Mairi Laurik “Novembriöö kirjad”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021 mai. Mairi Laurik

TAGAKAANELT: Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult. 

Mulle see raamat meeldis. Selline mõnus rahulik kulgemine. Raamatu peategelane Keire kirjutab igal ööl kirja oma elukaaslasele. Oma kirjades kirjeldab ta oma elu Tamsalus. Tamsalu on moodne miljoni elanikuga tulevikulinn. Linn, mis on piiratud müüriga, kuhu saab viisaga ja kus ei ole püsielanikke. Linn kus käiakse karjääri tegemas ja raha teenimas üle kogu maailma. Linna südameks on uudne tehas. Tehas ongi linn. Mida tehas täpselt toodab, pole teada, kuid vahel juhtuvad õnnetused ja siis lendub õhus nanoosakesi.

Lõpuks jäi mul vaid üks küsimis. Mida Riit korda saatis?

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2017
  • Lehekülgi: 240

Brigitta Davidjants “(Mitte just) armastuslugu”

LVK 2021 teema nr 52. Raamat, mille autorist sa enne sellesse teemasse raamatu valimist kuulnudki polnud

TAGAKAANELT: “Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”
Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.
„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”
„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”
„Sa oledki must kümme aastat vanem.”
„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”
„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”
„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”
„Üheksanda.”


Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.
„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse. 

See on nüüd küll selline raamat, mis lugedes edeneb kiiresti, kuid selle sisu on kasin. Kohe alguses hakkas häirima Rebeka olemus. Miks peategelane nii naiivseks ja rumalaks on kirjutatud? Peale selle ei toimu raamatus justkui midagi, peale selle, et üks 20 aastane kiimas ja alkovines jorss üritab 9. klassi tüdrukut ära sebida. Mind see raamat paraku ei kõnetanud.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2017
  • lehekülgi: 168

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Jaagup Mahtra “Saladuslik Tsaar”

TAGAKAANELT:

Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Maailma riikide valitsused otsustavad planeedi maha jätta ja minna otsima ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist ning kaugemalt galaktikast. Kuid ressursside puudusel ei ole võimalik võtta kaasa kõiki maalasi. Mis saab neist kes lähevad teele? Mis saab neist kes jäävad maha?

Kolm eesti ulmeautorit vaatavad läbi käesoleva jutusarja tulevikku ning toovad teieni nii humoorikaid kui ka kurbi lugusid lähi- ja kaugtulevikust. See on nägemus maailmast, mida ühendab kogu inimkonda vapustav kataklüsm. Maailmast, kus ohu eest pagejad jätavad endast maha tehisintelligentsiga ründesatelliitide kompleksi, mis lõpetaks sõjad.

Selles jutukogumikus oli päris mitu kosmoselendu. Raamat on väga tempokas ja iga jutt viib edasi aastakümnete kaupa. Minu jaoks oli see raamat tõeliselt meeldiv üllatus ja kindlasti loen edasi, mis siis ikkagi sai Ippolitist ja ta pojast.

Raamat tegevus toimub tulevikus. Maakera poole kihutab asteroid Tooni. Osa inimkonnast põgeneb kosmosesse, käputäis jääb Kuule ja mahajääjad valmistuvad asteroidi üle elama. Et mahajääjad ei sõdiks omavahel ja saaksid elada rahus, paigaldavad viimased lahkujad sateliidi Ippolit, mis hävitab igasuguse sõjalise tehnika, eriti lendavad. Aastatesadade jooksul muutub Ippolit jumalaks.

  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2012
  • Lehekülgi: 208

Reeli Reinaus “Mõistatus lossivaremetes

TAGAKAANELT: Laura ja Taneli suvi vanavanemate juures tõotab kujuneda üsna tavaliseks. Kuigi neil ei ole midagi selle vastu, et kahekesi ujumas ja kalal käia, peenraid rohida ja marju korjata, on nad siiski rõõmsad, kui külasse kolib uus poiss Marten. Korraga, enne kui lapsed jõuavad omavahel korralikult sõbrunedagi, kistakse nad peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud kummitused, salaviinategijad, mõistatuslik suvitaja, libaarheoloogid, muinsuskaitsjad ja kadunud aare.

Reeli Reinausi raamatuid on ikka tore lugeda. Neis on põnevust, müstikat ja seikluseid. Seda üks noortele mõeldud raamat sisaldama peabki. Mõistatus Lossivaremetes räägib loo suvevaheajal olevatest lastest, kes asuvad uurima metsas olevaid lossivaremeid. Lossivaremete läheduses asuv külake on ka aastaid juba tühi olnud. Aga kes siis ikka kummitavate varemete kõrval elada tahab? Peagi aga selgub, et tegelikult on varemete huvilisi rohkem kui uudishimulikud lapsed. Mängu tulevad libaarheoloogid, endised kriminaalid ja lossivaimud. Loomulikult on kusagil ka peidetud aare. Proovile pannakse laste sõprus ja usaldus.

Raamatu tegevus toimuv vanades lossivaremetes. Ungru lossivareme juures täitsa sobiv koht pilti teha.

Taustaks on Ungru lossivaremed. Haapsalu-Rohuküla tee äärde jääv Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid ja suurejoonelisemaid neobarokseid mõisahooneid, kuigi ta on jäänud omal ajal lõpetamata ning kaasajal varemeis.

Romantiline legend räägib, kuidas aadlihärra armastatu lubas temaga abielluda vaid siis, kui mees ehitab talle samasuguse lossinagu on Saksamaal Merseburgis. Kahjuks neiu suri, abielu ei sõlmitud ja Ungru loss jäi lõpuni ehitamata.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2009
  • Lehekülgi: 231

Jaan Rannap “Toonekurg Tooni”

TAGAKAANELT: Lugu haige tiivaga toonekurest, kelle maakooli õpilased kolhoosi laudas ületalve pidasid.
Autor näitab end taas hea loodusetundjana, miljöö ning laste hingemaailma kujutajana.

Sel aastal on Jaan Rannapi 90-juubel. Leidsin raamaturiiulist sellise vahva toonekurepildiga raamatu. Ja tegelikult ega ma ei mäletagi, kas ma olen seda kunagi enne lugenud või mitte.

Tooni on haige tiivaga toonekurg, kes jääb talvituma kolhoosi lauta. Seal ta osutub suureks abiliseks kahjurite tõrjumisel. Armas nostalgiahõnguline lasteraamat.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaasta: 1986
  • Lehekülgi: 47

Lille Roomets “Üks väike valge sulg”

LVK 2021 teema nr 31. Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg

TAGAKAANELT: Kerttily tundub olevat vihma käest räästa alla sattunud. Isa saadab ta Otepääle vanavanemate juurde „närve puhkama“, aga nii pole sel määratud minna. Esiteks ilmuvad Kerttily unedesse igasugused hoiatavad märgid – ämblikud, lepatriinud, valged suled –, teiseks koperdab ta mõrva otsa. Ja seda juba päriselt.
Kerttyli ema surmast, õe haiglassesattumisest ja tüdruku võitlusest selektiivse mutismiga saab lugeda Lille Roometsa esimesest raamatust „Üks väike valge tuvi“, mis sai kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha. Selle raamatu pühendab autor kõigile neile, kes üritavad üle saada sellest, millest nad veel rääkida ei suuda. 

Raamatu esimene osa meeldis mulle. Teine osa oli ka päris tore lugemine. Kui esimeses osas oli Kerttily kiusatav ja teda vaevas valikuline mutism, siis teises osas oli ta juba palju julgem suhtleja. Ma tegelikult väga lootsin, et esimeses osas lahtiseks jäänud otsad selle ratastoolis oleva poisi ja tema emaga kuidagi ka teises osas edasi liiguvad, kuid see liin kadus siin raamatus hoopis ära.

Kerttily saadetakse vanaema juurde Otepääle närve puhkama, kuid satub seal hoopis kahtlasesse seltskonda. Niigi hapras olukorras olevale tüdrukule ei tule kasuks ka vanaema käre olemine. Õnneks ristub tema tee Hettiga, kes tundub selles raamatus nii helge ja soe.

Mulle meeldis, et kuigi raamat käsitleb raskeid teemasid, on sisse põimitud ka mõnusat huumorit. Eriti tore tegelane on tädi Valli:)

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 200

Raul Sulbi “Täheaeg 9: Joosta oma varju eest”

TAGAKAANELT:

Sisukord
Triinu Meres – Joosta oma varju eest
Kadri Pettai – Muna
Maniakkide Tänav – Ajudega töötajad
Tea Roosvald – Nõiamoori Miisu
Ülle Lätte – Udriku küla naised
Jeff VanderMeer – Hanoveri parandamine (Fixing Hanover)
Siim Veskimees – Loomingust, konnatiigis

  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2011
  • Lehekülgi: 191

Valisin jaanuarisse ulmejuttude kogumiku. Mulle üldiselt meeldivad jutukogumikud. Sellised parajad sutsakad enne magama minemist. Aga no selle kogumikuga läks nii, et seda jätkus täpselt kaheks õhtuks. Mulle tõesti meeldisid need lood. Ei saa end suureks ulmesõbraks nimetada. On teemasid mis ajab mul ikka aju krussi (igasugu tehnika ja kosmosevärk), aga see kogumik läks kuidagi ladusalt.

Kõige rohkem meeldis mulle “Ajudega töötajad”. Sellist sisupööret poleks ma osanud küll oodata.

Mauri Kiudsoo “Eesti muinasaarded: Kaubateed ja -kontaktid”

LVK 2020 teema nr 40 Ajakirja Imeline Ajalugu või Imeline Teadus raamatuklubis ilmunud raamat

TAGAKAANELT:

Eestist on avastatud sadu aardeid kümnete tuhandete müntide ja ehetega. Paljudest küladest on tulnud päevavalgele mitu eriilmelist ja -aegset aardeleidu. On ju Eesti äärmiselt keeruka ajalooga maa, mida räsinud korduvalt sõjad, näljahädad ja katkud. Enam kui kord on terved külad koolnud inimestest tühjaks, võõra kadeduse pelus maja- või õuenurka kaevatud varanatuke jäänud sajandeiks õnnelikku leidjat ootama.

Raamat „Eesti muinasaarded“ tutvustab lähemalt Eestist avastatud muinasaardeid, mille nimetuse alla mahuvad sellised leiud, mis on maapõue jäänud viimase jääaja ja 13. sajandi neljanda veerandi vahel. Eestis on traditsiooniliselt muinasaja lõpuks loetud maa vallutamist Saksa ja Taani ristisõdijate poolt aastatel 1208–1227 toimunud sõdades, mida kirjeldab Henriku Liivimaa kroonika.

Kuigi raamat annab põhjaliku ülevaate Eesti eriaegsete varanduste olemusest, nende peitmise võimalikest põhjustest ja tagamaadest, keskendub see siiski eeskätt läänemeresoomlaste igapäevaelu mõjutanud peamistele kaubateedele ja -kontaktidele, mis on hästi jälgitavad tänu aaretes sisalduvatele importesemetele.

Raamat mis annab väga põhjaliku ülevaate Eestis leitud aaretest. Selle raamatu läbilugemine oli väga hariv. Lausa imetlusväärne, kuidas mingist rauakänkrast osatakse muistne aare välja lugeda. Samas pani see mõtlema, et kui ma nüüd leian midagi maad kaevates, siis ilmselt tuleks neid asju lähemalt uurida, äkki on midagi põnevat.

  • Kirjastus: AS Äripäev
  • Ilmumisaasta: 2019
  • Lehekülgi: 200

Eia Uus “Tüdrukune”

LVK 2020 teema nr 29: Raamat Lugemise väljakutse grupis olevast pildialbumist, kuhu kõik grupiliikmed on lisanud sellise  raamatu pildi, mida nemad ei suutnud läbi lugeda 

Tagakaanelt:

Ootamatust töökaotusest šokis Lilian kohtub peol noore naisega, kes toob temas esile uued tunded ning avab vanad haavad.
Kui Lilian kutsutakse tegema valimiskampaaniat peaministrikandidaat Triinu Tuhalale, sukeldub ta töösse halastamatus poliitikamaailmas. Hoolimata tempokast karjäärist ja mehest tema elus ei saa ta peast 20-aastast Monat.
Tänapäeva Eestis aset leidva sündmustikuga romaani keskmes on naiste kehad, kogemused, pinged, hirmud ja võimalused.
Romaani käsikiri võitis 2019. aasta romaanivõistlusel kolmanda preemia.

Raamat on väga voolavalt kirjutatud. Jutustamise stiil tõeliselt mõnus, aga raamatu sisu ei kõnetanud. Jah, on käsitletud olulisi teemasid, kuid minu arvates ei vii see kusagile. tundub liialt pinnapealne.

  • Kirjastus: Postimees Kirjastus
  • Ilmumisaasta: 2019
  • Lehekülgi: 271

Andrus Kivrähk “Romeo ja Julia”

LVK 2020 teema nr 23: Shakespeare – originaal, uusverioon, inspiratsioon

TAGAKAANELT:

Kivirähk armastusest

«Ja Romeo kargas taastärganud rõõmupuhangus jälle jalgele ning lõi valjusti huilates tantsu lahti, samal ajal kui metskits oja äärde kõndis, et ennast värske veega kosutada. Ta ojal jõi, oli muretu ta meel, ja ta ei aimanudki, et on lõpp ta eluteel. Sest kütikuul ta tappis sama tund ja elu oli läinud, nagu näinuks ta vaid und.»

Oh sa püha püss… mida ma just lugesin…. ???!!! Väga….omapärane kirjatükk. Taaskord pole muud teha, kui vaid imestada, kust ometi võtab kirjanik oma fantaasia??

  • Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus
  • Ilmumisaasta: 2003
  • Lehekülgi: 64