Leelo Tungal, Aleksei Turovski “Kati, Carl ja isevärki farm”

LV 2022 teema nr 17. Raamat, millel on mitu autorit

TAGAKAANELT: Kati, tema isa ja paras väänik Carl sõidavad maale. Isal on tore plaan: lapsed peavad nutiseadmetest eemal püsima (oh mida õudust!) ja tal endal on vaja kokku kirjutada üks koduloomadest rääkiv raamat. Muidugi kohtavad Kati ja Carl maal ka palju koduloomi ja tänu Leelo Tunglale, Aleksei Turovskile ja Heiki Ernitsale saame isiklikult tuttavaks koduloomade põneva (hinge)eluga.

Üks väga vahva raamat isast, kes pakib autosse oma tütre ja töökaaslase poja ja sõidab maale. Seal vanatädi juures peavad lapsed leidma omale ise tegevust. Nutiseadmed lähevad puhkusele. Lisaks tuleb isal valmis kirjutada raamat loomadest. Nii tekibki lastest vahva raamatu testlugemise grupp, mille käigus saab Carl ka oma ammusele murele lahenduse. Väga tore raamat, kus vahedumisi loole on vahvad jutud loomadest.

  • Kirjastus: Rahva Raamat
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 160

Þórarinn Leifsson “Vanaema Huldi raamatukogu”

Raamatukogude väljakutse 2022 juuni

TAGAKAANELT: Albertķna elab kummalises maailmas, kus pole ühtegi raamatut ja koolis õpetatakse vaid laenuintresse arvutama. Internet on ammu keelatud ja peaaegu kõik on Kuldpanga kontrolli all. Korraga hakkavad täiskasvanud kaduma. Siis aga saabub vanaema Huld, kaasavaraks hiiglaslik raamatukogu ja ohtlikud teadmised. Edasi pole miski enam endine.

Lugedes oli kogu aeg pisut imelik. Et misasja? Mis see veel on…. ja nii lõpuni välja. No aga eks see imelik tunne tekibki, kui loed maailmast, kus lugemine on keelatud ja isegi kahjulik. Lugu ise tegelikult vägagi uudne ja vahva.

  • Kirjastus: NyNorden
  • Ilmumisaasta: 2012
  • Lehekülgi: 188

Mina sirvisin 3/2022 Raamatukogu. Leidsin sealt artikli “Meie eesmärk on teha inimesi õnnelikuks”. Selleks, et nii lugejad, kui raamatukogutöötajad oleksid õnnelikud, tehakse pidevalt erinevaid infokorjeid ja vastavalt tulemustele tehakse teenuste pakkumises muudatusi. Tore on see, et oma ettepanekuid saavad esitada kõik raamatukogud, olenemata asukohast või suurusest. Mina tunnen end juba praegugi raamatukogus õnnelikuna, aga nii tore, kui püütakse ikka veel paremaks saada 🙂

Eva Roos “Teistmoodi Möödlipood. Nähtamatu tüdruk”

TAGAKAANELT: Mis on nähtamatus? Kuidas see toimib? Kuidas muututakse nähtamatuks? Ja kuidas saada tagasi nähtavaks?

Need küsimused keerlevad Matilda Tähna ja August Nööbi peas hetkest, kui nad satuvad Hõbeseekli 30 asuvasse vanakraamikauplusesse ning kohtuvad kentsaka müüjanna Aramilda Tengelpunga, paksu punase koera Piru ja vanapagan Örrõp Karvajalaga.

Teistmoodi Mööblipood on vaevalt sekundi avatud, kui algavad pahandused. Aramilda peab esmakordselt elus tagasi võtma tülika võlueseme ja maksma valuraha, Örrõpi sarved on valesti kõverad, Teistmoodi Mööblipood ei liigu paigast ning Aramilda sõnast sünnib kratt, kes üritab serveerida tapeedivõileiba, koristab kogu seltskonna oimetuks, kaotab ära kliendid ning põhjustab Pirule koleda seedeprobleemi. Ka politsei hakkab (lausa binokliga) Teistmoodi Mööblipoe vastu huvi tundma.

Teistmoodi mööblipood on nii lustakas raamat, et seda lihtsalt PEAB lugema. Jah, ka siin on tegelikult ju teemaks nähtamatus, mis ongi paljude inimeste jaoks probleem, kuid raamat on nii mõnusalt humoorikas ja annab väga hea positiivse emotsiooni. Ja otseloomulikuly on seal ülivahva Piru ja Örrõp Karvajalg.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 204

Eva Roos “Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57”

TAGAKAANELT: Teistmoodi Mööblipood on kauplus, kuhu inimesed satuvad juhuslikult ja kust nad ostavad midagi väga veidrat, mis nende senise elu pea peale pöörab. Hiljem ei leia nad seda poodi enam kunagi üles. Põhjus on lihtne: Teistmoodi Mööblipoel on kombeks ajas ja ruumis liikuda. Teistmoodi Mööblipoodi peab Aramilda Tengelpung – vana naine, kes armastab tahkeks keedetud musta teed, on riukaid täis nagu kotitäis nirke, suhtub teatud reeglitesse muretult ning kasutab mõnevõrra käredat sõnavara. Tema kaaslaseks on punane koer Piru, kes oskab rääkida, näeb välja nagu tolmu sees rullitud lihapirukas ning armastab kirglikult moosi. Ühel päeval astub poodi sisse audiitor, kes nõuab näha arvepidamist ning määrab Aramildale ja Pirule võluesemete vales kohas ja valedele inimestele müümise eest nimekirja kohustuslikke heategusid. Esimene ülesanne on aidata poissi, kelle nimi on Olle Pai. Olle on 9-aastane poiss, kelle muidu toredat elu rikuvad ema ja isa pidevad tülid. Aramilda ja Piru aitavad Ollet amatöörluse parimas vaimus ning lõpuks kannavad nende pingutused ka vilja.

See raamat võiks kohe päris kindlasti olla kohustuslik kirjandus. Juba seetõttu, et nii mõnusa huumoriga lasteraamatuid on ikka väga vähe. Jah, ka see raamat räägib kurbadest asjadest. Kuidas mõjub vanemate tülitsemine laspele ja mida ta tunneb, kuid see raamat on nii ägedalt humoorikas võtmes kirjutatud, et lausa lust lugeda. Mina lugesin seda lennukis ja muudkui pugistasin naerda. Kui raamatu läbi sain, tekkis kohe järgmine lugeja. Minu suureks lemmikuks raamatus on Piru. Nii tore tegelane. ma pole üldse koerainimene, aga Piru võiks küll endale võtta. Küll seda moosi ka saab….

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2018
  • Lehekülgi: 288

Teet Kuusmaa “Pontu ja Priidu Priidu ja tema sõber Pontu Kes armastab, ei hammusta”

LVK teema nr 13. Lapsepõlve või noorpõlve lemmikraamat, mida sa pole hiljem uuesti lugenud, aga mis toona väga meeldis

TAGAKAANELT: Siia kogumikku on koondatud kolm Teet Kuusmaa koomiksiraamatut: „Pontu ja Priidu“, „Priidu ja tema sõber Pontu“ ning „Kes armastab, ei hammusta“. Kogumikust leiad 100 lõbusat lugu Priidust ning tema suurest ja sõbralikust koerast, bernhardiin Pontust. Teet Kuusmaa ise on lugude sünni kohta öelnud järgmist: „Juba väiksest peale on mulle meeldinud koerad – eriti need, kes ei haugu. Seepärast pean kõige rohkem lugu sellistest, mis tehtud riidest või kummist. Ka joonistatud koer kuulub vaiksete liiki. Usun, et see ongi põhjus, miks 1973. aasta lõpul sündis Sädeme veergudel puhastverd bernhardiini tõugu peni nimega Pontu koos oma peremehe Priiduga.“

Priidu ja Pontu koomiksi teeb eriliseks asjaolu, et siin ei ole peaaegu üldse juttu. Seda põhjusel, et Pontu ei oskagi rääkida. Raamatus leiab hoopis kinnitust ütlus, et pilt jutustab rohkem kui tuhat sõna. Vahelduvad aastaajad, aga sõprus jääb. Jutukesi saadab nutikus ja leidlik tegutsemine. Õnnestumised vahelduvad äpardustega. Näiteks on kalapüügi ja õuna lugu erinevate lõppudega. Need justkui annavad tunnistust sellest, et sõbraks jäädakse nii heas kui ka halvas.

Kuigi koomiksid on loodud seitsmekümnendatel, on iga pildilugu ajatu. Ainsad ajastu märgid on nääriaeg ja näärivana, punane pioneerikaelarätt ning kolm punast viisnurka, mis selles raamatus sümboliseerivad tegelikult hoopis poisi varbavalu.

Kui ma raamatupoes seda koomiksi raamatut nägin, ei kahelnud ma hetkegi. Kohe võtsin ta endaga koju kaasa. Minu lapsepõlve suur lemmik. Miljon korda loetud ja unistatud, et kui ainult omal ka selline tore suur kutsu oleks…

No tänaseks on selgunud, et olen siiski rohkem kassiinimene, kuid raamat on endiselt ülivägev.

  • Kirjastus: Rahva Raamat
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 80

Juhani Püttsepp “On kuu kui kuldne laev”

Raamatukogude väljakutse veebruar

TAGAKAANELT: Sõjasügisel 1944. aastal jätsid tuhanded Eestis ja Lätis maha oma kalli kodu, et pageda üle mere Rootsi. Paadipõgenike seas oli palju lapsi. Nende mängud jäid korraga katki, sest tuli alustada ohtlikku reisi tormisel Läänemerel. Väike tüdruk Keete kaotab lainetesse oma kaisukaru Pätsi, aga nagu väikese ime läbi leiab selle taas üles. Lõpuks paistab tema perele ka Rootsimaa rand, kus ees ootavad kakaokruus, täisaun ja koduigatsus … „On kuu kui kuldne laev“ pälvis kirjastuse Tänapäev, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja ajakirja Täheke 2019. aasta lastejutuvõistlusel kolmanda koha.

Minu koduraamatukogus oli veebrauri alguses näitus sel aastal Nukitsa konkursil osalevatest lasteraamatutest. Et mitte päris titekat võtta, haarasi sealt kaasa raamatu, mida peavad lugema 4. klasside õpilased selleaastase Läänemaa kirjandusolümpiaadi raames.

Kuigi raamat on mul kodus olnud kuu algusest saadik, asusin lugema alles Eesti Vabariigi aastapäeval. Päeval, kui kõikjal räägiti Ukraina sõja puhkemisest, oli seda raamatut väga raske käes hoida. Raamatu peategelaseks on Keete, kes alustab oma perega rasket teekonda Rootsi, põgenedes algava sõja eest. Sellel rännakul juhtub kõike. Uskumatut ebaõnne ja imepärast pääsemist. Raamat väga valusal teemal. Raamat, mis tutvustab lastele ka seda killukest ajaloost, millest lastele väga midagi kirjutatud polegi.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 136

Anna Gavalda “35 kilo lootust”

LVK 2022 teema nr 5. Raamat, mille autor on prantslane

TAGAKAANELT: „Kool ei ajanudki mul eriti südant pahaks, sest tegelikult polnud mul seal otseselt koolis käimise tunnet. Mulle tundus, nagu käiksin ma mingisuguses lastehoid-loomaaias, kuhu kaks tuhat teismelist päevaajaks ära paigutati. Ma lihtsalt vegeteerisin. Mind üllatas, mismoodi mõned õpilased õpetajatega rääkisid. Ma üritasin mitte silma paista. Ma lugesin päevi.” 13-aastane Grégoire pole mingi musterõpilane. Ta on juba kaks korda istuma jäänud, koolist välja visatud ja üheski naabruskonna koolis pole tema jaoks enam kohta. Selge, et tema vanemaid see just õnnelikuks ei tee. Ainult vanaisa juures leiab Grégoire mõistmist. Kahekesi tööriistakuuris askeldades arutavad nad elumurede üle. Aga vanaisagi soovitab poisil ohjad haarata ja oma eluga midagi mõistlikku peale hakata. Nagu näiteks tehnikakooli minna, et oma käelist osavust ära kasutada. Vanaisa meelest on Grégoire väga andekas, kui ta ainult ka ise sellesse usuks. Grégoire kirjutab koolidirektorile kirja ning saadab oma esimese leiutise, banaanikoorimismasina joonise. Kas see kool on aken tulevikku või purunevad ka siin kõik lootused?

See raamat võiks olla soovituslikus nimekirjas kõigile õpilastele ja ka õpetajatele. Järjest enam ja enam on õpiraskustega lapsi. Väga uuenduslik oli lugeda raamatut, mis on just õpiraskustega lapse vaatevinklist kirjutatud. Kuigi teema on aktuaalne ja tõsine, on see raamat kirjutatud mõnusa huumoriga. Raamatu kõige toredamaks ja minu jaoks sümpaatsemaks tegelaseks oli vanaisa. Vanaisa, kes oli pelgupaik ja majakas poisile, kellel koolis kohe kuidagi ei edenenud ja kelle vanemad aina tülitsesid.

  • Kirjastus: Koolibri
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 80

Jaan Rannap “Topi”

TAGAKAANELT: Topi on väike šimpans ehk inimahv, kes elab loomaaias. Iga päev toob talle süüa tädi Lilli. Ühel päeval jääb aga tädi Lilli tulemata. Teine loomatalitaja Saara unustab puuriuksele võtme ette ning Topi põgeneb tädi Lillit otsima. Seejuures satub ta aga ühest ohtlikust olukorrast teise.Topi tegelaskuju mõtles välja lastekirjanik Jaan Rannap aastal 1970. Selle raamatu kordustrükk on pühendatud raamatu autori Jaan Rannapi 90. juubelisünnipäevale.

Ma kindlasti olen kunagi Topit lugenud. Aga mäletan sellest ikka väga vähe. Nüüd, kui on Jaan Rannapi juubeliaasta, on just õige aeg ka Topi seiklused üle lugeda. Topi on just täpselt nii armas ja ulakust täis ahvipoiss, kui üks ahvipoiss olema peab. Justkui inimlapsedki, mõned asjad lihtsalt kukuvad vahel pisut ebaõnnestunult välja.

Kodus mul ahvipoega pole. On hoopis kaks kassi, tuhkur ja viirpapagoid. Raamatuga oli nõus poseerima üks karvakera. Üldiselt ongi kassid minu lemmikud. Sellised iseseisvad ja mõnusad külma ilmaga kaissu võtta.

  • Kirjastus: Loovhoog
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 48

Kadri Hinrikus “Elevant”

LVK 2021 teema nr 7 Anna autorile esimene võimalus (Oled kirjanikust palju kuulnud, teda soovitatakse, kiidetakse, aga Sina ei ole ühtegi tema raamatut lugenud, Sul on tõrge jne)

TAGAKAANELT: Mu nimi on Kärt ja suurena tahan ma saada kirjanikuks. See on täiesti vastu isa tahtmist, sest isa arvates peaksin tingimata hakkama ärinaiseks. Ei mõtlegi – minust saab kirjanik või üldse mitte keegi. Koolis hüütakse mind vahel Kördiks. Seda juhtub kõige vastikumatel päevadel, kui on kaks kehkatundi järjest ja ma ei jaksa lipata nii palju kui kästakse. Või kui olen hommikul kogemata hiljaks jäänud, sest buss hilines. Või kui Sten, Markus, Oliver, Marii, Krete ja Veronica on oma kõige hullemas olen-jube-vinge- tujus. Siis nad lihtsalt laiavad. Tüdrukud võrdlevad oma küünelakke ja poisid norivad tüli kõigiga, kes nende kampa ei kuulu. Mina muidugi ei kuulu.

Ma ei kuulu vist üldse mitte kuhugi. Ka oma perekonda mitte …

Mis võib juhtuda, kui üks poiss meeldib mitmele tüdrukule?
Mida teha, kui koolielu käib närvidele?
Mismoodi aidata ema, kes unistab kanadest?
Kuidas jääda iseendaks, kui isegi isa sinusse ei usu?
Ja miks on oluline tundma õppida elevanti?Mu nimi on Kärt ja suurena tahan ma saada kirjanikuks. See on täiesti vastu isa tahtmist, sest isa arvates peaksin tingimata hakkama ärinaiseks. Ei mõtlegi – minust saab kirjanik või üldse mitte keegi.

Koolis hüütakse mind vahel Kördiks. Seda juhtub kõige vastikumatel päevadel, kui on kaks kehkatundi järjest ja ma ei jaksa lipata nii palju kui kästakse. Või kui olen hommikul kogemata hiljaks jäänud, sest buss hilines. Või kui Sten, Markus, Oliver, Marii, Krete ja Veronica on oma kõige hullemas olen-jube-vinge- tujus. Siis nad lihtsalt laiavad. Tüdrukud võrdlevad oma küünelakke ja poisid norivad tüli kõigiga, kes nende kampa ei kuulu. Mina muidugi ei kuulu.

Ma ei kuulu vist üldse mitte kuhugi. Ka oma perekonda mitte …

Mis võib juhtuda, kui üks poiss meeldib mitmele tüdrukule?
Mida teha, kui koolielu käib närvidele?
Mismoodi aidata ema, kes unistab kanadest?
Kuidas jääda iseendaks, kui isegi isa sinusse ei usu?
Ja miks on oluline tundma õppida elevanti?

  • Kirjastus: Tammarraamat
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 72

Häid sõnu selle kirjaniku kohta olen kuulnud juba 3 aastat. Iga natukese aja tagant tuleb mõni laps ja räägib õhinaga raamatutest “Et haldjad sind hoiaks”, “Katariina ja herned”, “Sõna vägi on suurem kui sõjavägi” või “Ära muretse mu pärast”. Aga mina pole suutnud ühtegi Kadri Hinrikuse raamatut kätte võtta. Ta on kuidagi teleekraanilt mulle nii armsaks saanud, et kartsin seda muljet rikkuda. Kui nägin raamatukogu uudiskirjanduse hulgas “Elevanti” otsustasin proovida. Ja ma olen meeldivalt üllatunud. Väga vahva raamat. Väga omapärase lõpplahendusega ja igati positiivse laenguga.

Maja Lunde “Lumeõde”, “Päikesevalvaja”

LVK 2021 teema nr 48: Jõuluteemaline raamat (tegevus ei pea toimuma jõulude ajal)

“LUMEÕDE”

TAGAKAANELT: Varsti on jõuluõhtu, mis on ka Juliani sünnipäev. Tavaliselt on see aasta parim päev, mil jõulupuu on ehitud ja küünlad süüdatud, õhus on mandariinide ja piparkookide lõhn ja kaminas praksub tuli. Aga sel aastal on kõik teisiti ja Julian mõtleb, et jõulud on lihtsalt ära jäetud…
Ühel päeval kohtab Julian elurõõmsat Hedvigit. Tüdruk meenutab talle, kui ilusad pühad võivad olla ja Julian hakkab uskuma, et jõulud võivad siiski tulla.
Aga majas, milles Hedvig elab, on midagi müstilist…
Kes on see kummaline vanamees, kes pidevalt välja ilmub?
Ja mis see on, mida Hedvig varjab?
See 24-osaline jõulujutustus võlub esile maagilise meeleolu igas vanuses jõuluarmastaja jaoks.
„Mesilaste ajaloo“ autor Maja Lunde ja auhinnatud illustraator Lisa Aisato on loonud unustamatu jutustuse, mis kulgeb läbi 24 peatüki.
Särav ja kohati kurb, pikitud pisukese müsteeriumiga, sisaldades palju lund ja üllatusi – see silmatorkav värviliste illustratsioonidega raamat võib olla kaaslaseks peatükk haaval jõule oodates, mille lugemisest saab tekkida pühadetraditsioon.

  • Kirjastus: Rahva Raamat
  • Ilmumisaasta: 2019
  • Lehekülgi: 192
  • Illustraator: Lisa Aisato

LVK 2021 teema nr 9: Raamat võrratute illustratsioonidega 

“PÄIKESEVALVAJA”

TAGAKAANELT: Lilli ei ole enam laps, aga ta pole ka veel teismeline. Ta on muutumas, kuid loodus ta ümber on selline, nagu see on kogu aeg olnud. Lillil on päikesest ainult ähmane mälestus, maailm, nagu tema seda tunneb, on vihmane ja pime. Mitte miski ei taha märjas mullas kasvada, ühelegi taimele ei meeldi igavene hämarus.

Lillil ei ole vanemaid, ta elab koos vanaisaga, kes hoolitseb selle eest, et külarahval oleks köögivilju. Ühel päeval unustab vanaisa oma lõunasöögi koju ja kui Lilli talle kasvuhoonesse järele jookseb, avastab ta midagi, mille tõttu muutub kõik…

Lilli märkab saladuslikku teed, mis viib metsa, kuhu ükski laps minna ei tohiks. Aga uudishimulik Lilli ei ole nagu teised lapsed, ta surub hirmu alla ja otsustab teed järgida. Sealt tumedate puutüvede vahelt leiab ta teistsuguse, õitseva maailma. Sealt algab suur seiklus. Lilli peab seisma vastamisi oma suurima hirmuga, kuid leiab ka õnne ja armastuse – ja lootuse uuest kevadest.

Aastaaegade kvartett, mis algas talveraamatuga “Lumeõde”, on nüüd jõudnud uue iseseisva jutustusega kevadesse. “Päikesevalvaja” on suurejooneline lugu nii väikestele kui ka suurtele, teos, mille ümber võib koguneda terve pere.

  • Kirjastus: Rahva Raamat
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 208
  • Illustraator: Lisa Aisato

Need raamatud on lihtsalt võrratud. Mul on nüüd üks lemmikillustraator juures. Nii imeilusad pildid ilmestavad mõlemat raamatut. Aga ka jutud ise on võrratud. Nii ilusasti on kirjutatud väga rasketest teemadest.

Lumeões on peategelaseks Julian, kes armastab jõule. Tema jaoks on jõulud kakao ja piparkoogilõhnad ja küünlajalg nelja lilla küünlaga. Sel aastal ta ei tunne jõuluootust oma kodus. Suvel suri tema vanem õde ja peale seda on kõik justkui värvi kaotanud, ka tema vanemad justkui äravahetatud. Ühel päeval kohtub ta Hedvigiga. Hedvig on nii rõõmus ja särav. Ta aitab Julianil leida enda sees rõõmu, kuid tüdrukul on saladus, mida ta ei taha Julianiga jagada.

Päikesevalvaja on Imeilus hinge puudutav lugu. Lilli oli vaid aastane tüdruk, kui maailmast kadus päike. Peale seda päeva oli kõik hall ja vihmane. Kõik kaotas justkui värvi. Ka inimesed olid masendunud ja räbalais. Lilli ainuke pereliige on vanaisa, kes kasvatab oma kasvuhoones kogu külale juurvilju ja marju. Iga kolme päeva tagant toob ta külla korvitäie kõige paremaid ja värskemaid aiasaaduseid. Vanaisal on aga tingimus, mitte keegi ei tohi tema kasvuhoonesse siseneda. Ühel päeval aga viib Lilli vanaisale maha unustatud leivaviilu kasvuhoonesse järele ja näeb seal vanaisa saladust. Kõik taimed on kidurad ja õrnad. Viljad kipras ja kehvakesed. Vanaisa ei palu nähtut unustada, kuid palub, et tüdruk ei räägiks sellest kellelegi. Nähtu aga äratab tüdrukus uudishimu. Kust küll tulevad need maitsvad aiasaadused?

Mõlema raamatu puhul on pildid suurepäraseks täienduseks jutule.