David Walliams “Paha paps”

LVK 2021 teema nr 16. Teos kirjanikult, keda tahaksid isiklikult tunda

TAGAKAANELT: “Papse on igas suuruses ja iga kujuga. On pakse ja kõhnu, on pikki ja lühikesi. On vanu ja noori, on tarku ja rumalaid. On tobedaid ja tõsiseid, on lärmakaid ja vaikseid.
Ja muidugi on olemas head papsid ja on olemas pahad papsid …”

Mulle tundub, et David Walliams on üks üllatusi ja ootamatusi täis inimene. Samuti pean lugu heast huumorist ja koomikuna töötav inimene peaks nalja mõistma küll.

Walliamsi raamatud mulle üldiselt meeldivad. Need on omamoodi kiiksuga ja vinti üle keeravad. Selle raamatu on autor pühendanud oma pojale sõnadega: “Alfredile, minu elu armastusele. Armastusega papa” nii armas pühendus.

Selle raamatu peategelaseks on Frank kes isa on vägev võidusõitja. Nende elu on parim kuni päevani, mil isa satub raskesse õnnetusse. Isa jääb küll ellu, kuid kaotab jala, töö, staatuse. Franki ema ei suuda aga sellise elukorraldusega leppida ja lahkub. Nüüd peavad isa ja poeg kuidagi hakkama saama. Huvitavaks teemaks on raamatusse sisse toodud samasooliste armulugu mis on natuke naljakalt ja samas ka armsalt kirja pandud. Kuigi asjalood kisuvad vahepael ikka väga hulluks, laabub lõpuks kõik. Loomulikult on raamatus ka ajalehemüüja Raj kes on ikka uskumatu kitsipung ja sahkerdaja aga samas suure südamega.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • lehekülgi: 448

Philip Reeve “Surelikud masinad”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021. Veebruar. Aurupunk

TAGAKAANELT: Kujutle, et tunned maailma oma jalge all liikumas…
Kujutle, et kukud oma linnast välja ja leiad end võhivõõrast maailmast…
Just nii juhtus Tomiga. Ja nüüd on ta kitsikuses – mahajäetud inimtühjale kõnnumaale koos sõjaka, moonutatud näoga tüdrukuga, eemale kistud oma armastatud tütarlapsest ja reedetud oma iidoli poolt.

See on «Surelike masinate» maailm. Inglise kirjaniku Philip Reeve esikteos, mis ei lase ennast niisama lihtsalt määratleda. See on haarav fantaasiaromaan, samas ka tempokas põnevik tulvil köitvaid ja usutavaid tegelaskujusid.

Sõna “aurupunk” olen ennegi kuulnud. Aga olen selle teema ilma süvenemata lahterdanud pigem kategooriasse “Pole minu jaoks”.

Nüüd oli hea võimalus selle teemaga lähemalt tutvust teha. Tegin turvalise valiku ja valisin siin palju kiidusõnu saanud raamatu. Minu tutvus selle teemaga oli väga meeldiv. Julgustab ka edaspidi aurupunki lugema.

Mulle meeldis selle raamatu idee. Minu jaoks nii uudne ja ootamatu. Tulevikumaa. Linnad mis liiguvad ringi. Enamik mööda maad, mõned ka lennates. Suuremad linnad neelavad väiksemaid, et saada varusid, toitu, energiat ja ajaloolisi esemeid. Liikuvates linnades on elu tegelikult üsna karm. Mida madalamal korrusel elad, seda kehvemas seisus oled. Iga linn seisab enda eest. Mõned linnad on ka nn piraadid. Ühte sellisesse satub ka raamatu peategelane Tom, kui on oma kodulinnast Londonist välja kukkunud. Ja kuigi piraatlinn on vaene ja räpakas ning selle elanikud viletsate kommetega ja agressiivsed, tõusevad Tom ja tema teekaaslane Heaster selles linnas linnapea soosingusse.

Ja kuigi kõik see piraadilinnas toimuv on vägagi põnev, on see vaid üks väike killuke kogu loost. Aastaid redus istunud London on äkitsi liikvele läinud. Kui üle pika aja on esimene väike linn alla kugistatud, ei peatu linn, vaid kihutab edasi. Miks? Kuhu? Keegi ei tea täpselt, aga lootused on kõrged. Ilmselt mingit veel suuremat ja paremat suutäit jahtima. Ootamatult ilmub aga välja veelgi võimsam linn ja London peab põgenema, aga mitte kauaks. Londonil on salarelv ja see on nii tõhus, et peagi võib temast saada maailma võimsaim linn.

Minu fantaasia hakkas seda raamatut lugedes kohe täistuuridel tööle. Juba kujutasin ette kuidas meie Eestimaa pisikesed ja suuremad linnad hiilivad mööda maad ringi ja otsivad, kust saada järgmist suutäit…

  • Kirjastus: Tiritamm
  • Ilmumisaasta: 2006
  • Lehekülgi: 280

J.K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

LVK 2021 teema nr 3 Raamat, mille on tõlkinud Krista Kaer (juubeliaasta puhul)

TAGAKAANELT: J.K. Rowling avaldas 2007. aasta detsembris raamatu “Bard Beedle’i lood”, mille oli illustreerinud bard ise. Selle raamatu pealkiri peaks olema lugejatele tuttav juba raamatust “Harry Potter ja Surma vägised”, sest just see muinasjutukogumik aitas Harryl mõista, kuidas Voldemorti võita. Nüüd jõuavad need viis muinasjuttu ka eesti lugejateni ning nagu muinasjuttude puhul ikka räägitakse seal ustavast sõprusest, mis annab inimestele jõudu, armastuse lunastavast väest ja tõelisest võlukunstist, mis on meie kõigi südameis.
Erilise võlu annavad raamatule aga professor Albus Percival Wulfric Brian Dumbledore’i kommentaarid ja joonealused märkused. Need on vaimukad, valgustavad lugude tagapõhja ning lasevad lugejal heita pilgu võlurite maailma.

Ma olen Rowlingult lugenud ainult Harry Pottereid ja neidki üle 10 aasta tagasi. See pisike kogumik kannab endas Harry Potteri maailma viit muinasjuttu. Neid jutte kommenteerib direktor Dumbledore. Ma oleksin eelistanud pigem mõnda lisalugu nende kommentaaride asemel lugeda. Minu jaoks need midagi uut ei andnud. Muinaslood olid väga toredad. Mulle kõige südamelähedasem oli “Õiglase õnne allikas”, kus kõik lõppes nii nagu ma terve loo vältel lootsin. Vahel polegi vaja võluväge, et kõik hästi läheks 🙂

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2009
  • Lehekülgi: 119

Roald Dahl “Suur sõbralik hiiglane”

LVK 2021 teema nr 12 Sinu lemmik Lugemise väljakutse 2019 teemade hulgast (Tegevus toimub Inglismaal)

TAGAKAANELT: Sophie õnneks on Suur Sõbralik Hiiglane(SSH) märksa päikeselisem loomus kui tema jälestusväärsed liigikaaslased, kes harrastavad öiseid ajujahte inimeste maale. Nad röövivad unesoojast voodist väeteid lapsukesi ja neelavad neid siis hulgakaupa hommikusöögiks. Et hiiglaste hirmuvalitsust väärata, mõtlevad Sophie ja SSH, kaks juhuse tahtel sõbrunenud vaprat hinge, välja hiilgava plaani, kuidas neist kogu maailma lapsi ohustavatest koshmaarsetest küttidest vabaneda. Nad otsustavad vastata hiiglastejahiga.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaeg: 2001
  • Lehekülgi: 207

Roald Dahl on minu keskmise poja lemmikkirjanik. Ta põhimõtteliselt ei loe vabatahtlikult teisi autoreid ja kui ta siis mõne Dahli raamatu läbi saab, siis soovib alati selle üle pikalt arutleda. Nii ei jäägi muud üle kui ise ka lugeda, et osata midagi kaasa rääkida.

Tunnistan, et Dahli lood meeldivad mulle endalegi. Mõnusad “kiiksuga” ja kohati üle vindi. Sellest raamatust on tehtud ka film ja ka see oli täitsa tore vaatamine.

Raamatu peategelaseks on Suur Sõbralik Hiiglane (SSH), kes ühel ööl näppab orbudekodust Sophie ja viib ta hiiglastemaale. Seal selgub, et mitte kõik hiiglased pole sõbralikud, ning hiiglaste lemmiktoit on inimesed, keda nad jahivad ööseti. SSH on aga üldse hiigleste hulgas väikseim ja äbarikuim ning Sophie suureks kergenduseks ka taimetoitlane. Kui teised hiiglased asuvad Inglismaale jahile minema, hakkavad Sophie ja SSH välja mõtlema plaani, kuidas tigedaid hiiglaseid takistada. Mängu tuleb Inglismaa kuninganna, unenäod ja põnevad mullijoogid, kus mullid liiguvad hoopis ülevalt alla …

Ian Fleming “Ela ja lase teistel surra”

LVK 2020 teema nr 22 James Bondi või Sherlock Holmesi maailma raamat – Ian Fleming ja Arthur Conan Doyle ja teised autorid

TAGAKAANELT:

Ela ja lase teistel surra on on Ian Flemingi teine James Bondi romaan.
Imeilus, ennustajavõimetega Solitaire on ühtaegu Mr Suure vang ja tööriist. Bondil pole aga ebausuks mahti, ta teab, et krimisündikaadi boss Mr Suur on ka Nõukogude Liidu tippagent. Pärast Harlemi jazziklubides, Miamis ja Kariibi mere saartel aset leidnud jälitamist mõistab Bond, et tegu on ühe ohtlikuma mehega, keda ta eales kohanud. Ja keegi, isegi mitte mõistatuslik Solitaire, ei suuda öelda, kuidas seekordne vastasseis lõpeb.

Kui ma laps olin, siis olid Bondi filmid üle mõistuse vägevad. Neid sai korduvalt ja korduvalt vaadatud. Huvitaval kombel selle raamatu sisu mulle tuttav ette ei tulnu, või kui, siis äärmiselt ähmaselt. Samuti pole ma enne lugenud ühtki Bondi lugu ja leian, et need on tegelikult täitsa mõnusad. Sellised mõnusad nostalgiahõngulised. Ela ja lase teistel surra on sarja 2 lugu. Bond on Kariibi saartel ja lahendab vana piraadiaarde saladust. Ootamatult on välja ilmunud suures kogused kuldmünte. Nende jäljed viivad Jamaicale, kus on Voodoo, ebausk ja tapjakalad… Muidugi ei puudu loost ka kaunid naised, viski ja luksuslik spioonivarustus.

  • Kirjastus: Eesti Päevaleht
  • Ilmumisaasta: 2008
  • Lehekülgi: 399

Gerald Durrell “Parem varblane pihus”

Igaüks on oma saatuse sepp september

Tagakaanelt:

Raamatus Parem varblane pihus jutustab Gerald Durrell pooleaastasest reisist läbi Uus-Meremaa, Austraalia ja Malaisia. Durell tahtis teada, mida nendes maades looduse kaitseks on ette võetud ja BBC tahtis samal teemal filme teha. Kuumaveeallikad, linnud-loomad, üks kummalisem kui teine. Naiivsevõitu plaanist lihtsalt kohale minna, oma töö ära teha ja vaikselt lahkuda, ei tule midagi välja. Durrell pajatab inimeste ja loomade tegemistest ainult talle omase huumoriga, mis köidab miljoneid lugejaid üle terve ilma.

Mind viskas saatus Uus-Meremaa lähedale merre. Ujusin minagi mandrile ja uurisin loodust, linde ja loomi kood Gerald Durrelliga. Mul on meeles, et lapsena mu ema soovitas Durrelli lugeda. Siis oli see minu jaoks nii igav. No mida sa loed neid looduskirjeldusi ja mingite suleliste passimisi…. Nüüd aga oli selle raamatu lugemine lausa teraapiline.

  • Kirjastus: Eesti Päevaleht
  • Ilmumisaasta: 2009
  • lehekülgi: 213

Brian Conaghan “Kui härra koer hammustab”

LVK 2020 teema nr 15 Raamat, mille peategelane põeb mingit haigust või on diagnoositud sündroomiga

TAGAKAANELT: Lugu elust, surmast, armastusest, seksist ja vandumisest.
Saage tuttavaks a-mayonnaise-ing Dylan Mintiga. Ta on 16-aastane ja tal on Tourette’i sündroom. Tema elu on pidev võitlus, et hoida kõik halb endas – iseenesest välja pahvatavad sõnad, tõmblused, urisemine ja ulguv koer, kes tahab plehku panna alati, kui Dylan stressama hakkab.
Rutiinne tervisekontroll pöörab aga Dylani elu pea peale. Ta avastab, et järgmise aasta märtsis ta sureb. On küll alles august, kuid tal on vaja veel NII MÕNDAGI KORDA SAATA.
Seega ta koostab nimekirja –Lahedad asjad mida teha, enne kui ma sussid püsti viskan – ja asub tegudele. Kuigi Dylani nimekiri ei ole pikk, avastab ta üsna pea, et kõik pole päris nii, nagu ta on seda ette kujutanud… 

Raamatu peatagelasel on Tourette sündroom. See on selline seisund, kus ärevuses tekivad tahtmatud liigutused ja sõnavalangud. Enamasti on sõnavalangud ebasobivad ja solvavad. Minu meelest on selle haiguse olemust raamatus väga hästi tabatud. Üldse on tabatud hästi ühe teismelise olemust. Küll aga häiris mind natuke, et Dylan on kirjutatud siin raamatus üsna naiivseks.

Dylan saab teada, et peagi ta sureb. Ta koostab nimekirja, mida teha enne surma. See nimekiri pole kuigi pikk. Tegelikult ongi seal vaid kolm punkti. Millest esimene ja kõige tähtsam tema jaoks on seksida oma kuuma klassiõega, kes asjast üldse huvitatud pole. Üldse tundub see võimatu eesmärk, kui sa pidavalt karjud roppusi ja tõmbled. Kas see lõpuks õnnestub, selgub raamatu lõpuks.

Kiire lugemine, mis paneb mõtlema sõprusest ja reetmisest.

  • Kirjastus: Helios
  • Ilmumisaasta: 2014
  • Lehekülgi: 352

Chaterine Isaac “Sina, mina ja kõik muu”, John Green “Kilpkonnad alla välja”

LVK 2020 teema nr 47 Kaks sarnase kaanega raamatut

Chaterine Isaac “Sina, mina ja kõik muu” sina, mina ja kõik muu

TAGAKAANELT: 

Päikeseline Prantsusmaa, taasleitud armastus, ähvardav tragöödia – see on täiuslik romaan. – Louise Candlish

Jess sõidab koos oma kümneaastase pojaga Prantsusmaale, et veeta suvepuhkus päikesepaistelises Dordogne’is, kus tema endine elukaaslane Adam on avanud taastatud Château de Roussignolis luksusliku hotelli. Imelised aiad, basseinid ja Prantsuse köök – mida veel suvepuhkuselt soovida? Seiklusliku puhkuse kõrval on Jessil aga teine, palju olulisem eesmärk – et Adam hakkaks armastama oma poega.
Naistemehena tuntud Adamil pole aga mingit soovi oma elustiili muuta. Jessi see ei üllata, aga William, kelle jaoks Adam on kiiresti muutunud iidoliks, tahab isaga aina rohkem aega veeta. Jess ei taha, et Adam poja lootuseid petaks, samas pole ka ta enda südametunnistus puhas. Ta varjab saladust, millest mitte keegi – isegi William – teada ei tohi.
Ülimalt naljakas ja täis suuri lootusi, jutustab “Sina, mina ja kõik muu” loo ühe naise pühendumisest oma perekonnale ja armastuse murdumatust jõust. See romaan paneb kõigil romantikutel südame kiiremini põksuma.

Raamat, mille võtsin kätte, lugesin üsna kiiresti läbi ja see jäi veel mitmeks päevaks minuga.  See võiks olla täitsa tavaline armastuslugu, kuid ei ole seda siiski.

Raamat algab sellega, et Jess läheb sünnitama. Üksi, sest tema elukaaslane Adam ei vasta telefonile ja kui ta lõpuks sünnitusmajja jõuab, on tema särgikrael huulepulgajäljed ning poeg juba sündinud.  Loomulikult pole mehel ühtegi naisele vastuvõetavat vabandust tuua ja ega naine neid ka kuulda taha. Pere laguneb. Last aitab kasvatada naise vanemad, kes on igati toeks. Nüüd on aga William juba 10 aastane ja ema sõidab koos pojaga Prantsusmaale lapse isa juurde viieks nädalaks puhkama, et luua taas side poja ja isa vahel. Koorub lahti südantlõhestav lugu elu traagikast, valestimõistmisest ja antud lubadustest. Tõeline pisarakiskuja. Samas on raamatus siiski valdavalt positiivne meeleolu. Mulle väga meeldis.

***

Emaarmastuse vägi täidab meid alates esimesest hetkest, mil me tibatillukeste jäsemeteliigutusi ja lainetusi üsas tunneme. Me hingame sisse vastsündinu lõhna, kui ta esimesel koolipäeval oma väikese käekese ümber meie sõrmede põimib või me ta veriseks kukutud põlve suudleme.. Ja ma tean, et emad on hullumise piirini viidud – unevaeguse või teismelise kapriiside või puhta ulakuse ja trotsi tagajärjel. Aga me jääme oma lapsi alati armastama, viisidel, millest me enne nende olemasolu midagi ei teadnud.

***

“Ma elan oma elu nii, nagu võiks iga päev minu jaoks olla viimane olla. Ja ma kavatsen seda teha ka edaspidi, kuni asjad päris raskeks lähevad. Ma mõtlen kõigele sellele heale, mis mind ümbritse, ja mitte sellele, mis on tulemas. Teen kõige kiuste kõiki neid asju, mida naudin Käin meres ujumas. Küpsetan kooke. Tantsin veel”

***

“Enamik meist ei mõtle tõsiasjale, et me võime hommepäev busii alla jääda. Me trügime läbi elu, peame kõike enesestmõistetavaks. Mina seevastu ei pea midagi enesestmõistetavaks. Mitte ainsatki asja. Ma naudin iga oma pojalt saadud musi, iga suutõit šokolaadi, iga sügisel puudelt pudenevat lehte ja iga naerupuhangut sõprade seltsis. Mul on hea elu. Imeline elu.”

  • Kirjastus: Rahva Raamat
  • Ilmumisaasta: 2019
  • lehekülgi: 368

 

 

John Green “Kilpkonnad alla välja”  kilpkannad alla välja

TAGAKAANELT: 

Kuueteistaastasel Azal polnud mõtteski miljardär Russell Picketti salapärast põgenemisjuhtumit uurima hakata, aga kaalul on saja tuhande dollari suurune leiutasu ja Aza parim sõbranna Daisy soovib innukalt asja kallale asuda. Nende esimene samm on otsida üles Picketti poeg, Aza lapsepõlvesõber Davis. Samal ajal maadleb Aza sundmõtetega, mis ei jäta teda hetkekski, ehkki tüdruk püüab – püüab olla tubli tütar, hea sõber, eeskujulik õpilane ja võib-olla isegi hea detektiiv. Ootamatult leiab Aza just Davisest mõttekaaslase ja sellest saab teekond, mida kumbki ei unusta.

Ma ei tea kuidas mõtleb sundmõtete küüsis olev inimene. Ilmselt see kerge pole.

Paetegelane Aza just nende küüsis vaevlebki. Samas nagu kõik noored, tahab ka tema normaalne olla. Aza oli selles raamatus üks väga põnev tegelane.

Aza sõbranna Daisy on täielik tema täielik vastand. Huvitub tähesõdadest, on jutukas ja impulsiivne. See tähesõdade värki oli raamatus päris palju ja see läks minust suures osas mööda. Ma pole vist ühtegi filmi vaadanud ega tea tegelikult sellest suurt midagi. Äkki peaks end harima ja sellega tutvuma…

Davis on Aza ammune tuttav. Davise ja Aza vahel tekivad romantilised tunded, kuid need ei muutu imalaks. Mulle meeldisid Davise blogid.

Minus tekitas hämmeldust raamatu lõpp.

“Mitte keegi ei ütle head aega, kui ta sind enam näha ei tahaks.” Ma ei tea, kuidas on originaal, aga kui mina tahan veel kedagi näha, siis ma ütlen nägemiseni või kohtumiseni. 

Üsna keskimine noortekas.

  • Kirjastus: Pegasus
  • Ilmumisaasta: 2018
  • lehekülgi: 256

 

Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime”

TAGAKAANELT: päev, mil me kadusime

“Kaasahaarav ja ettearvamatu lugu kahest noorest naisest, kes mineviku eest põgenevad.

Anniel on saladus. Nii südantlõhestav saladus, et ta eelistab selle enda teada jätta. Õnneks ei ole ta selle all murdunud, vähemalt veel mitte. Eriti nüüd, kus tundub, et tema ellu on saabunud keegi, kes näib kogu hingest soovivat tema paranemist.

Ka Kate’il on saladus. Ja minevik, mille ta hea meelega seljataha jätaks. Kuid uuesti alustada on keeruline, sest üks inimene püsib tal alati meeles.

Ammused sõbrannad Annie ja Kate ei ole endas enam kindlad. Õnnelik lõpp tundub juba käeulatuses, kuid mõlemad peavad õppima, et õnn on habras ja minevikku ei saa nii kergelt maha raputada. Mis juhtub, kui minevik nad lõplikult kätte saab?

 

Pean kõigepealt ütlema, et raamatu kaas meeldis mulle kohe alguses väga. Nii ilus värv ja lahe kaanekujundus. Poole raamatu peal olles, hakkasin taipama, mida kaanepilt tähendab ja päris lõpus muutus kaane tähendus hoopis uueks. Nii, et juba kaanepilt jutustab oma loo, kui oskad vaadata.

Raamatus rullub paralleelselt lahti kahe naise lugu. Mõlemal on mingi Ilge Jama, mille eest nad põgenevad. Annie on hipilik, aga samas häbelik ja mitmete foobiate küüsis vaevlev massöör, kes väldib meestega lähikontakte. Kate seltskonnahing ja terava keelega iirlanna, kes meeldib kõigile esimesest silmapilgust. Neid kahte naist ühendab kirg reisimise ja Aasia vastu. Seal nad kunagi kohtusid ja suur sõprus saigi alguse. Mõlema naise elu rullub lahti, tehes ka tagasivaateid minevikule. Alguses ma tõesti arvasin, et tegu on üsna tavalise armastusromaaniga, sest kõik märgid viitasid sellele. Mingil hetkel aga võttis kogu lugu hoopis uued tuurid üles ja lõpp üllatas täiega. Terve raamatu lugemise ajal polnud mul imepisikestki mõtet peas, kuidas need naised omavahel veel seotud olla saavad.

Mmulle meeldis kirjaniku esimene raamat “Ilma ainsagi sõnata,” ja meeldib ka käesolev. Kiire ja lõõgastav lugemine.

  • Kirjastus: Helios
  • Ilmumisaasta: 2020
  • lehekülgi: 360

 

Patrick Ness “Kui koletis kutsub”

LVK 2020 teema nr 44: Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin ja tahtsin kirjanikku kallistada.

TAGAKAANELT: kui-koletis-kutsub

“KOLETIS ILMUS VÄLJA NATUKE PÄRAST SÜDAÖÖD. NAGU NAD SEDA IKKA TEEVAD.

Aga see ei ole koletis, keda Conor on oodanud. Ta ootab koletist oma õudusunenäost, sellest, mida ta on pea igal ööl näinud, alates ajast, kui ta ema hakkas ravil käima. Õudusunenägu pimeduse, tuule ja karjumisega.

Kuid see koletis on midagi teistsugust. Midagi iidset, midagi metsikut. Ja ta tahab Conorilt kõige ohtlikumat asja üldse.

Seda raamatut olen ma tahtnud juba ammu lugeda. Mingil põhjusel on nii läinud, et see  pole minuni jõudnud. Nüüd saades ise raamatu omanikuks, venis suu kõrvuni pähe. Raamatu lugesin läbi päevaga. Mingi kummaline maagia tekkis selle lugemisel. Seda lihtsalt ei saa käest panna. Kuigi raamatut oli väga lihtne lugeda, oli selle teemakäsitlus raske. Täiskasvanuna lugesin seda, kui suure hingevaluga lapse olelusvõitlusest. See lihtsalt kriipis seest ja pani igal leheküljel aina enam Conorile kaasa tundma. Raamatus olevad graafilised pildid annavad väga hästi edasi loo meeleolu. Kogu raamat on südantlõhestav. Ja ometi on see nii nauditavalt kirjutatud.

Lk 46

Lood on kõige metsikumad asjad üldse, müristas koletis. Lood jälitavad ja hammustavad ja kummitavad.

Lk 74

Conor raputas pead. “see on kohutav lugu. Ja sohitegemine.” See on tõsilugu, ütles koletis. Paljud asjad, mis on tõesed, tunduvad pettusena. Kuningriigid saavad väljateenitud printsi, talutütred surevad põhjuseta ja vahel on nõiad väärt päästmist. Päris tihti tegelikult. Sa üllatuksid kui tihti.

 

  • Kirjastus: Helios
  • Ilmumisaasta:2019
  • lehekülgi: 215