kui Gerda kohtab peol sümpaatset poissi Sixtenit, ei oska ta arvatagi, kuidas ta elu seejärel muutub. Sixten teab seda aga väga hästi – korraga on tal jälle põhjus elada ja ehk ka võimalus pääseda sellest, mis teda ootab. Ehkki selles, mis juhtub tema 18. sünnipäeval, ei ole ta niisama kindel kui Stefan. Poiss, kellel pole midagi muud peale parima sõbra ja tüdruku, keda ta armastab. Kuigi armastuseks ei ole tal enam eriti palju aega. Stefani sõber Erlend püüab teha kõike õigesti, kuni ta kaotab seetõttu vaata et oma armastatu Liisbeti usalduse. Pea kõigil tegelastel selles loos on tume saladus ja vähe lootust. Nende elu liigub vääramatu katastroofi suunas, mida suudavad ära hoida ehk vaid üks vana muinasjutt ja üks vene tüdruk.

Raamat äsja ilmunud. Seekord on tegelasteks seltskond noori, kes esmapilgul tunduvad täiesti suvalised tegelased, kuid raamatu edenedes muutub kõik üheks suureks seltskonnaks. Raamatu peategelasteks on kaks poissi: Sixten ja Stefan. Sixten elab koos oma vanematega tavapärast noorukielu. Aeg-ajalt tabavad teda kummalised mälukaotused. Stefan elab koos oma vanaemaga tagasihoidlikku elu. Ta on tavaline tubli koolipoiss, keda tabab vahel joonistamishoog. See tuleb kusagilt tema seest ja seda ta kontrollida ei suuda. Joonistamises iseenesest polegi ju midagi paha, aga pildid mida ta teeb, on võikad. Kust need tulevad? Poiss ei oska öelda muud, et ta ei tea, kas need on tema enda või kellegi teise mälestused. Mõlemad poisid tunnevad, et midagi väga kurja ja hirmuäratavat on neil kannul. Asi läheb aina põnevamaks ja peagi on loosse segatud …. aga rohkem ei tahaks küll midagi poetada.

Loo vahele on päeviku/ülestunnistuse vormis piktud kirjad. Alguses ei saanud ma üldse aru, mis need veel on ja mis? aga loo lõpus sirvisin lausa tagasi ja lugesin mõned üle.

Tempokas raamat. Mulle meeldis.

  • Kirjastus: Ronk Ronk
  • Ilmumisaasta: 2021
  • lehekülgi: 440

L.J. Smith “Salaring”

TAGAKAANELT: Olles sunnitud kolima päikesepaistelisest Californiast süngele Uus-Inglismaale, igatseb Cassie taga oma vana elu. Sellest hoolimata tunneb ta kummalist ühtekuuluvust teismeliste jõugu liikmetega, kes hoiavad hirmuvalitsuse all kogu kooli. Teinud läbi riituse, saab Cassiest aastasadu New Salemit oma kontrolli all hoidnud nõidade grupi liige ja ta satub salaringi, mis on ühtaegu joovastav ja eluohtlik. Ent mõistatuslikku Adamisse armudes tuleb Cassie’l langetada raske valik ning üksainus vale liigutus võib maksta talle elu.

Mul neid lugemata raamatuid ikka jagub, aga see on raamat, mida olen mitu korda käes kaalunud, kas lugeda või ringlusesse saata. Riiulis olnud juba ilmatuma aja.

Tegemist Salaringi sarja esimese raamatuga. Eesti keeles on ilmunud vähemalt 3 esimest osa. Goodreads näitab, et olemas on 6. Täitsa tavaline fantaasiasugemetega noortekas. Üksik ja teistest erinev 16 aastane Cassie on äkki sunnitud oma emaga kolima vanaema juurde, keda ta pole kunagi näinud. Peagi selgub, et nende uus elupaik on läbi aegade olnud seotud nõidadega ning ka Cassie hakkab kuuluma noorte nõidade gruppi. Väga kerge ja lihtne lugemine. Sisu üsnagi etteaimatav.

Pilt on ühes riiulist. Raamatud on sinna ajaga märkamatult kogunenud. Enne, kui mu hea abikaasa mulle korraliku toeka täispuidust riiuli ehitas, painutasin mitu riiulit kõveraks oma raamatutega.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2012
  • Lehekülgi: 245

Sara Nickerson “Kuidas jäljetult kaduda, nii et sind kunagi ei leita”

LVK 2021 teema nr 40 Raamat, mille pealkirjas on vähemalt 6 sõna

TAGAKAANELT: 12-aastase Margareti elu muutub ootamatult põnevaks, kui tema alatasa unine ja kidakeelne ema tema ja ta 7-aastase õe Sophie ühel pühapäeval autosse pakib ja väiksele saarele viib. Tüdrukutele midagi selgitamata sõidab ta vana mahajäetud häärberi juurde ja paneb üles sildi MÜÜA. Aga kuidas sai see maja nende omaks? Miks ema enam midagi rääkida ei taha, sestsaadik kui tüdrukute isa neli aastat tagasi uppus? Uudishimulik Margaret otsustab häärberisse üksinda tagasi pöörduda, et leida vastuseid neile küsimustele ja võib-olla isegi lahendada oma isa surma mõistatus… Saarel kohtab ta Boydi, poissi, kes elab koomiksiraamatute maailmas, mis on tema jaoks tõelisem kui tõelisus. Ja kes on salapärane Rott? See on põnevusjutt ja samal ajal mõtlemapanev lugu saatusest ja juhusest, kinnisideedest ja emotsionaalsest distantseerumisest, inimestest, kes tunnevad end teiste poolt äratõugatuina, kuna nad on “teistsugused”; ja sellest, et tegelikkus võib olla kummalisem kui raamatute väljamõeldud maailm.

Selle raamatu lugemine võttis üllatavalt palju aega. Minuga see lugu ei haakunud. Juba algusest peale tundus väga ebausutav kogu see värk. Raamatu peategelaseks oli justkui üks pere oma veidrate saladusega. Ja kuigi raamat kõneleb väga olulistest ja valusatest teemadest nagu sotsiaalne isolatsioon ja hüljatus, häbi ja kinnisideed. On see minu jaoks jaburalt kokku klopsitud. Ühel päeval pakib ema oma 7- ja 12- aastased tütred autosse ja nad sõidavad üha vana maja juurde. Ema, kes elab justkui oma maailmas, ei käi kunagi väljas ja on depressioonis, ei selgita lastele mis maja see on ja miks nad sinna panevad sildi “MÜÜA”. Mingil moel aimad vanem tüdruk, et see maja peab olema seotud tema 4 aastat tagasi uppunud isaga ja asub salaja asja uurima. Kohale sõites satub ta veidratesse ja sürreaalsetesse olukordadesse.

Aga et mitte ainult toriseda, oli selles raamatus üks uutmoodi idee. Nimel oli maja lähedal “raamatukogu”, kuhu raamatukoguhoidja kogus kokku need raamatud, mis olid ainueksemplarid ja polnud välja antud trükikodades. Ehk siis igaüks võis sinna viia oma loomingu ja seal sai kohapeal nende raamatutega tutvuda. Kuna raamatute väärtus sealses raamatukogus oli väga kaheldav, siis loomulikult ei käinud seal peaaegu kedagi.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2005
  • lehekülgi: 232

Marissa Meyer “Cinder”

LVK 2021 teema nr 13 Tuntud muinasjutu uusversioon 

TAGAKAANELT: Cinder on Uus-Pekingi parim mehaanik ja ühtlasi küborg. Kasuema häbistab teda igal võimalusel ja süüdistab teda kasuõe ootamatus haiguses. Kui tema elu põimub aga ootamatult võluva prints Kai omaga, kistakse ta sündmuste keerisesse, kus tuleb ühtviisi tegeleda kurja kuninganna nurjatute plaanide ja omaenda mäslevate tunnetega.Cinder peab valima kohuse ja vabaduse, ustavuse ja reetmise vahel. Maa tuleviku kaitsmiseks peab ta paljastama oma mineviku sügavaimadki saladused. See pole säärane muinasjutt, millist teie armas vanaema jutustas. Ometi ei unusta te seda iialgi.

Selle sarjaga on kuidagi juhtunud nii, et mingil põhjusel olen ma läbi lugenud selle 3. raamatu. Ja kuigi on muidugi mõistlik lugeda neid järjest, ei tekkinud mul ka toona raskusi raamatu mõistmisel. Nüüd muidugi olles ka esimese osa läbi lugenud, muutusid nii mõnedki asjad tähenduslikumaks.

Sarja esimene osa on tuhkatriinu ainetel, kuid algupärasest loost on järel vaid loo struktuur. Lugedes väga etteaimatav, aga mulle isegi meeldis see. Sellime mõnus äratundmisrõõm, et läkski nii, nagu ma arvasin. Lugu edenes väga kiiresti ja ka lõpp on piisavalt uudishimu tekitav, et kätte võtta järgmine osa.

  • Kirjastus: Pikoprint
  • Ilmumisaasta: 2016
  • Lehekülgi: 400

Mairi Laurik “On aeg!”

LVK 2021 teema nr 19. Eesti autori noorsooromaan, mis ilmus 2020-2021

TAGAKAANELT: Romaanist „Mina olen Surm“ tuttav Roomet on nüüd vanem ja võiks öelda, et harjunud oma „eripäraga“ näha inimeste peade kohal nende elukellasid ning sellest tuleneva kohustusega öelda neile, kelle elukell on purunenud või tühjaks jooksnud, hinge teelesaatmissõnad. Nüüd sõidab Roomet Tallinnasse, et Erik – ka üks Surmadest – talle seda veidrat maailma seletaks ja paigast ära asjad aitaks paika seada. Kuid selgub, et maailm on veel veidram ja veel rohkem paigast ära. Oma tõelistest võimetest veel õieti aru saamata peab Roomet vastu astuma palju suuremale kurjusele, kui ta on osanud ette kujutadagi.

Raamatut “Mina olen surm” lugesin juba hea jupp aega tagasi ja ega kõik enam nii hästi meeles polnud. Õnneks aitas raamat meenutada eelnevat ja nii tuligi meelde Roomet, tema mured ja tema eriline võime näha inimestele jäänud aega. Lugu oli mõnus lugeda ja edenes kiiresti. Mulle väge meeldis, et sisse on põimitud ajalugu ja natuke Roometi erilise ande saladuseloori kergitatud. Aga oi kuidas tahakssellest maailmast rohkem teada. Eriti Põnev on teada saada mis saab Karolinast. Milliseid erinevaid surmasid veel olemas on? Milliseks Roometi anded kujunevad? Mulle väga meeldib see liivakellade maailm. Loodan, et tulevikus saab lugeda veel uusi haaravaid lugusid Roometi tegemistest.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 168

Brigitta Davidjants “(Mitte just) armastuslugu”

LVK 2021 teema nr 52. Raamat, mille autorist sa enne sellesse teemasse raamatu valimist kuulnudki polnud

TAGAKAANELT: “Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”
Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.
„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”
„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”
„Sa oledki must kümme aastat vanem.”
„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”
„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”
„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”
„Üheksanda.”


Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.
„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse. 

See on nüüd küll selline raamat, mis lugedes edeneb kiiresti, kuid selle sisu on kasin. Kohe alguses hakkas häirima Rebeka olemus. Miks peategelane nii naiivseks ja rumalaks on kirjutatud? Peale selle ei toimu raamatus justkui midagi, peale selle, et üks 20 aastane kiimas ja alkovines jorss üritab 9. klassi tüdrukut ära sebida. Mind see raamat paraku ei kõnetanud.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2017
  • lehekülgi: 168

Lauren Oliver “Deliirium”

LVK 2021 teema nr 28: Utoopia või düstoopia

TAGAKAANELT:

„Armastus on kõige surmavam kõigist surmavatest asjadest: see tapab mõlemal juhul, nii siis, kui seda on, kui ka siis, kui seda ei ole…“

Lauren Oliveri „Deliirium“ on realismi ja fantaasia oskuslik sulam. Düstoopilises Ameerikas on armastus keelatud seadusega kui kõigi eluohtlike hädade allikas ning president on võrdsustanud armastuse haigusega, mille vastu on lõpuks ravi välja töötatud.

Peategelase Lena järkjärguline ärkamine toimub totalitaarse õuduse taustal. Teos ei kaota hetkekski oma teravust, mis puutub valikusse ohutuse ja vabaduse vahel. Äkiline lõpplahendus jätab piisavalt vastamata küsimusi, et valmistada lugejad ette triloogia teise osa jaoks.

Raamat, mis on kaua olnud mu lugemislistis. Ehk isegi liiga kaua, sest selle lugemisne ei läinud eriti libedalt. Ei saa öelda, et see oleks kehva olnud, aga ei tõmmanud käima. Pani mõtlema, kui jube võib olla elada ilma emotsioonide ja tunneteta. Võibolla oleks jah rahulikum, midagi ei ajaks kunagi närvi, aga rõõmu ju ka poleks millestki. Tuim olemine oleks.

Tegemist on düstoopiaga. Raamatu tegevus on üles ehitatud maailma, kus armastus on keelatud. Õnneks? on selle vastu ka ravi. Nimelt tehakse kõigile 18 aastastele ajuoperatsioon, mis eemaldab kõik emotsioonid ja tunded. Nii hoitakse ühiskonda kontrolli all ja inimesed saavad kogukonnana elada ilma sõdade ja vaenuta. Kuigi kõik on väga turvaline ja organiseeritud, on siiski kuskil metsikuses “invaliidid”, kes pole opereeritud. Need on ohtlikud ja neile peetakse jahti.

Raamatu peategelaseks on Lena, kes on 17-aastane tütarlaps. Ta loendab päevi, mil ta saab 18-aastaseks, et minna ajuoperatsioonile. Kõik tundub turvaline, kuni ta kohtab Alexit. Aegamisi hakkavad selguma uues tõed ja senised tõekspidamised muutuvad. Lena armub….

  • Kirjastus: Tiritamm
  • Ilmumisaasta: 2014
  • Lehekülgi: 424

Reeli Reinaus “Mõistatus lossivaremetes

TAGAKAANELT: Laura ja Taneli suvi vanavanemate juures tõotab kujuneda üsna tavaliseks. Kuigi neil ei ole midagi selle vastu, et kahekesi ujumas ja kalal käia, peenraid rohida ja marju korjata, on nad siiski rõõmsad, kui külasse kolib uus poiss Marten. Korraga, enne kui lapsed jõuavad omavahel korralikult sõbrunedagi, kistakse nad peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud kummitused, salaviinategijad, mõistatuslik suvitaja, libaarheoloogid, muinsuskaitsjad ja kadunud aare.

Reeli Reinausi raamatuid on ikka tore lugeda. Neis on põnevust, müstikat ja seikluseid. Seda üks noortele mõeldud raamat sisaldama peabki. Mõistatus Lossivaremetes räägib loo suvevaheajal olevatest lastest, kes asuvad uurima metsas olevaid lossivaremeid. Lossivaremete läheduses asuv külake on ka aastaid juba tühi olnud. Aga kes siis ikka kummitavate varemete kõrval elada tahab? Peagi aga selgub, et tegelikult on varemete huvilisi rohkem kui uudishimulikud lapsed. Mängu tulevad libaarheoloogid, endised kriminaalid ja lossivaimud. Loomulikult on kusagil ka peidetud aare. Proovile pannakse laste sõprus ja usaldus.

Raamatu tegevus toimuv vanades lossivaremetes. Ungru lossivareme juures täitsa sobiv koht pilti teha.

Taustaks on Ungru lossivaremed. Haapsalu-Rohuküla tee äärde jääv Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid ja suurejoonelisemaid neobarokseid mõisahooneid, kuigi ta on jäänud omal ajal lõpetamata ning kaasajal varemeis.

Romantiline legend räägib, kuidas aadlihärra armastatu lubas temaga abielluda vaid siis, kui mees ehitab talle samasuguse lossinagu on Saksamaal Merseburgis. Kahjuks neiu suri, abielu ei sõlmitud ja Ungru loss jäi lõpuni ehitamata.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2009
  • Lehekülgi: 231

Lille Roomets “Üks väike valge sulg”

LVK 2021 teema nr 31. Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg

TAGAKAANELT: Kerttily tundub olevat vihma käest räästa alla sattunud. Isa saadab ta Otepääle vanavanemate juurde „närve puhkama“, aga nii pole sel määratud minna. Esiteks ilmuvad Kerttily unedesse igasugused hoiatavad märgid – ämblikud, lepatriinud, valged suled –, teiseks koperdab ta mõrva otsa. Ja seda juba päriselt.
Kerttyli ema surmast, õe haiglassesattumisest ja tüdruku võitlusest selektiivse mutismiga saab lugeda Lille Roometsa esimesest raamatust „Üks väike valge tuvi“, mis sai kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha. Selle raamatu pühendab autor kõigile neile, kes üritavad üle saada sellest, millest nad veel rääkida ei suuda. 

Raamatu esimene osa meeldis mulle. Teine osa oli ka päris tore lugemine. Kui esimeses osas oli Kerttily kiusatav ja teda vaevas valikuline mutism, siis teises osas oli ta juba palju julgem suhtleja. Ma tegelikult väga lootsin, et esimeses osas lahtiseks jäänud otsad selle ratastoolis oleva poisi ja tema emaga kuidagi ka teises osas edasi liiguvad, kuid see liin kadus siin raamatus hoopis ära.

Kerttily saadetakse vanaema juurde Otepääle närve puhkama, kuid satub seal hoopis kahtlasesse seltskonda. Niigi hapras olukorras olevale tüdrukule ei tule kasuks ka vanaema käre olemine. Õnneks ristub tema tee Hettiga, kes tundub selles raamatus nii helge ja soe.

Mulle meeldis, et kuigi raamat käsitleb raskeid teemasid, on sisse põimitud ka mõnusat huumorit. Eriti tore tegelane on tädi Valli:)

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 200

Nancy Springer “Enola Holmes: kadunud markii juhtum”

TAGAKAANELT: Kui Enola Holmes, kuulsa detektiivi Sherlock Holmesi 14aastane õde, avastab oma sünnipäeva hommikul, et ta ema on jäljetult kadunud. Talle on selge, et vaid tema üksi suudab ema kadumise saladuse lahendada. Ta riietab end leinavaks leseks ning võtab suuna Londonile, et ema asukohta kindlaks teha – ja päästa end rangest tütarlastekoolist, kuhu teine tema vendadest – valitsusametnikust Mycroft – on otsustanud ta pista. Nutikas ja kartmatu, ei suuda Enola siiski ette näha, millistesse ettenägematutesse seiklustesse ta satub, kui komistab oma retkel juhtumisi kamba bandiitide otsa, kes on röövinud Basilwetheri noore markii, ja avastab end lõpuks keset Briti aristokraatia tippudeni ulatuvat vandenõu … Kas ta suudab pageda verejanuliste bandiitide käest, kaitsta markiid, varjata end oma geniaalse venna detektiivioskuste eest ja lahendada samal ajal see kõige olulisem – leida mahajäänud saladuste ja vihjete abil ema?

Raamatu kaant vaadates ei saagi aru, kas film/sari on tehtud raamatu põhjal või vastupidi. Igatahes mina polnud küll enne kuulnudki kellestki Enola Holmes’ist, kuulsa Sherlock Holmesi nooremast õest. Tuleb välja, et see 14 aastane õde on küll korraliku daamiliku hariduseta, kuid siiski terava taibuga. Nimelt ei meeldi talle korsetid ja ta eelistab kihutada jalgrattaga külavahel, seelik üle põlve, selle asemel, et olla kenasti kaunis kleidis ja teha daamilikke tegevusi. Enola 14-sünnipäeval kaob tema ema. Appi tulevad Enola vennad Sherlock ja Mycroft, kes pole oma kodukohas käinud peale isa surma üle 10 aasta tagasi. Paraku ei anna vendade esmased pingutused tulemusi ja ema otsimise asemel püüavad nad isakodu korrastada ja tüdrukut korralikku tütarlastekooli paigutada. Enolale asjade selline käik ei meeldi ja ta haarab ohjad enda kätte. Enola otsustab minna Londonisse ema otsima. Poolel teel satub ta linnakesse, kus on suur segadus seoses kaotsi läinud markiiga. Ja kuigi Enola püüab hoida madalat profiili ja mitte silma paista, satub ta ometi sündmuste keskmesse.

Mulle jättis see raamat tegelikult üsna hea mulje. Selline mõnusa huumoriga kirjutatud noorte põnevuslugu.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 176