Māra Zālīte “Viienäpu”

LVK 2020 teema nr 25 Raamat, mille kaas on “värvita” – must-valge, hall, valge, must

Tagakaanelt:

«Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib. Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli. Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.

Külalistele tundub, et on. Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema. Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?»

Mulle väga meeldis see raamat.  See sobiks suurepäraselt ka kategooriasse nutsin ja naersin….  Väga hästi tõlgitud raamat. Korduvalt mõtlesin tõlkija nutikusele kõiki neid väljendeid leida ja õigeid kõnekäände seada…

 

• Kirjastus: Randvelt
• Ilmumisaasta: 2015
• lehekülgi: 311

17. Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid Martiņš Zutis “Ärajäänud avastus”

TAGAKAANELT:

Kuulus loodusteadlane Karl Darvin näeb oma koduaias lumel tundmatu olendi jälgi. Kui Karl püüab leida jälgede tekitajat, avastab ta üllatunult, et nende hulk üha kasvab…

2015. aastal sai raamat rahvusvahelise Jānis Baltvilksi preemia parima lastekirjandusdebüüdi ning kirjandusliku loovuse eest. 2016. aastal lisati see kataloogi White Ravens.

Olen liitunud oma 1. klassi õpilastega kirjastuse Päike ja Pilv  lugemisprojektiga. See on üks raamat sellest projektist. Ja ühtlasi on ka Läti viimane riik, mida olen külastanud.

Raamat ise on vahva. Lastele väga meeldis ja no see professor oli selles loos ikka täitsa topakas küll 🙂

• Kirjastus: Päike ja Pilv
• Ilmumisaasta: 2018
• lehekülgi: 32

 

8. Raamat, mille autoriks on lätlane või leedukas

Umbes XX sajandi alul sõitis noor kirjanik Anna Sakse jaaniõhtul vanemate poole Leja külla. Rongist läks ta maha Galkauska jaamas ja otsustas koju minna otse läbi metsade. Teerada hargnes, radasid läks ühele ja teisele poole. Kui ilm hämaraks kiskus, sai selgeks, et õige rada on käest kadunud.
Kirjanik läks hea õnne peale läbi pimeneva laane, kuni lõpuks jäi nõutult seisma. Suve kõige lühema öö hämaruses kerkis metsaniidult joovastav lõhnalaine.
Õitsesid ööviiulid.
Ka selle muinasjuturaamatu keskmeks on ammune lugu ööviiulist. Selle ümber on muinasjutud lillehernest, palsamist, lumikellukesest ja pärsia sirelist, murtudsüdamest, gladioolist, käopisarast…

Kohe päris kindlasti ei ole see sobilik väiksematele lastele lugemiseks. Lood on üsna sünged ja verised. Muinasjutud sellest, kuidas erinevad lilled on tekkinud. Sageli on tegu õnnetu armastusega, mille tõttu surnud neiust/noormehest sirgub ilus lill.

Anna Sakse “Lillemuinasjutud”

• Kirjastus: Eesti Raamat
• Ilmumisaasta: 1989
• Lehekülgi: 143