Juhan Jaik “Kaarnakivi”

Eesti Rahvajutu aasta. August

TAGAKAANELT:

Kaarnakivi on maailma kõige kallim kivi. Muid kalleid kive on ka olemas, aga kaarnakivi vastu need ei saa. Muud kivid on kallid küll ja need, kel neid on nüüd, saavad palju raha, aga kaarnakiviga saab ka palju raha ja veel ka kõike muud abi, nagu näha sellest jutust…

Mina polnud seda raamatut enne lugenud. Päris tore vaheldus oli lugeda kollijutte. Kohati hakkaski juba see rahvajutu värk väga sarnaseks minema.

• Kirjastus: Eesti Raamat
• Ilmumisaasta: 1980
• lehekülgi: 253

Matthias Johann Eisen “Esivanemate varandus”

TAGAKAANELT:

“Esivanemate varandus” sisaldab Matthias Johann Eiseni koha- ja mõningaid teisi kohtadega seotud muistendeid tema varasemast väljaandmisperioodist, koosnedes kolmest teosest: “Esivanemate varandus”, “Kodused jutud” ja “Narvast-Tallinna”.

Sel suvel oleme perega palju just mööda eestimaa lääneserva ringi rännanud. sattunud väga omapärastesse kohtadesse ja nii mõnegi kohta on toredaid rahvapärimusi. Raamatut lugedes on meenutada, et vot seal olen käinud ja ah, et niiviisi on siis mõni asi tekkinud. Viimati külastatud Kalevipoja kivi Läänemaal oli üks eredamaid mis meeles.

Mulle see raamat väga meeldis. Ja tore, et see nüüd ka minu riiulis olemas on.

• Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus
• Ilmumisaasta: 1958
• Lehekülgi: 252

Mall Hiiemäe “Emand kaseladvas”

TAGAKAANELT:

Selles raamatus on tutvustatud osakest eesti usundiliste muistendite maailmast.

Selliseid jutte nagu siin, on rahvasuu ammuilma jutustatud. Nad oleksid enamjaolt ju unustussegi jäänud, kui neid poleks üles kirjutatud. TA FR. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond on koht, kuis hoitakse kümneid tuhandeid rahvajuttude kirjapanekuid. Ka see raamat on nende põhjal kokku seatud. Tegelasteks pole siin muinasjutunõiad vaid inimesed, kellel arvati olevat erilisi tarkusi, ebatavalisi võimeid ja oskusi. Vanasti usuti päriselt olemas olevat ka ussikuningaid ja metshaldjaid, libahunte ja vanatonte, ning veel õige paljusid isemoodi olendeid, kelle välimust pole kuigi kerge täpselt ette kujutada. Lugejal on võimalus oma kujutlusvõimet proovida; juttude temaatika ja rahvapärane esitusviis pakuvad loodetavasti huvi mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanuile.

 

Niikaua kui end mäletan, mäletan meie kodus ka seda raamatut.  Olen seda korduvalt lapsena lugenud ja see on mind alati tugevalt mõjutanud. Tuleb meelde, et olen plikana vitsaga mööda heinamaad ringi kõndinud ja sellega vehkinud, et varandust kokku nõiduda, olen mõtisklenud, kuidas saaks puuki teha ja olnud kindel, et kõikidel rikastel on oma puugid olemas. Olen metsas kartnud iga krõbinat ja peljanud metsahaldjaga kohtuda. Siiani vaatan umbusuga igat juuksekarva, mis on toidu sees (äkki on halltõbi) ja kass peab majapidamises olema.

Nüüd on viimasest lugemisest omajagu aega möödas ja päris paljud lood on justkui uued. Aga need meeldivad mulle ikkagi. See oli justkui kohtumine vana sõbraga.

• Kirjastus: Eesti Raamat
• Ilmumisaasta: 1988
• lehekülgi: 96

Eesti Rahvajutu aasta 2020 (mai)

Eno Raud “Tark mees taskus. Eesti ennemuistseid jutte kirjanike sõnastuses”

Tagakaanelt:

Valik muinasjutte Fr. R. Kreutzwaldilt, J. Kõrvilt, J. Kunderilt, M. J. Eisenilt, E. Särgavalt, J. Parijõelt ja A. Jakobsonilt.

 

Mina polnud tüüpiline eestlane ja minul seda raamatut kodus polnud. See aga ei muutnud mitte midagi, sest raamatuvahetuses oli neid raamatuid saada ja nii ma kohe ühe endale tellisin. Võtsin meelega vana ja kulunud olemisega. Et ikka õige tunne peale tuleks. Minu suureks üllatuseks oli aga nii mõnelgi mu klassi lapsel see raamat kodus olemas. Ühel isegi ümbrispaberiga mis paistis välja justkui uus.
Seekord lasin lastel ise valida milliseid jutte nad kodus loevad. Tingimus oli, et kui jutt on võetud, siis seda enam ei saa valida. Need lapsed kes on tragid lugejad, tahtsid kohe tuntud muinasjutte: “Suur Peeter ja Väike Peeter”, “Kullaketrajad” ja “Vaeslapse käsikivi” olid popimad valikud. Need kes nii usinad polnud, otsisid lühemaid lugusid ja tegelikult ma arvan, et need lühemate lugude lugejad said palju mõnusama elamuse. Nad said ju midagi uut lugeda.
Ma tunnen väga puudust sellest, et me ei saa päriselt kokku. Jutte ei saa hästi läbi veebi rääkida. Maagia kipub kaduma minema. Ja ma näen, et ka lapsed tahaksid kokku saada ja lihtsalt olla ja rääkida…
Minu enda jaoks oli see raamat reis lapsepõlvemaale. Olen alati armastanud muinasjutte ja olen neid väga palju lugenud. Alati kui mõnd juttu uuesti loen, leian sealt midagi uut. Mõni detail, uus vaatenurk või hoopis uus idee… aga võib-olla muutub lihtsalt jutust arusaamine elukogemuse ja aastatega…
Ma väga naudin seda väljakutset ja püüan ka lapsi positiivselt meelestada. Ehk maikuu raamat annab võimaluse ka päriselt taas kokku saada ja taasleida üheskoos muinasjutumaagia 🙂

• Kirjastus: Eesti Raamat
• Ilmumisaasta: 1971
• Lehekülgi: 349

 

Eesti Rahvajutu aasta 2020 (aprill)

Pille Kippar “Tere, tere tiipajalga”

Eesti loomamuinasjutud 

Seda pisikest raamatut ma polnud enne lugenud. Nii armsad ja toredad loomajutud.  Küll kavaldavad koduloomad metsloomi üle ja siis omakorda reinuvader petab hunti.  Taaskord loeb seda ka minu 2. klassi õpilased ja seekord on see neile lõbus ja lihtne lugemine. Lood on lühikesed ja lustakad.

• Kirjastus: Kunst
• Ilmumisaasta: 1976
• Lehekülgi: 103

August Jakobson “Puujalaga katk”

Eesti rahvajutu aasta 2020 VEEBRUAR

Tagakaanelt:

Autor on kokku kogunud ja muhedalt ümber jutustanud 69 eesti rahva muinasjuttu ja muistendit, mis annavad ilmeka pildi esivanemate elust-olust ja vaimuilmast. Siin on nii loomislugusid kui ka loomamuinasjutte, õpetussõnu kui ka tondijutte. Iga lugu on isesugune, kuid alati jääb kõlama õpetlik noot: rumalus, laiskus ja ahnus ei vii kuhugi või kui, siis vaid hukatusse, seevastu tarkus, usinus ja edasipüüdlikkus on need, mis edasi aitavad. Läbivate tegelastena astuvad üles jumalik Vanataat ja tema truu ja nutikas sulane Jaen, kuid ei puudu ka kurjad parunid, kiltrid-kupjad ega kurjad haigused halltõbi ja katkki. 

Ka seekord lugesime raamatu läbi terve klassiga. Kõik õpilased said jutu, mida kodus lugeda-arutada ja siis klassi ees ise ümber jutustada ja üheskoos arutada, mis need jutud tähendavad. Seekordne raamat oli laste jaoks raskem, kuigi lood ise olid lühemad. Arutlesime kes võis olla metsaisa. Lapsed arvasid et see on kindlasti karu. Lõpuks jõudis eesti vanarahva uskumisteni ja nende loodusejumalateni. Minu klassis käib ka üks hollandi poiss. Vot just tema mõttekäigud on nii põnevad. Vahel jääme terve klassiga tema tõstatatud küsimusi arutama. Näiteks mis on külvamine ja kündmine. Mida tähendab taeva eesriided…. nii lahe. Peale selliseid tunde on alati klassis mõnus meeleolu ja suur ühtekuuluvustunne. Rahvajutud lähendavad.

• Kirjastus: Eesti Raamat
• Ilmumisaasta: 1965
• lehekülgi: 166

 

Erna Normann “Marjakobar”

Tagakaanelt:

Uues kuues raamat rõõmustab taas rahvaluule- ja muinasjutusõpru. Seekord ilmestavad lugusid kunstnik Regina Lukk-Toompere kaunid joonistused. Tuntud folkloristide juba ammu koostatud kogumik annab üllatava ja kaasakiskuva pildi Eestimaa kaguservas asuva Setomaa omapärasest kultuurist. Setode juturepertuaar on lai, nende muinasjutuvestjad on ainest kogunud nii Eestist kui ka Venest ja teistest slaavi kultuuri maadest, aga on ka täiesti algupäraseid lugusid, näiteks nimijutt „Marjakobar” või „Söepuder” ning „Utekene ja hunt”.

Lood on kirja pandud eesti kirjakeeles, kuid seda on mõnusalt maitsestatud setokeelsete väljenditega. Vähetuntud sõnad on varustatud reaaluste seletustega.

Seto elust-olust inspireeritud poeetilised lood meelitavad lugejat eheda stiili, rütmistatud proosa ja rikkaliku sõnavaraga. Võlu lisavad värsijupid ja lauluviisid, samuti muinasjutu jutustamise tavadest kinnipidamine.

Meie rahvaluule on rikas, kaunis ja vaimukas, alati värske ja huvitav!

 

Minu 2.klassi õpilased lugesid kamba peale „Marjakobara“ raamatu läbi. Õpilaste vahel jagasime jutud ära ja siis need rändasid kodudesse, kus lapsed said kogu perega nädal aega neid lugeda ja nende üle mõtiskleda. Mul on suur rõõm, et pered võtsid selle väljakutse nii kenasti vastu.

Seejärel tegime seminaritunni, kus kõik õpilased rääkisid klassile oma jutu ja üheskoos arutlesime, mida vanarahvas selle jutuga öelda tahtis. Selgus, et nii mõnigi õpilane oli lugenud rohkem, kui ühe jutu. Lisaks tegi iga õpilane oma jutu kohta pisikese pildikese, kuhu oli lisatud jutukese pealkiri ja mõte, mida see jutt öelda tahtis. Kokku saime väga vahva plakati.

Oli väga tore koos lastega jutte rääkida ja nende üle arutleda.

• Kirjastus: Eesti Raamat
• Ilmumisaasta: 1989
• lehekülgi: 133

 

Eesti rahvajutu aasta 2020 (jaanuar)