LVK 2020 teema nr 47 Kaks sarnase kaanega raamatut
Chaterine Isaac “Sina, mina ja kõik muu” 
TAGAKAANELT:
Päikeseline Prantsusmaa, taasleitud armastus, ähvardav tragöödia – see on täiuslik romaan. – Louise Candlish
Jess sõidab koos oma kümneaastase pojaga Prantsusmaale, et veeta suvepuhkus päikesepaistelises Dordogne’is, kus tema endine elukaaslane Adam on avanud taastatud Château de Roussignolis luksusliku hotelli. Imelised aiad, basseinid ja Prantsuse köök – mida veel suvepuhkuselt soovida? Seiklusliku puhkuse kõrval on Jessil aga teine, palju olulisem eesmärk – et Adam hakkaks armastama oma poega.
Naistemehena tuntud Adamil pole aga mingit soovi oma elustiili muuta. Jessi see ei üllata, aga William, kelle jaoks Adam on kiiresti muutunud iidoliks, tahab isaga aina rohkem aega veeta. Jess ei taha, et Adam poja lootuseid petaks, samas pole ka ta enda südametunnistus puhas. Ta varjab saladust, millest mitte keegi – isegi William – teada ei tohi.
Ülimalt naljakas ja täis suuri lootusi, jutustab “Sina, mina ja kõik muu” loo ühe naise pühendumisest oma perekonnale ja armastuse murdumatust jõust. See romaan paneb kõigil romantikutel südame kiiremini põksuma.
Raamat, mille võtsin kätte, lugesin üsna kiiresti läbi ja see jäi veel mitmeks päevaks minuga. See võiks olla täitsa tavaline armastuslugu, kuid ei ole seda siiski.
Raamat algab sellega, et Jess läheb sünnitama. Üksi, sest tema elukaaslane Adam ei vasta telefonile ja kui ta lõpuks sünnitusmajja jõuab, on tema särgikrael huulepulgajäljed ning poeg juba sündinud. Loomulikult pole mehel ühtegi naisele vastuvõetavat vabandust tuua ja ega naine neid ka kuulda taha. Pere laguneb. Last aitab kasvatada naise vanemad, kes on igati toeks. Nüüd on aga William juba 10 aastane ja ema sõidab koos pojaga Prantsusmaale lapse isa juurde viieks nädalaks puhkama, et luua taas side poja ja isa vahel. Koorub lahti südantlõhestav lugu elu traagikast, valestimõistmisest ja antud lubadustest. Tõeline pisarakiskuja. Samas on raamatus siiski valdavalt positiivne meeleolu. Mulle väga meeldis.
***
Emaarmastuse vägi täidab meid alates esimesest hetkest, mil me tibatillukeste jäsemeteliigutusi ja lainetusi üsas tunneme. Me hingame sisse vastsündinu lõhna, kui ta esimesel koolipäeval oma väikese käekese ümber meie sõrmede põimib või me ta veriseks kukutud põlve suudleme.. Ja ma tean, et emad on hullumise piirini viidud – unevaeguse või teismelise kapriiside või puhta ulakuse ja trotsi tagajärjel. Aga me jääme oma lapsi alati armastama, viisidel, millest me enne nende olemasolu midagi ei teadnud.
***
“Ma elan oma elu nii, nagu võiks iga päev minu jaoks olla viimane olla. Ja ma kavatsen seda teha ka edaspidi, kuni asjad päris raskeks lähevad. Ma mõtlen kõigele sellele heale, mis mind ümbritse, ja mitte sellele, mis on tulemas. Teen kõige kiuste kõiki neid asju, mida naudin Käin meres ujumas. Küpsetan kooke. Tantsin veel”
***
“Enamik meist ei mõtle tõsiasjale, et me võime hommepäev busii alla jääda. Me trügime läbi elu, peame kõike enesestmõistetavaks. Mina seevastu ei pea midagi enesestmõistetavaks. Mitte ainsatki asja. Ma naudin iga oma pojalt saadud musi, iga suutõit šokolaadi, iga sügisel puudelt pudenevat lehte ja iga naerupuhangut sõprade seltsis. Mul on hea elu. Imeline elu.”
- Kirjastus: Rahva Raamat
- Ilmumisaasta: 2019
- lehekülgi: 368
John Green “Kilpkonnad alla välja” 
TAGAKAANELT:
Kuueteistaastasel Azal polnud mõtteski miljardär Russell Picketti salapärast põgenemisjuhtumit uurima hakata, aga kaalul on saja tuhande dollari suurune leiutasu ja Aza parim sõbranna Daisy soovib innukalt asja kallale asuda. Nende esimene samm on otsida üles Picketti poeg, Aza lapsepõlvesõber Davis. Samal ajal maadleb Aza sundmõtetega, mis ei jäta teda hetkekski, ehkki tüdruk püüab – püüab olla tubli tütar, hea sõber, eeskujulik õpilane ja võib-olla isegi hea detektiiv. Ootamatult leiab Aza just Davisest mõttekaaslase ja sellest saab teekond, mida kumbki ei unusta.
Ma ei tea kuidas mõtleb sundmõtete küüsis olev inimene. Ilmselt see kerge pole.
Paetegelane Aza just nende küüsis vaevlebki. Samas nagu kõik noored, tahab ka tema normaalne olla. Aza oli selles raamatus üks väga põnev tegelane.
Aza sõbranna Daisy on täielik tema täielik vastand. Huvitub tähesõdadest, on jutukas ja impulsiivne. See tähesõdade värki oli raamatus päris palju ja see läks minust suures osas mööda. Ma pole vist ühtegi filmi vaadanud ega tea tegelikult sellest suurt midagi. Äkki peaks end harima ja sellega tutvuma…
Davis on Aza ammune tuttav. Davise ja Aza vahel tekivad romantilised tunded, kuid need ei muutu imalaks. Mulle meeldisid Davise blogid.
Minus tekitas hämmeldust raamatu lõpp.
“Mitte keegi ei ütle head aega, kui ta sind enam näha ei tahaks.” Ma ei tea, kuidas on originaal, aga kui mina tahan veel kedagi näha, siis ma ütlen nägemiseni või kohtumiseni.
Üsna keskimine noortekas.
- Kirjastus: Pegasus
- Ilmumisaasta: 2018
- lehekülgi: 256
Raamatuid siit ja sealt 