23. Raamat Petrone Prindi “Minu” sarjast, mis on ilmunud aastatel 2017-2019 Rain Urbsalu “Minu Kuuba. Kaheks kuud salsarütmis.”

Miks just Kuuba? Hispaania keelt oleksin saanud ju õppida ka mujal? Aga Kuuba on eriline koht planeedil. Teist sellist kombinatsiooni ei ole: nõukogude aja hõnguline lõbus minevikumäng kirglikus Kariibi mere soustis.

Elust pulbitsevat unikaalset Kuubat tuleb otsida kodudest, tänavalt ja rahva seast, mitte kuurortidest. Sellesse maailma avab uksed Kuuba isikutunnistus ja hispaania keel. Kes on jintero’d ja kuidas end nende eest hoida? Kas rolleriga saab sõita paari tuhande meetri kõrguse mäe tippu? Kuidas panna puujalg salsat tantsima? Miks on igal kuubalasel sugulane välismaal? Kuidas pääseda üle USA piiri? Ja muidugi rumm, sigarid, retroautod ja kuumad kuubalannad…

Finantskonsultandi tööst puhkamise ja hispaania keele õppimise soovist alguse saanud Kuubaseiklus oli armumine, mis sai sõpruseks ja muutis mu elu.

Ma pole suur “Minu… ” sarja lugeja. Ja need 3-4 raamatut mida olen lugenud on olnud väga erinevad. Rõõmuga ütlen, et see raamat mulle tegelikult täitsa meeldis. See oli aus. Autor on kirjutanud oma kogemusest ja seda nii heast kui halvast küljest ning isegi nendest kogemustest, mis võiksid talle endale piinlikkust valmistada.

• Kirjastus: Petrone Print
• ilmumisaasta: 2018
• lehekülgi: 232

49. Raamat kõige kaugemast maast, kus sina ise oled käinud

Kallid kaugtöö tegijad, lastega pered, kes on mõelnud, et elaks vahelduseks mujal kui Eestis! See raamat jutustab sellest, kuidas meie kaugtöötajatest lapsevanemate ja kolme eelkooliealise lapsega pere elab ligi pool aastat Tai saartel.
Minu teinepool Holger saab kohapeal tegeleda oma lemmikharrastuse Tai poksiga ja mina üritan soojas päikeselises kliimas välja mõelda, mida oma eluga pärast peatselt lõppevat vanemapuhkust peale hakata. Kas ronida taas sihikindlalt karjääriredelil edasi või võtta lihtsalt lõdvalt ja mõnusalt? Või leida hoopis kesktee?
Seto kultuuri kandjana huvitab mind ka see, kuidas muudab massiturism unikaalse kultuuripärandiga maad. Kas meil, setodel, on turismimajanduses Tai kogemusest midagi õppida?
Satume lõunamaa öös petisest taksojuhi ohvriks, elame üle hetke, kus meie kolmeaastane tütar läheb kaduma, jagame bangalot küünarvarrepikkuse sisalikuga ja leiame vannitoast skorpioni. Kindlasti pole kolme väikese lapsega elu ka soojal maal mingi puhkus, ent oma Taimaa aja peale vaatame kogu perega tagasi suure helgusega hinges.

Taimaa ise on võrratu. Sealne toit, inimesed ja loodus. Meeletult huvitav ajalugu, võrratud ehitised, suursugused pühakohad, inimeste huvitavad kombed ja uskumused (nt Ei tohi tai meeste juukseid katsuda) jne jne…
Raamat valmistas täieliku pettumuse. Esimesed 70 lk pole muud kui autori enesekiitus a’la olen nii tubli karjäärinaine ja mul on kolm last, keda pean ise kasvatama, ilma vanavanemate abita. Olen käinud, olnud ja teinud nii-nii vägevaid asju jne… jne… Korduvalt rõhutatakse ikka oma kolme lapse kurnavat kasvatamist, mis ei võimalda lõbutsemist ja omaette olemist. (Ja see ajab mind ikka tõega vihaseks. Mul on ka 3 väikest last. Kõik on tehtud. Ma täiega naudin seda üürikest aega, mil lapsed tahavad koos minuga olla. Peale selle, lapsed on tema teadlik valik, mitte ootamatu sülle kukkunud pärandus…). Hiljem on ikka veidi pealiskaudset juttu maast ka, aga kohatud isiku- ja rahvuste kirjeldused rikuvad kõik ära. Raamatu toon on lihtsalt nii üleolev, et ma ei suuda kuidagi enda jaoks seda heaks mõelda.
Ahjaa. viimastel lehtedel on jälle enesekiitus kuidas siis tagasi Eestisse tulles jälle nii tubli ollakse…. Minu jaoks puudub igasugune seos Taiga…

Annela Laaneots “Minu Tai saared”

• Sari: Minu….

• Kirjastus: Petrone
• Ilmumisaasta: 2015
• Lehekülgi: 272

40. Üks Minu-sarja raamat

Perico tähendab kokaiini. Sõna perico (slängis „papagoi“) kasutatakse sellepärast, et kokaiin tekitab ninas tunde, nagu hammustaks seda papagoi. Kolumbia tänavaslängis on muide kõnekäänd: kui tuju pole kiita, siis… vaheta diilerit!

Saabusin 2004. aasta 1. jaanuaril Kolumbiasse, et õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatus tahtis teisiti: viibisin Kolumbias kaks ja pool aastat, elasin kahes linnas ning töötasin ka tõlgi ja projektijuhina. Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe.

Peab ikka väga julge naine olema, et tunnistada avalikult oma libastumisi võõral maal. Raamat muidu igati tore ja mõnusalt loetav aga oleks oodanud pisut teistsuguseid pilte.

Ave Ungro “Minu Kolumbia. Lend papakoi nokal”

• Kirjastus: Petrone Print
• Ilmumisaasta: 2010
• Lehekülgi: 184

29. Raamat, mille tegevus toimub maal, kuhu olen alati tahtnud minna

Olen kindel, et Itaaliaga seostub igaühel midagi – olgu selleks siis Itaalia jalgpall, mood või toit –, kuid külmaks ei jäta see maa ilmselt kedagi. Selle raamatu kaante vahel on peidus minu Itaalia. Minu üleelamised immigratsiooniametis, armumine pestosse ja limoncellosse, suhted akadeemilises maailmas, valusad õppetunnid õhtusöögietiketi alal… Minu Itaalia algab tegelikult Soomest, kulgeb läbi hallikates toonides ühiselamutoa salapärasesse ja kirevasse Genova vanalinna, seejärel põikab Põhja-Itaalia kaljudele ja kaluriküladesse, oliivisaludesse ja piiniametsadesse.
Ma ei tea veel, kus ja millega minu Itaalia lõpeb.

Itaalia on  mind alati paelunud, kuid kummalisel kombel pole ma sinna veel sattunud. Nüüd kui raamatu olen läbi lugenud,  ei tundugi see riik enam nii ahvatlev. Meeletult informatiivne ja annab tõesti hea ülevaate itaallastest. Ühel hetkel hakkavad teemad justkui korduma, kuid samas pole see eriti intensiivne.

Kristiina Praakli “Minu Itaalia”

• Sari: Minu…
• Kirjastus: Petrone Print
• Ilmumisaasta: 2009
• lk 320