David Walliams “Maailma halvimad lapsed”

LVK 2021 teema nr 33 Näitleja kirjutatud raamat (biograafia või ilukirjandus)

TAGAKAANELT: David Walliamsi uues, seni kõige menukamas ja läbinisti värvipiltidega illustreeritud lasteraamatus on kümme hoiatavalt jubedat juttu maailma kõige kohutavamatest lastest. Muu hulgas saame tuttavaks Normaniga, kelle unistuseks on meisterdada maailma suurim ninakollipall; Paulaga, kellele meeldib üle kõige kõhutuult lasta; Theodoriga, kes on nii igav, et pildistab valgusfoore ja kogub juusturiive; ning Sofiaga, kes istub teleka ees nõnda kaua, et temast saab pooleldi tüdruk, pooleldi sohva.

Mulle meeldivad Walliamsi raamatud. Ole vist kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud koos vanima pojaga läbi lugenud. Pean aga ütlema, et see raamat meeldib mulle kõige vähem. Raamatus tutvustatakse kehaksat maailma kõige halvemat last. Nad on nii kohutavalt halvad, et isegi nende vanemad ei tea, mida nendega ette võtta.

Kõigi pahade laste lugudes on tohutult vinti üle keeratud ja lood on täiesti absurdsed. Näiteks on Sohva Sofia nii laisk, et on lausa sulanud diivanisse ja muutunud ise pooleldi diivaniks. Lapsed olid nii kohutavalt pahad, et isegi Raj ei soovinud neid enda poodi 🙂 Selles raamatus ongi Rajl hoopis isemoodi ülesanne, nimelt kommenteerib ta iga loo lõpus seda last, kellest juttu oli.

Kuigi mulle jättis raamat suhteliselt mittemidagiütleva tunde, siis minu teismeline pugistas mõnuga naerda. Ju siis läks nali minust mööda 🙂

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 264

Jane Austen “Kolm õde”

LVK 2021 teema nr 5 Jane Austen (originaal, uusversioon, paroodia)

TAGAKAANELT: Suur osa Jane Austeni lühilugudest olid kirjutatud tema perekonna lõbustuseks. “Kolme ões” kritiseerib Austen naise ühiskondlikku seisundit – tol ajal oli abielu peaaegu ainus viis, kuidas pääseda vanema katuse alt, vältida vaesust, saada üldse kunagi endale mingisugust raha. Henry ja Eliza on mänguline ja lõbus lugu. Jack ja Alice – oma aja kirjanduse ja kirjanduslike kommete paroodia. Frederic ja Elfrida, tõenäoliselt kõige varasem Jane Austeni töö, on samuti vaimukas paroodia. 

Raamatus on 4 lühilugu mis on kirjutatud eelkõige oma perekonna lõbustamiseks. Ma oleks tõesti tahtnud, et need lood natuke pikemad oleksid olnud. Sai mõnus hoog sisse ja kohe läbi.

Lood oli mõnusalt humoorikad ja naiste tolleaja seisust tögavad. Ainus viis oma seisust parandada oli abielluda ja teha võimalikult hea partii.

  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2003
  • lehekülgi 68

David Walliams “Paha paps”

LVK 2021 teema nr 16. Teos kirjanikult, keda tahaksid isiklikult tunda

TAGAKAANELT: “Papse on igas suuruses ja iga kujuga. On pakse ja kõhnu, on pikki ja lühikesi. On vanu ja noori, on tarku ja rumalaid. On tobedaid ja tõsiseid, on lärmakaid ja vaikseid.
Ja muidugi on olemas head papsid ja on olemas pahad papsid …”

Mulle tundub, et David Walliams on üks üllatusi ja ootamatusi täis inimene. Samuti pean lugu heast huumorist ja koomikuna töötav inimene peaks nalja mõistma küll.

Walliamsi raamatud mulle üldiselt meeldivad. Need on omamoodi kiiksuga ja vinti üle keeravad. Selle raamatu on autor pühendanud oma pojale sõnadega: “Alfredile, minu elu armastusele. Armastusega papa” nii armas pühendus.

Selle raamatu peategelaseks on Frank kes isa on vägev võidusõitja. Nende elu on parim kuni päevani, mil isa satub raskesse õnnetusse. Isa jääb küll ellu, kuid kaotab jala, töö, staatuse. Franki ema ei suuda aga sellise elukorraldusega leppida ja lahkub. Nüüd peavad isa ja poeg kuidagi hakkama saama. Huvitavaks teemaks on raamatusse sisse toodud samasooliste armulugu mis on natuke naljakalt ja samas ka armsalt kirja pandud. Kuigi asjalood kisuvad vahepael ikka väga hulluks, laabub lõpuks kõik. Loomulikult on raamatus ka ajalehemüüja Raj kes on ikka uskumatu kitsipung ja sahkerdaja aga samas suure südamega.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • lehekülgi: 448

Philip Reeve “Surelikud masinad”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021. Veebruar. Aurupunk

TAGAKAANELT: Kujutle, et tunned maailma oma jalge all liikumas…
Kujutle, et kukud oma linnast välja ja leiad end võhivõõrast maailmast…
Just nii juhtus Tomiga. Ja nüüd on ta kitsikuses – mahajäetud inimtühjale kõnnumaale koos sõjaka, moonutatud näoga tüdrukuga, eemale kistud oma armastatud tütarlapsest ja reedetud oma iidoli poolt.

See on «Surelike masinate» maailm. Inglise kirjaniku Philip Reeve esikteos, mis ei lase ennast niisama lihtsalt määratleda. See on haarav fantaasiaromaan, samas ka tempokas põnevik tulvil köitvaid ja usutavaid tegelaskujusid.

Sõna “aurupunk” olen ennegi kuulnud. Aga olen selle teema ilma süvenemata lahterdanud pigem kategooriasse “Pole minu jaoks”.

Nüüd oli hea võimalus selle teemaga lähemalt tutvust teha. Tegin turvalise valiku ja valisin siin palju kiidusõnu saanud raamatu. Minu tutvus selle teemaga oli väga meeldiv. Julgustab ka edaspidi aurupunki lugema.

Mulle meeldis selle raamatu idee. Minu jaoks nii uudne ja ootamatu. Tulevikumaa. Linnad mis liiguvad ringi. Enamik mööda maad, mõned ka lennates. Suuremad linnad neelavad väiksemaid, et saada varusid, toitu, energiat ja ajaloolisi esemeid. Liikuvates linnades on elu tegelikult üsna karm. Mida madalamal korrusel elad, seda kehvemas seisus oled. Iga linn seisab enda eest. Mõned linnad on ka nn piraadid. Ühte sellisesse satub ka raamatu peategelane Tom, kui on oma kodulinnast Londonist välja kukkunud. Ja kuigi piraatlinn on vaene ja räpakas ning selle elanikud viletsate kommetega ja agressiivsed, tõusevad Tom ja tema teekaaslane Heaster selles linnas linnapea soosingusse.

Ja kuigi kõik see piraadilinnas toimuv on vägagi põnev, on see vaid üks väike killuke kogu loost. Aastaid redus istunud London on äkitsi liikvele läinud. Kui üle pika aja on esimene väike linn alla kugistatud, ei peatu linn, vaid kihutab edasi. Miks? Kuhu? Keegi ei tea täpselt, aga lootused on kõrged. Ilmselt mingit veel suuremat ja paremat suutäit jahtima. Ootamatult ilmub aga välja veelgi võimsam linn ja London peab põgenema, aga mitte kauaks. Londonil on salarelv ja see on nii tõhus, et peagi võib temast saada maailma võimsaim linn.

Minu fantaasia hakkas seda raamatut lugedes kohe täistuuridel tööle. Juba kujutasin ette kuidas meie Eestimaa pisikesed ja suuremad linnad hiilivad mööda maad ringi ja otsivad, kust saada järgmist suutäit…

  • Kirjastus: Tiritamm
  • Ilmumisaasta: 2006
  • Lehekülgi: 280

J.K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

LVK 2021 teema nr 3 Raamat, mille on tõlkinud Krista Kaer (juubeliaasta puhul)

TAGAKAANELT: J.K. Rowling avaldas 2007. aasta detsembris raamatu “Bard Beedle’i lood”, mille oli illustreerinud bard ise. Selle raamatu pealkiri peaks olema lugejatele tuttav juba raamatust “Harry Potter ja Surma vägised”, sest just see muinasjutukogumik aitas Harryl mõista, kuidas Voldemorti võita. Nüüd jõuavad need viis muinasjuttu ka eesti lugejateni ning nagu muinasjuttude puhul ikka räägitakse seal ustavast sõprusest, mis annab inimestele jõudu, armastuse lunastavast väest ja tõelisest võlukunstist, mis on meie kõigi südameis.
Erilise võlu annavad raamatule aga professor Albus Percival Wulfric Brian Dumbledore’i kommentaarid ja joonealused märkused. Need on vaimukad, valgustavad lugude tagapõhja ning lasevad lugejal heita pilgu võlurite maailma.

Ma olen Rowlingult lugenud ainult Harry Pottereid ja neidki üle 10 aasta tagasi. See pisike kogumik kannab endas Harry Potteri maailma viit muinasjuttu. Neid jutte kommenteerib direktor Dumbledore. Ma oleksin eelistanud pigem mõnda lisalugu nende kommentaaride asemel lugeda. Minu jaoks need midagi uut ei andnud. Muinaslood olid väga toredad. Mulle kõige südamelähedasem oli “Õiglase õnne allikas”, kus kõik lõppes nii nagu ma terve loo vältel lootsin. Vahel polegi vaja võluväge, et kõik hästi läheks 🙂

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2009
  • Lehekülgi: 119

Roald Dahl “Suur sõbralik hiiglane”

LVK 2021 teema nr 12 Sinu lemmik Lugemise väljakutse 2019 teemade hulgast (Tegevus toimub Inglismaal)

TAGAKAANELT: Sophie õnneks on Suur Sõbralik Hiiglane(SSH) märksa päikeselisem loomus kui tema jälestusväärsed liigikaaslased, kes harrastavad öiseid ajujahte inimeste maale. Nad röövivad unesoojast voodist väeteid lapsukesi ja neelavad neid siis hulgakaupa hommikusöögiks. Et hiiglaste hirmuvalitsust väärata, mõtlevad Sophie ja SSH, kaks juhuse tahtel sõbrunenud vaprat hinge, välja hiilgava plaani, kuidas neist kogu maailma lapsi ohustavatest koshmaarsetest küttidest vabaneda. Nad otsustavad vastata hiiglastejahiga.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaeg: 2001
  • Lehekülgi: 207

Roald Dahl on minu keskmise poja lemmikkirjanik. Ta põhimõtteliselt ei loe vabatahtlikult teisi autoreid ja kui ta siis mõne Dahli raamatu läbi saab, siis soovib alati selle üle pikalt arutleda. Nii ei jäägi muud üle kui ise ka lugeda, et osata midagi kaasa rääkida.

Tunnistan, et Dahli lood meeldivad mulle endalegi. Mõnusad “kiiksuga” ja kohati üle vindi. Sellest raamatust on tehtud ka film ja ka see oli täitsa tore vaatamine.

Raamatu peategelaseks on Suur Sõbralik Hiiglane (SSH), kes ühel ööl näppab orbudekodust Sophie ja viib ta hiiglastemaale. Seal selgub, et mitte kõik hiiglased pole sõbralikud, ning hiiglaste lemmiktoit on inimesed, keda nad jahivad ööseti. SSH on aga üldse hiigleste hulgas väikseim ja äbarikuim ning Sophie suureks kergenduseks ka taimetoitlane. Kui teised hiiglased asuvad Inglismaale jahile minema, hakkavad Sophie ja SSH välja mõtlema plaani, kuidas tigedaid hiiglaseid takistada. Mängu tuleb Inglismaa kuninganna, unenäod ja põnevad mullijoogid, kus mullid liiguvad hoopis ülevalt alla …

Ian Fleming “Ela ja lase teistel surra”

LVK 2020 teema nr 22 James Bondi või Sherlock Holmesi maailma raamat – Ian Fleming ja Arthur Conan Doyle ja teised autorid

TAGAKAANELT:

Ela ja lase teistel surra on on Ian Flemingi teine James Bondi romaan.
Imeilus, ennustajavõimetega Solitaire on ühtaegu Mr Suure vang ja tööriist. Bondil pole aga ebausuks mahti, ta teab, et krimisündikaadi boss Mr Suur on ka Nõukogude Liidu tippagent. Pärast Harlemi jazziklubides, Miamis ja Kariibi mere saartel aset leidnud jälitamist mõistab Bond, et tegu on ühe ohtlikuma mehega, keda ta eales kohanud. Ja keegi, isegi mitte mõistatuslik Solitaire, ei suuda öelda, kuidas seekordne vastasseis lõpeb.

Kui ma laps olin, siis olid Bondi filmid üle mõistuse vägevad. Neid sai korduvalt ja korduvalt vaadatud. Huvitaval kombel selle raamatu sisu mulle tuttav ette ei tulnu, või kui, siis äärmiselt ähmaselt. Samuti pole ma enne lugenud ühtki Bondi lugu ja leian, et need on tegelikult täitsa mõnusad. Sellised mõnusad nostalgiahõngulised. Ela ja lase teistel surra on sarja 2 lugu. Bond on Kariibi saartel ja lahendab vana piraadiaarde saladust. Ootamatult on välja ilmunud suures kogused kuldmünte. Nende jäljed viivad Jamaicale, kus on Voodoo, ebausk ja tapjakalad… Muidugi ei puudu loost ka kaunid naised, viski ja luksuslik spioonivarustus.

  • Kirjastus: Eesti Päevaleht
  • Ilmumisaasta: 2008
  • Lehekülgi: 399

Gerald Durrell “Parem varblane pihus”

Igaüks on oma saatuse sepp september

Tagakaanelt:

Raamatus Parem varblane pihus jutustab Gerald Durrell pooleaastasest reisist läbi Uus-Meremaa, Austraalia ja Malaisia. Durell tahtis teada, mida nendes maades looduse kaitseks on ette võetud ja BBC tahtis samal teemal filme teha. Kuumaveeallikad, linnud-loomad, üks kummalisem kui teine. Naiivsevõitu plaanist lihtsalt kohale minna, oma töö ära teha ja vaikselt lahkuda, ei tule midagi välja. Durrell pajatab inimeste ja loomade tegemistest ainult talle omase huumoriga, mis köidab miljoneid lugejaid üle terve ilma.

Mind viskas saatus Uus-Meremaa lähedale merre. Ujusin minagi mandrile ja uurisin loodust, linde ja loomi kood Gerald Durrelliga. Mul on meeles, et lapsena mu ema soovitas Durrelli lugeda. Siis oli see minu jaoks nii igav. No mida sa loed neid looduskirjeldusi ja mingite suleliste passimisi…. Nüüd aga oli selle raamatu lugemine lausa teraapiline.

  • Kirjastus: Eesti Päevaleht
  • Ilmumisaasta: 2009
  • lehekülgi: 213

Brian Conaghan “Kui härra koer hammustab”

LVK 2020 teema nr 15 Raamat, mille peategelane põeb mingit haigust või on diagnoositud sündroomiga

TAGAKAANELT: Lugu elust, surmast, armastusest, seksist ja vandumisest.
Saage tuttavaks a-mayonnaise-ing Dylan Mintiga. Ta on 16-aastane ja tal on Tourette’i sündroom. Tema elu on pidev võitlus, et hoida kõik halb endas – iseenesest välja pahvatavad sõnad, tõmblused, urisemine ja ulguv koer, kes tahab plehku panna alati, kui Dylan stressama hakkab.
Rutiinne tervisekontroll pöörab aga Dylani elu pea peale. Ta avastab, et järgmise aasta märtsis ta sureb. On küll alles august, kuid tal on vaja veel NII MÕNDAGI KORDA SAATA.
Seega ta koostab nimekirja –Lahedad asjad mida teha, enne kui ma sussid püsti viskan – ja asub tegudele. Kuigi Dylani nimekiri ei ole pikk, avastab ta üsna pea, et kõik pole päris nii, nagu ta on seda ette kujutanud… 

Raamatu peatagelasel on Tourette sündroom. See on selline seisund, kus ärevuses tekivad tahtmatud liigutused ja sõnavalangud. Enamasti on sõnavalangud ebasobivad ja solvavad. Minu meelest on selle haiguse olemust raamatus väga hästi tabatud. Üldse on tabatud hästi ühe teismelise olemust. Küll aga häiris mind natuke, et Dylan on kirjutatud siin raamatus üsna naiivseks.

Dylan saab teada, et peagi ta sureb. Ta koostab nimekirja, mida teha enne surma. See nimekiri pole kuigi pikk. Tegelikult ongi seal vaid kolm punkti. Millest esimene ja kõige tähtsam tema jaoks on seksida oma kuuma klassiõega, kes asjast üldse huvitatud pole. Üldse tundub see võimatu eesmärk, kui sa pidavalt karjud roppusi ja tõmbled. Kas see lõpuks õnnestub, selgub raamatu lõpuks.

Kiire lugemine, mis paneb mõtlema sõprusest ja reetmisest.

  • Kirjastus: Helios
  • Ilmumisaasta: 2014
  • Lehekülgi: 352

Chaterine Isaac “Sina, mina ja kõik muu”, John Green “Kilpkonnad alla välja”

LVK 2020 teema nr 47 Kaks sarnase kaanega raamatut

Chaterine Isaac “Sina, mina ja kõik muu” sina, mina ja kõik muu

TAGAKAANELT: 

Päikeseline Prantsusmaa, taasleitud armastus, ähvardav tragöödia – see on täiuslik romaan. – Louise Candlish

Jess sõidab koos oma kümneaastase pojaga Prantsusmaale, et veeta suvepuhkus päikesepaistelises Dordogne’is, kus tema endine elukaaslane Adam on avanud taastatud Château de Roussignolis luksusliku hotelli. Imelised aiad, basseinid ja Prantsuse köök – mida veel suvepuhkuselt soovida? Seiklusliku puhkuse kõrval on Jessil aga teine, palju olulisem eesmärk – et Adam hakkaks armastama oma poega.
Naistemehena tuntud Adamil pole aga mingit soovi oma elustiili muuta. Jessi see ei üllata, aga William, kelle jaoks Adam on kiiresti muutunud iidoliks, tahab isaga aina rohkem aega veeta. Jess ei taha, et Adam poja lootuseid petaks, samas pole ka ta enda südametunnistus puhas. Ta varjab saladust, millest mitte keegi – isegi William – teada ei tohi.
Ülimalt naljakas ja täis suuri lootusi, jutustab “Sina, mina ja kõik muu” loo ühe naise pühendumisest oma perekonnale ja armastuse murdumatust jõust. See romaan paneb kõigil romantikutel südame kiiremini põksuma.

Raamat, mille võtsin kätte, lugesin üsna kiiresti läbi ja see jäi veel mitmeks päevaks minuga.  See võiks olla täitsa tavaline armastuslugu, kuid ei ole seda siiski.

Raamat algab sellega, et Jess läheb sünnitama. Üksi, sest tema elukaaslane Adam ei vasta telefonile ja kui ta lõpuks sünnitusmajja jõuab, on tema särgikrael huulepulgajäljed ning poeg juba sündinud.  Loomulikult pole mehel ühtegi naisele vastuvõetavat vabandust tuua ja ega naine neid ka kuulda taha. Pere laguneb. Last aitab kasvatada naise vanemad, kes on igati toeks. Nüüd on aga William juba 10 aastane ja ema sõidab koos pojaga Prantsusmaale lapse isa juurde viieks nädalaks puhkama, et luua taas side poja ja isa vahel. Koorub lahti südantlõhestav lugu elu traagikast, valestimõistmisest ja antud lubadustest. Tõeline pisarakiskuja. Samas on raamatus siiski valdavalt positiivne meeleolu. Mulle väga meeldis.

***

Emaarmastuse vägi täidab meid alates esimesest hetkest, mil me tibatillukeste jäsemeteliigutusi ja lainetusi üsas tunneme. Me hingame sisse vastsündinu lõhna, kui ta esimesel koolipäeval oma väikese käekese ümber meie sõrmede põimib või me ta veriseks kukutud põlve suudleme.. Ja ma tean, et emad on hullumise piirini viidud – unevaeguse või teismelise kapriiside või puhta ulakuse ja trotsi tagajärjel. Aga me jääme oma lapsi alati armastama, viisidel, millest me enne nende olemasolu midagi ei teadnud.

***

“Ma elan oma elu nii, nagu võiks iga päev minu jaoks olla viimane olla. Ja ma kavatsen seda teha ka edaspidi, kuni asjad päris raskeks lähevad. Ma mõtlen kõigele sellele heale, mis mind ümbritse, ja mitte sellele, mis on tulemas. Teen kõige kiuste kõiki neid asju, mida naudin Käin meres ujumas. Küpsetan kooke. Tantsin veel”

***

“Enamik meist ei mõtle tõsiasjale, et me võime hommepäev busii alla jääda. Me trügime läbi elu, peame kõike enesestmõistetavaks. Mina seevastu ei pea midagi enesestmõistetavaks. Mitte ainsatki asja. Ma naudin iga oma pojalt saadud musi, iga suutõit šokolaadi, iga sügisel puudelt pudenevat lehte ja iga naerupuhangut sõprade seltsis. Mul on hea elu. Imeline elu.”

  • Kirjastus: Rahva Raamat
  • Ilmumisaasta: 2019
  • lehekülgi: 368

 

 

John Green “Kilpkonnad alla välja”  kilpkannad alla välja

TAGAKAANELT: 

Kuueteistaastasel Azal polnud mõtteski miljardär Russell Picketti salapärast põgenemisjuhtumit uurima hakata, aga kaalul on saja tuhande dollari suurune leiutasu ja Aza parim sõbranna Daisy soovib innukalt asja kallale asuda. Nende esimene samm on otsida üles Picketti poeg, Aza lapsepõlvesõber Davis. Samal ajal maadleb Aza sundmõtetega, mis ei jäta teda hetkekski, ehkki tüdruk püüab – püüab olla tubli tütar, hea sõber, eeskujulik õpilane ja võib-olla isegi hea detektiiv. Ootamatult leiab Aza just Davisest mõttekaaslase ja sellest saab teekond, mida kumbki ei unusta.

Ma ei tea kuidas mõtleb sundmõtete küüsis olev inimene. Ilmselt see kerge pole.

Paetegelane Aza just nende küüsis vaevlebki. Samas nagu kõik noored, tahab ka tema normaalne olla. Aza oli selles raamatus üks väga põnev tegelane.

Aza sõbranna Daisy on täielik tema täielik vastand. Huvitub tähesõdadest, on jutukas ja impulsiivne. See tähesõdade värki oli raamatus päris palju ja see läks minust suures osas mööda. Ma pole vist ühtegi filmi vaadanud ega tea tegelikult sellest suurt midagi. Äkki peaks end harima ja sellega tutvuma…

Davis on Aza ammune tuttav. Davise ja Aza vahel tekivad romantilised tunded, kuid need ei muutu imalaks. Mulle meeldisid Davise blogid.

Minus tekitas hämmeldust raamatu lõpp.

“Mitte keegi ei ütle head aega, kui ta sind enam näha ei tahaks.” Ma ei tea, kuidas on originaal, aga kui mina tahan veel kedagi näha, siis ma ütlen nägemiseni või kohtumiseni. 

Üsna keskimine noortekas.

  • Kirjastus: Pegasus
  • Ilmumisaasta: 2018
  • lehekülgi: 256