Arto Paasilinna “Jänese aasta”

Saatusesepp vol 2 veebruar

TAGAKAANELT: On sume suveõhtu. Tusane fotograaf ja tema kolleeg, üksluisest elust tüdinud toimetaja Kaarlo Vatanen sõidavad parajasti Helsingi poole, kui korraga satub teele jänesepoeg. Vatanen jääb autolt löögi saanud loomakesega keset metsa üksi. Algab kaasahaarav seikluslugu ühe mehe ja tema ustava jänesepoja sõprusest ning sekeldustest ametivõimude ja vesternilike antikangelastega „Metsikus Soomes“.

Midagi nii jaburat ja nii köitvat pole ma ammu lugenud. Lugu ise on nii totakas, kui veel vähegi olla saab. Aga kuidas see on kirja pandud …. väga nauditav. Lugu lugedes tuleb silme ette 70ndate Soome elu. Kogu raamatu vältel elasin tulihingelselt Vatanenile tema seiklustes kaasa. Aga need situatsioonid kuhu ta sattus olid ikka üle mõistuse.

• Kirjastus: Kultuurileht
• Ilmumisaasta: 2022
• lehekülgi: 136

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit”

LV 2022 teema nr 33. Loomingu raamatukogu sarjas 2 aastat või 22 aastat tagasi ilmunud teos.

TAGAKAANELT: Argentiina kirjanik Samanta Schweblin (sünd. 1978) on üks omapäraseimaid hääli Ladina-Ameerika noorema põlvkonna kirjanike seas, tema teosed on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja neid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde.
Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.

Tohutult positiive üllatus. Raamat mille lugesin läbi ühe hingetõmbega. Nõiduslik ja endasse tõmbav. Kogu lugemise ajal on painav küsimus, mis siis ikkagi juhtus? Hakkasin ka oma laste päästekauguse peale mõtlema. Tore väljend: päästekaugus.

• Kirjastus: Loomingu Raamatukogu
• Ilmumisaasta: 2020
• Lehekülgi: 80

31. “Loomingu raamatukogus” ilmunud raamat

Soomerootsi kirjanik (sünd. 1947) rändas Ida-Siberis ja Kaug-Idas kakskümmend aastat tagasi, Venemaa suure poliitilise murrangu ajal. Lindude ja looduse vaatlemise kõrval jätkub tal alati silma ka rahvastele ja nende ellujäämistingimustele. Linnud inspireerivad mõtlemist inimese ja inimkonna ning iseenda üle, nii moodustub linnuvaatluse-reisikirjast ühtlasi autori enda lüüriline, tiivuline autoportree.
2012. aastal sai Lundberg oma Ahvenamaa-romaani „Jää“ eest Finlandia auhinna.

Kogu raamat oli kahtlemata väga hariv ja põnev, kuid no polnud minu “tassike teed”. Ühelt poolt sellepärast, et minu geograafiaalased teadmised pole kuigi suured ja kogu see Siberi alade kirjeldus jättis sigri-migri tunde. Võib-olla kui oleks atlasest samal ajal näpuga järge ajanud ja uurinud, et mis piirkonnast nüüd jutt käib, oleks asi selgem olnud. Teiseks ei tea ma neid linde ka nii hästi, et sattuda vaimustusse, et üht või teist toredat lindu kusagil nähti. Ja kolmandaks hüppas autor kogu aeg erinevate ajastuste ja aastate vahel. See tegi asja veelgi segasemaks. Samas oli tore teada saada pisikeste Siberi hõimude ajaloost ja kultuurist 🙂

Aga kui on keegi ornitoloogiaalaste huvidega inimene, siis talle on kindlasti tore lugemine.

Ulla-Lena Lundberg  “Siber. Tiivuline autoportree”

• Kirjastus: Loomingu Raamatukogu
• Ilmumisaasta: 2013
• Lehekülgi: 168

 

Ulla-Lena Lundberg 

(sündinud 14. juulil 1947 Kökaris) on Soome kirjanik, kes kirjutab rootsi keeles.

Ta sündis 14. juulil 1947 Kökaris (Ahvenamaal). Ta debüteeris poeedina 15-aastaselt (aastal 1962) luulekoguga “Utgångspunkt”. Aastal1964 õppis ta USA-s; meenutused USA-st avaldas ta reisikirjeldusena aastal 1966 “Strövtåg”.

Ta on aastast 1985 filosoofia magister (Åbo Akademist), samuti on ta aastast 1993 Åbo Akademi audoktor.

Tema teostest on eesti keelde tõlgitud aastal 2013 “Siber: tiivuline autoportree” (rootsi keeles ilmus aastal 1993; tõlkija ja järelsõna autor oli Anu Saluäär), aastal 2014 romaan “Jää” (rootsi keeles ilmus aastal 2012; tõlkija Tõnis Arnover).

51.Raamat, kus on tähtsal kohal toit/jook

 

Carl Mothander 1886-1965 „Parunite, eestlaste ja enamlaste“ ning „Rootsi kuninga valge laeva“ autor, Eesti Vabadussõjast osa võtnud seikleja, kes abiellus 1928. aastal paruness Benita Wrangeliga ja asus elama Kohilasse Tohisoo mõisa, tegeles muu hulgas „toidublogide“ kirjutamisega Rootsi lehtedele.

Tänasele lugejale võiks see olla pilguheit nii omaaegsesse mõisakööki kui ka balti aadelkonna
pisut karikatuursele hääbumisele.

Alguses valisin selle raamatu “Loomingu Raamatukogu” punkti alla, aga no see sobib palju paremini toidu/joogi teema alla. Raamat koosned erinevatest jutukestest, kus on kirjeldatud erinevaid söögikordasid. Vägagi lustlikud lood ja toitude kirjeldused lihtsalt ajavad suu vett jooksma. Kõik on lihtne ja isuäratav. Väga mõnus lugemine.

Carl Mothander “Kulinaarseid vesteid”

• Sari: Loomingu Raamatukogu
• Kirjastus: Kultuurileht
• Ilmumisaasta: 2014
• Lehekülgi:92