J.K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

LVK 2021 teema nr 3 Raamat, mille on tõlkinud Krista Kaer (juubeliaasta puhul)

TAGAKAANELT: J.K. Rowling avaldas 2007. aasta detsembris raamatu “Bard Beedle’i lood”, mille oli illustreerinud bard ise. Selle raamatu pealkiri peaks olema lugejatele tuttav juba raamatust “Harry Potter ja Surma vägised”, sest just see muinasjutukogumik aitas Harryl mõista, kuidas Voldemorti võita. Nüüd jõuavad need viis muinasjuttu ka eesti lugejateni ning nagu muinasjuttude puhul ikka räägitakse seal ustavast sõprusest, mis annab inimestele jõudu, armastuse lunastavast väest ja tõelisest võlukunstist, mis on meie kõigi südameis.
Erilise võlu annavad raamatule aga professor Albus Percival Wulfric Brian Dumbledore’i kommentaarid ja joonealused märkused. Need on vaimukad, valgustavad lugude tagapõhja ning lasevad lugejal heita pilgu võlurite maailma.

Ma olen Rowlingult lugenud ainult Harry Pottereid ja neidki üle 10 aasta tagasi. See pisike kogumik kannab endas Harry Potteri maailma viit muinasjuttu. Neid jutte kommenteerib direktor Dumbledore. Ma oleksin eelistanud pigem mõnda lisalugu nende kommentaaride asemel lugeda. Minu jaoks need midagi uut ei andnud. Muinaslood olid väga toredad. Mulle kõige südamelähedasem oli “Õiglase õnne allikas”, kus kõik lõppes nii nagu ma terve loo vältel lootsin. Vahel polegi vaja võluväge, et kõik hästi läheks 🙂

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2009
  • Lehekülgi: 119

Raul Sulbi “Täheaeg 9: Joosta oma varju eest”

TAGAKAANELT:

Sisukord
Triinu Meres – Joosta oma varju eest
Kadri Pettai – Muna
Maniakkide Tänav – Ajudega töötajad
Tea Roosvald – Nõiamoori Miisu
Ülle Lätte – Udriku küla naised
Jeff VanderMeer – Hanoveri parandamine (Fixing Hanover)
Siim Veskimees – Loomingust, konnatiigis

  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2011
  • Lehekülgi: 191

Valisin jaanuarisse ulmejuttude kogumiku. Mulle üldiselt meeldivad jutukogumikud. Sellised parajad sutsakad enne magama minemist. Aga no selle kogumikuga läks nii, et seda jätkus täpselt kaheks õhtuks. Mulle tõesti meeldisid need lood. Ei saa end suureks ulmesõbraks nimetada. On teemasid mis ajab mul ikka aju krussi (igasugu tehnika ja kosmosevärk), aga see kogumik läks kuidagi ladusalt.

Kõige rohkem meeldis mulle “Ajudega töötajad”. Sellist sisupööret poleks ma osanud küll oodata.

Carlos Ruiz Zafón “Kesköö palee”

LVK 2021 teema nr 37. Raamat autorilt, kes suri 2020. aastal

TAGAKAANELT: Kalkuta, 1932: pimeduse süda. Läbi linna kihutab leekides rong. Öö varjudesse külvab hirmu tuleviirastus. Ja see on alles algus. Oma senise elu pikimal ööl tuleb Benil, Sheere’il ja nende sõpradel Chowbari salaseltsist seista silmitsi kuulsa paleede linna ühe hirmsama mõistatusega. Aastatetaguste saatuslike sündmuste jäljed viivad noored mahavaikitud needuseni, mis vajutab oma pitseri ka nende elule.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2019
  • Lehekülgi: 230

Zafon on selline kirjanik, kelle peale saab kindel olla. Lugemiselamus on garanteeritud. Lugu voolab unenäolisena sust läbi ja raamatut kinni pannes mõtled, kas see oli kõik päriselt… väga võimalik, et oligi…

Mul on alati kahju kui Zafroni lood läbi saavad.

Kerstin Gier triloogia Rubiinpunane

“Rubiinpunane”

LVK 2021 teema nr 47 Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas

TAGAKAANELT: 16-aastane Gwendolyn teab, et mõnel tema suguvõsast on iseäralikud võimed, kuid ta elab teadmises, et imepärase geeni kandja on kaunis nõbu Charlotte, mitte tema. Gwendolyn tunneb end aeg-ajalt siiski kuidagi iseäralikult ning satub ühel päeval ootamatult 18. sajandi alguse Londonisse. Selgub, et just Gwendolyn on perekonna kõige salapärasem liige ja pärinud ajaränduri geeni. Miks oli ema tema sünnikuupäeva varjanud? Kas Gwendolyni ema üldse oli tema pärisema? Mis juhtus ajamasinaga? Gwendolyn ja Gideon – poiss, kes on pärinud ajaränduri geeni isaliini pidi ja kes on Gwendolyni arvates paras ennasttäis ninatark– , seiklevad ajas koos ja püüavad neile ja veel paljudele muudele küsimustele vastuseid leida ning välja selgitada, keda nad minevikus ja olevikus usaldada võivad.

  • Kirjastus: Sinisukk
  • Ilmumisaasta: 2014
  • Lehekülgi: 312

“Safiirsinine”

LVK 2021 teema nr 45 Raamat kirjanikult, kellelt on ilmunud üle kümne raamatu

TAGAKAANELT: Äsja armununa minevikku reisida ei ole kõige parem mõte. 16-aastane Gwendolyn, verivärske ajarändur, on igatahes küll seda meelt. Temal ja Gideonil on ometigi hoopis muid muresid. Näiteks päästa maailm. Või õppida menuetti tantsima. Kumbki ülesanne ei ole just kergete killast! Ja kui Gideon tagatipuks veel ka õige salapäraselt käituma hakkab, taipab Gwendolyn, et peab kiiremas korras õppima oma hormoone ohjes hoidma, sest muidu ei tule ajastute vahel rändavast armastusest midagi välja.
Romantiline, naljakas ja ainulaadne raamat – Kerstin Gieril on imeline oskus lugejaid Gideoni ja Gweni seiklustest jutustades kaasa haarata.

  • Kirjastus: Sinisukk
  • Ilmumisaasta: 2016
  • Lehekülgi: 335

“Emerald Green”

LVK 2021 teema nr 30 Varasematest väljakutsetest kripeldama jäänud teema (LVK 2019 teema nr 46 Mõni võõrkeelne raamat, millega hakkama saad)

TAGAKAANELT: Gwen has a destiny to fulfill, but no one will tell her what it is. She’s only recently learned that she is the Ruby, the final member of the time-traveling Circle of Twelve, and since then nothing has been going right. She suspects the founder of the Circle, Count Saint-German, is up to something nefarious, but nobody will believe her. And she’s just learned that her charming time-traveling partner, Gideon, has probably been using her all along. Emerald Green is the stunning conclusion to Kerstin Gier’s Ruby Red Trilogy, picking up where Sapphire Blue left off, reaching new heights of intrigue and romance as Gwen finally uncovers the secrets of the time-traveling society and learns her fate.

  • Kirjastus: Henry Holt and Co
  • Ilmumisaasta: 2013
  • Lehekülgi: 451

Taaskord triloogia, mille tõlkimine on soiku jäänud. Mulle see sari meeldis. Esmalt jäi silma esimene osa kaanepilt ning põgusal sirvimisel tundus selline mõnus lihtne vahepala. Nii saigi raamat mõni aeg tagasi kaasa haaratud kusagilt allahindluselt. Lugu algas pisut aeglaselt, aga siis kuidagi tõmbas nii enda sisse ära, et ei saanud arugi, kui raamat läbi. Loomulikult said raamatud läbi kõige põnevamate kohtade pealt ja nii ei jäänud muud üle, kui aga järgmist osa otsima minna, kolmas osa tuli lugeda inglise keeles, sest teise raamatu lõpuks oli lugu muutunud juba nii põnevaks, et enam pooleli küll jätta ei tahtnud. Triloogia peategelaseks on 16-aastane Gwendolyn, kes ootamatult osutub ajaränduriks. Terve suguvõsa on oodanud ajarändurigeeni hoopis Gwendolini täditütrelt Charlottelt, kes on ilus tark ja osav ning ka terava keelega. Gwendolin on aga täiesti tavaline kooliõpilane. Tüdruk on ajarändurite liinis kaheteistkümnes, Rubiin, see kes lõpetab ringi. Teda hakkab ajarännakutel abistama paar aastat vanem Gideon, kes on teisest ajarändurite geeniga suguvõsast ja on ringi 11-s, Teemant. Lisaks ajaränduri geenile, on Gwendolinil ka võime näha vaime ja nendega ka suhelda.Selles loos on kõike, armastust, maagiat, sõprust ja reetmist, aga kõige enam meeldib mulle, et siin on ka hulganisti mõnusat huumorit. Loo lõpplahendus on ootamatu ja seda kohe päris mitmel moel. Mulle see triloogia meeldis. Mõnus kiire ja muhe lugemine pluss lisaväärtuseks päris head teadmised erinevate ajastuste riietustest 🙂

Brandon Sanderson “Taevasselend”

Ulmekirjanduse väljakutse 2020 teema nr 7 Raamat mille tegevus toimub teisel planeedil (mitte Maal)

TAGAKAANELT:

Spin!„ ütles isa taevasse näidates. „Vaata!”

Jälle rabas mind tohutu taevalaotus. Nii SUUR.

Isa näitas mingit asja. Kissitasin silmi, märgates, et osa hallikasmustast taevast oli muust tumedam. Kas prügikihis oli auk? Sel hetkel vaatasin välja lõpmatusse. Leidsin, et värisen, nagu oleks miljard meteoriiti lähedusse langenud. Võisin näha kosmost ennast, väikeste valgete täpikestega selle sees, mis erinesid taevavalgustest. Need vilkusid ja paistsid olevat nii kaugel, nii kaugel.

„Mis tuled need on?” sosistasin.

„Tähed,” ütles ta. „Ma käin sageli ülal prügi läheduses, kuid ma pole peaaegu kunagi sellest läbi näinud. Selles on liiga palju kihte. Olen alati mõelnud, et kas suudaksin jõuda tähtedeni.” Tema hääles oli aukartust, mida ma polnud seal kunagi varem kuulnud.

„Kas sellepärast… kas sellepärast sa lendadki?” küsisin. Mu isa ei paistnud hoolivat teiste klanniliikmete kiitusest. Kummalisel kombel näis ta selle üle piinlikkust tundvat. „Me elasime kunagi seal, tähtede keskel,” sosistas ta. „Sinna me kuulumegi, mitte koobastesse. Need lapsed, kes sind pilkavad, on sellel kaljul lõksus. Nende pead on nagu kaljust, nende südamed kaljuks muutumas. Sina vaata kuhugi kõrgemale. Kus on midagi suuremat.”

See oli minu päris esimene Sandersoni raamat. Mul pole aimugi tema teistest raamatutest, tean vaid seda, et on üsna viljakas kirjanik. Sellest raamatust kirjutada midagi nii, et sisu ei reedaks on ikka väga keeruline. Peategelaseks on tüdruk Spensa, kes on elanud terve oma elu koobastes planeedil, millel on viljatu pind ning mida ründavad pidavalt Krellid. Spensa isa oli lahingulaeva lendur, kes lasti alla kui argpüks, kes põgenes lahingust. Selle tagajärjel elab Spensa äärmises vaesuses ja kogukonna pideva hukkamõistu all. Spensal õnnestub saada kadetiks ning õppida seda, millest ta on kogu aeg unistanud… lennata taevasse tähtede poole. Minu jaoks ikka väga tehniline raamat. Kõiksugu lahingumanöövrid, sõjatehnika ja -taktika …. uhh see oli minu jaoks paras väljakutse. AGA see lugu mis end lahti rullis, see mulle meeldis täiega. Mulle meeldis M-Bot ja Cobb. Mulle meeldis kirjaniku loodud maailm, kuigi see polnud eriti inimsõbralik. Mulle meeldis kuidas see kõik kokku sobis. Ootan nüüd huviga järgmist osa.

  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 400

Naomi Novik “Tema majesteedi lohe”

Ulmekirjanduse väljakutse 2020 teema nr 4 Altrenatiivajalugu

TAGAKAANELT:

“Tema Majesteedi lohe” on esimene osa alternatiivajaloolisest fantaasiasarjast „Temeraire”, mille tegevus toimub Napoleoni sõdade ajal, kus olulise lahingujõuna on kasutusel lohed.

Will Laurence on sõjalaeva kapten hetkeni, kui tema silme all koorub lahingus sõjasaagiks võetud munast lohe Temeraire, kes pole nõus oma juhina tunnistama kedagi teist peale Willi. Korraga on Laurence’i maailm pea peale pööratud ja teda vaevab tohutul hulgal küsimusi: Kuidas lohet rakmeisse panna? Millega sööta lausa silmanähtavalt suuremaks sirguvat lohepoega? Kas teistsuguse eluga harjunud mehel on üldse võimalik kohaneda lohedele ja lenduritele mõeldud muust maailmast eraldi asuvas varjes? Kuidas suhtuvad mujalt tulnusse teised lendurid? Ning mida küll arvavad kogu loost kodukanti ootama jäänud Edith ja noormehe vanemad?

Alguses raamatut lugeda asudes ei saagi aru, et midagi teistmoodi on, aga siis leitakse kaaperdatud laevast suur muna, lohemuna. Peagi see koorub ja nii leiab laevakapten end olukorrast, kus lohe on välja valinud just tema enda juhiks ning nad peavad koos treenima lahinguks Prantsusmaa vastu. Raamatu peategelasteks ongi laevakapten Laurence ja lohe Temeraire. Mulle see lohe meeldis. Nii innukas ja intelligentne.

Lugu mulle meeldis ja kuigi vahepeal tundusid need treeningud väga pikaks venivad, oli lõpp siiski tempokas ja üllatav (kuigi tegelikult ma aimasin seda natuke ka ette).

  • Kirjastus: Pegasus
  • Ilmumisaasta: 2010
  • Lehekülgi: 352

Sven Nordqvist “Jõulupuder”

LVK 2020 teema nr 45 Raamat, mis ilmub eesti keeles 2020. aastal, sinu sünnikuul

Tagakaanelt:

Päkapikupere hoiab silma peal kõigel, mis majas toimub. Nad hoolitsevad majapidamise, laste ja loomade eest. Aga kui jõuluõhtul unustada neile pudruports välja panna, toob see häda ja pahandust. Ja just nii näikse sel aastal juhtuvat.

Imearmas raamat päkapikkudest. Pisut vanaaegse hõnguga ja väga südamlik lugu jõuluõhtust ja jõulupudrust, mis päkkapikkudele väga meeldib. Lisaks loole on ka pildid imearmsad.

  • Kirjastus: Koolibri
  • Ilmumisaasta: 2020
  • lehekülgi: 24

Kir Bulychev “Kosmoselaevastiku agent”

Igaüks on oma saatuse sepp 2020 november: hiljuti auhinnatud kirjanik oktoobri kirjaniku naaberriigist

TAGAKAANELT:

Selles kogumikus seikleb üks kirjaniku meeldejäävamaid kangelasi, Andrei Bruce. Planeedil, mida asustab mitte veel päriselt tsiviliseeritud klanniühiskond, kaob jäljetult kosmosearheoloog Photius van Kuhn. Peagi selgub, et arheoloogi kadumine on vaid üheks lüliks planeetidevahelises vandenõus.

Lühiromaan „Nõiakoobas“ räägib sellest, kuidas planeedil, mida asustavad mongolitelaadsed metsikud barbarite hordid, võetakse vangi arheoloogilise ekspeditsiooni vähesed ellujäänud liikmed, Andrei Bruce nende hulgas. Selgub, et kõrgelt arenenud humanistlikul tsivilisatsioonil pole üldse lihtne jagu saada rämedast barbaarsusest ja moraalitust kurjusest.

Oma saatusega olin jõudnud Gruusiasse. Gruusia suur naaber on venemaa ja valik langes 2019 aastal Stalkeri võitnud kirjanikule.

Raamatu esimene jutustus “Kosmoselaevastiku agent” oli minu jaoks alguses veniv ja esimesed 100 lk venisid ikka täiega. Siis aga tõmbas lugu kuidagi enda sisse ja äkki sai kõik justkui iseenesest läbi. See esimene romaan ongi justkui peategelase Andrei Bruce tutvustus.

Teine lühiromaan “Nõiakoobas” oli aga juba nii põnev, et selle lugesin ühe hooga läbi. Eriti meeldis mulle kuidas autor oli nii lühikese looga nii suure ja vägeva planeedi luua. Väga võimas. Ja nõiakoopa lahendus oli väga ootamatu. Midagi sellist poleks küll osanud oodata.

  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2018
  • lehekülgi: 330

Péter Dóka “Lilla Kuningatütar”

LVK 2020 teema nr 33

Tagakaanelt:

Mis juhtub, kui ühele lohele ei meeldi röövida mitte saledaid ja vaguraid kuningatütreid, vaid sõnakaid, sõimlevaid ja pakse printsesse? Mida peab tegema kuningatütar, kui ta on võimetu oma kallima käest lahti laskma ja saadab teda seepärast isegi tualetti? Ja kas terava mõõgaga on võimalik läbi lõigata tõeline emotsionaalne side? Péter Dóka muinasjutumaailmas kohtume suure hulga armunud kangelastega, kes otsivad oma armastatut, võidavad tuhat takistust, võitlevad vaenlastega (vahel ka iseendaga), pannes lugeja kord kogu südamest naerma, kord pisaraid pühkima. Muinasjutud, mille on illustreerinud nimekas eesti graafik Anne Pikkov, kõnetavad ühtviisi lapsi, vanemaid, vanavanemaid ja üleüldse kõiki, kes on olnud armunud või tahavad armuda.

See omapärane muinasjuturaamat nüüd küll päris pisikestele ei ole. Osad jutud on ikka väga kahemõttelised. Samas pisut suurematele on vägagi lustlik ja lõbus lugemine. Paneb fantaasia ikka hoopis teise nurga alt tööle. Äkki lohed ei röövigi printsesse söömiseks, vaid nad hoopis on armunud neisse ja siis salaja joonistavad neist napis riietuses pilte…

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2015
  • lehekülgi: 128

Joel Jans “Tondilatern”

Ulmekirjanduse väljakutse 2020 teema nr 10 Stalkeri ulmeauhinna saanud teos

TAGAKAANELT:

Elva gümnaasiumi lõpuklassides käiv Rajar tahab ainult kahte asja – et ta rahule jäetaks ning et ta lõpuks ometi saaks ennast välja magada. Öösiti kimbutavad poissi erakordselt selged ja reaalsustväänavad õudusunenäod, hommikuti sunnitakse ta aga julmalt koolipinki. Siis ristuvad Rajari teed kooli tulnud väga roosa tüdrukuga Tartust, salapärase joodiku ning varjudes luurava kummitusliku kujuga ning rahulikust unest võib poiss ainult unistada. Algab ebavõrdne võitlus nähtamatu vaenlasega tundmatust, ohtlikust maailmast, kaalul Rajari tulevik ja terve planeedi saatus. Tondilatern on Joel Jansi (s. 1982) neljas romaan, mis saavutas Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha.

Noortele kirjutatud ulmeraamat. Kui see raamat ilmus, jäi kohe selle kaanepilt mulle silma. Oli selline huvitav. Raamat algab nagu üsna tavaline noortekas. Gümnaasiumi lõpuklassi poiss Rajar tabab ühel hommikul koolis kaks poissi uut kooliõde kiusamis. Ta päästab tüdruku ja siit saab alguse sõprus kummalise tüdruku ja täitsa tavalise poisi vahel. Tüdruk on ebatavaline oma jaapani anime vaimustuse tõttu. Ulmeliseks läheb lugu siis, kui Rajar hakkab unes ehitama mingi masinat. Lugu ise on hea tempoga ja peaks tõesti just noormeestele meeldima.

  • Kirjastus: OÜ Lummur
  • Ilmumisaasta: 2019
  • lehekülgi: 264