Jaan Rannap “Topi”

TAGAKAANELT: Topi on väike šimpans ehk inimahv, kes elab loomaaias. Iga päev toob talle süüa tädi Lilli. Ühel päeval jääb aga tädi Lilli tulemata. Teine loomatalitaja Saara unustab puuriuksele võtme ette ning Topi põgeneb tädi Lillit otsima. Seejuures satub ta aga ühest ohtlikust olukorrast teise.Topi tegelaskuju mõtles välja lastekirjanik Jaan Rannap aastal 1970. Selle raamatu kordustrükk on pühendatud raamatu autori Jaan Rannapi 90. juubelisünnipäevale.

Ma kindlasti olen kunagi Topit lugenud. Aga mäletan sellest ikka väga vähe. Nüüd, kui on Jaan Rannapi juubeliaasta, on just õige aeg ka Topi seiklused üle lugeda. Topi on just täpselt nii armas ja ulakust täis ahvipoiss, kui üks ahvipoiss olema peab. Justkui inimlapsedki, mõned asjad lihtsalt kukuvad vahel pisut ebaõnnestunult välja.

Kodus mul ahvipoega pole. On hoopis kaks kassi, tuhkur ja viirpapagoid. Raamatuga oli nõus poseerima üks karvakera. Üldiselt ongi kassid minu lemmikud. Sellised iseseisvad ja mõnusad külma ilmaga kaissu võtta.

  • Kirjastus: Loovhoog
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 48

Els Heinsalu “Haldja saladus”

TAGAKAANELT: Haldjal on saladus. Tema väikeses kõhus on midagi, mida seal olema ei peaks. Aga ta on üpris kindel, et see asi – pisike klaaskuulike – seal on. Nüüd on Haldjal mure: kas tema saladus ükskord välja ka tuleb? Kõhust nimelt. Kas tead, mis juhtub sinu sisemuses toiduga, mille sa alla neelad? Millise pika ja põneva teekonna see sinu kõhus läbib, mis huvitava nimega soolikates seikleb ja mis sellest lõpuks saab? Aga klaaskuuli ei maksa isegi nalja pärast suhu panna. See on Haldjal nüüd kohe kindlasti selge. Raamatusse on vahvad pildid joonistanud Piia Maiste.

Selle raamatu sai mu keskmine laps FB lugemisväljakutse grupist kingituseks, kui osales niklistnäpud väljakutses.

Els Heinsalu on eesti füüsik, kuid tuleb välja, et ka väga hea kirjanik. Tema Kirjutatud Haldja saladus on nii helge ja armas.

LISAÜLESANNE: Need tarkuseterad on pärit just siitsamast raamatust.

Väike saladus võib olla suur mure.

toitu peab korralikult läbi mäluma, seedimine algab suus.

Haldjad poetavad oma pottidesse klaaskuule.

  • Kirjastus: Argo
  • Ilmumisaasta: 2019
  • Lehekülgi: 48

Aidi Vallik “Unekoer”

TAGAKAANELT: Koer UrrA läheb otsima koerte jumalat, kes teeks nii, et ta saaks kogu aeg oma armsate inimeste kaisus magada, ilma et teda voodist või diivanilt ära aetaks. Tal tuleb rännata läbi terve koerte paradiisi, kus on palju ohtusid ja ka ahvatlusi – aga hirmule või ahvatlusele järeleandmine tähendaks eesmärgist loobumist ja igaveseks oma perekonnast eemale jäämist. Unekoer räägib armastusest oma lähedaste vastu, hoolimisest ja meelekindlusest.

 Imearmas lugu Urrast, kes väga tahaks oma pere kaisus magada, kuid seda ei lubata peaaegu mitte kunagi. Nii läheb Urra Koerte taevasse jumalalt paluma, et ta saaks oma pereliikmete kaisus magada. Taevas juhtub nii mõndagi ja teekond sinna ja tagasi pole just kõige kergem. Aga tänu Urra sihikindlusele ja vaprusele tema soov täidetakse ja temast saabki lõpuks Unekoer.

  • Kirjastus: Lugu-Loo
  • Ilmumisaasta: 2007
  • Lehekülgi: 48

Ketlin Priilinn “Emily raamatuklubi”

LVK 2021 teema nr 4: Raamat, mille võtsid lugemisse paljalt kaanepildi järgi

TAGAKAANELT: Emily, 29-aastane raamatukoguhoidja, asutab raamatuklubi ning tutvub seal 54-aastase Kerstini ja 33-aastase Millaga. Kuigi naised on üsna erinevad, saavad neist peagi head sõbrannad. Kui Milla ühtäkki salapärastel asjaoludel kaob ja politseiuuringud ei paista mingeid tulemusi andvat, otsustavad Emily ja Kerstin asja ise uurima hakata. Samal ajal peab Emily toime tulema üheksa-aastase tütre kasvatamise ja pühapäevaisast eksabikaasaga ning otsustama, kas ta on viimaks ometi valmis uueks romantiliseks suhteks.

Raamat mis tõmbas minu tähelepanu just kaanepildiga. See mahedates toonides raamat justkui lehvitas, et vaata mind, ma olen teistsugune. Ja kuigi see tundus esmapilgus selline sulnis naistekas, mis sel hetkel polnud üldse minu jaoks, siis autori nimi tõotas ikka natuke põnevust ka. Raamatus ongi nii üht kui teist. Minu jaoks oli kõige mõnusam aga lugeda lõike erinevate raamatute arvamuste ja arutelude kohta. Tekkis selline mõnus äratundmine, et ahaa ma olen ka seda lugenud, või siis oot oot, seda peaks vist lugema.

Ja kuigi mind ärritas Karola pidev rahulolematus ja tähelepanu otsimine. Ning Emily liiga leeme suhtumine kõigesse. Oli raamat siiski väga mõnus vahepala ja kiire lugemine. Ootan huviga sarja uut osa 🙂

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2021
  • lehekülgi: 195

Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021 juuli

TAGAKAANELT: Mart Sanderi uus kogumik „Kõhedad muinaslood“ on põnev uudis kõigile õudus- ja fantaasiasõpradele. Sellesse autori enda poolt illustreeritud novellikogusse on koondatud seitse lühemat või pikemat lugu – novellidest lühiromaanideni – mis pakuvad lugejale terve nädala jagu kõhedust. Osa lugudest on ilmavalgust näinud inglise keeles, osa ilmunud erinevates kogumikes, osa aga kirjutatud spetsiaalselt kogumiku tarbeks (seitsmest loost viis ilmuvad eesti keeles esmakordselt). Allegoorilised muinasjutud taaselustavad meie ürgsed hirmud pimeduse, üksinduse, teispoolsuse, nõiduse ja needuse, deemonite ja rahutute hingede ning kõige selle ees, mille kohta me tavatseme öelda: „seda pole olemas“. Siin raamatus on.

Mul on Mart Sanderi raamatuid lugedes alati tema hääl kõrvus. Sandrilt olen enne lugenud Litse ja need raamatud meeldisid mulle väga. Tema ulmet lugesin esimest korda ja see oli väga meeldiv üllatus. Selle raamatu muinaslood on tõepoolest kõhedust tekitavad. Isegi lood, mis muidu tunduvad justkui tavalised lood, on lõpus vägagi üllatuslikud. Üllatuslikult ei tekkinud tunnet, et mõni lugu on teistest palju parem. Terve kogumik oli väga mõnus lugemine ja iga lugu suudab üllatada. Lisaks on iga loo juures autori illustratsioonid. Ja eriti ära on veel raamatu kaas, mis mõjub 3Dna.

  • Kirjastus: Literarity
  • Ilmumisaasta: 2019
  • Lehekülgi: 304

Mairi Laurik “On aeg!”

LVK 2021 teema nr 19. Eesti autori noorsooromaan, mis ilmus 2020-2021

TAGAKAANELT: Romaanist „Mina olen Surm“ tuttav Roomet on nüüd vanem ja võiks öelda, et harjunud oma „eripäraga“ näha inimeste peade kohal nende elukellasid ning sellest tuleneva kohustusega öelda neile, kelle elukell on purunenud või tühjaks jooksnud, hinge teelesaatmissõnad. Nüüd sõidab Roomet Tallinnasse, et Erik – ka üks Surmadest – talle seda veidrat maailma seletaks ja paigast ära asjad aitaks paika seada. Kuid selgub, et maailm on veel veidram ja veel rohkem paigast ära. Oma tõelistest võimetest veel õieti aru saamata peab Roomet vastu astuma palju suuremale kurjusele, kui ta on osanud ette kujutadagi.

Raamatut “Mina olen surm” lugesin juba hea jupp aega tagasi ja ega kõik enam nii hästi meeles polnud. Õnneks aitas raamat meenutada eelnevat ja nii tuligi meelde Roomet, tema mured ja tema eriline võime näha inimestele jäänud aega. Lugu oli mõnus lugeda ja edenes kiiresti. Mulle väge meeldis, et sisse on põimitud ajalugu ja natuke Roometi erilise ande saladuseloori kergitatud. Aga oi kuidas tahakssellest maailmast rohkem teada. Eriti Põnev on teada saada mis saab Karolinast. Milliseid erinevaid surmasid veel olemas on? Milliseks Roometi anded kujunevad? Mulle väga meeldib see liivakellade maailm. Loodan, et tulevikus saab lugeda veel uusi haaravaid lugusid Roometi tegemistest.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 168

Kaja Prügi “Kõige ilusam pilt” ja Triinu Laan “Luukere Juhani juhtumised”

“Kõige toredam pilt”

TAGAKAANELT:

Toredad lühijutud väikelastele.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaasta: 1989
  • Lehekülgi: 48

“Luukere Juhani juhtumised”

TAGAKAANELT: Kui luukere Juhan suure kooli anatoomiaklassist pensionile saadetakse, võtavad taadu, memme ja lapselapsed ta enda juurde metsatallu elama. Sellega tõeline luukere-elu alles algab! Kõik metsatalu elanikud paistavad uskuvat, et igaüks, ka luukered, on väärt vaba ja metsikut lapse- ja vanaduspõlve.

  • Kirjastus: Päike ja PIlv
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 64

Raamat “Kõige toredam pilt” on see raamat, mille lugemist ma mäletan selgelt. Selle raamatu lugemisel käis minu peas mingi plõks ja ma hakkasin soravalt lugema. Kõik muutus sujuvaks ja takerdused kadusid. Mäletan, et raamatu esimeses pooles tõmbasin enda jaoks keerulisematele sõnadele punase pliiatsiga jooned alla ja siis lugesin neid üha uuesti ja uuesti, kuni need muutusid minu jaoks arusaadavaks. Raamatu lõpuks oli punaseid jooni juba palju vähem. Küll aga ma ei mäletanud üldse jutu sisu. Seega oli väga tore nüüd lugeda Ühest väga vahvast perekonnast ja kõige armsam jutt ongi viimane, kus vanaise joonistas koos lapselastega kõige toredama pildi. Luukere Juhani seiklused olid aga väga vahvad. Tore, kui üks pensionil olev luukere ka tegevust saab ja näiteks röövleid saab peletada või siis seltsiks olla. Ütlemata armas lugemine.

Raul Sulbi: “Täheaeg: Musta Roosi vennaskond”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021 juuni.

TAGAKAANELT:

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahhisarja 12. köites on esindatud nii kodumaise ulme tuntud tegijate – Siim Veskimehe ja Maniakkide Tänava – uudislooming kui ka uute autorite – Manfred Kalmsteni ja Helena Alexandra Altroffi – esimesed suleproovid. Lisaks avaldame traagiliselt hukkunud kultusautori Lew R. Bergi (1968–2005) järelejäänud paberite hulgast leitud lühiromaani. Temaatiliselt on uues Täheajas enim esindatud teadusliku fantastika kosmoseulme alaliiki kuuluvad teosed, kuid lisaks on nende kaante vahel ajarännuulmet, postapokalüptilisi maailmu ja veel palju muudki.

Kogumiku lood:
«Musta Roosi vennaskond», Lew R. Berg
«Asteriuse kodutee», Siim Veskimees
«Au ei olegi vaja», Maniakkide Tänav («Saladusliku tsaari» järg)
«Põgeneda Rottidelinnast», Manfred Kalmsten
«Defectis», Helena Alexandra Altroff
«Virmalised neljal häälel», Catherine Asaro (tõlkinud Iris-Barbara Jeletski)
«150 aastat «Erakordseid reise»», Raul Sulbi lugu Jules Verne´ist

See oli minu esimene Täheaeg ja mulle see täitsa meeldis. Kõik lood olid üsna kaasakiskuvad ja minu fantaasia hakkas küll täiega tööle. Väga silmiavav on lugeda erinevate eesti ulmekirjanike lugusid ja ma olin meeldivalt üllatunud. Aga eriti-eriti meeldis mulle kogumiku nimilugu “Musta roosi vennaskond”. Ma väga tahaks teada mis nüüd edasi saab, aga minu otsingud küll vilja ei kandnud ja mingeid järge ma ei leidnud. Kogumikus oli vaid jutu algus ja see jäi ikka väga huvitava koha pealt pooleli. Lew R. Bergi postuumselt avaldatud lugu on väga suur saavutus ja imearmas kummardus kirjanikule.

  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2013
  • Lehekülgi: 268

Mairi Laurik “Novembriöö kirjad”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021 mai. Mairi Laurik

TAGAKAANELT: Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult. 

Mulle see raamat meeldis. Selline mõnus rahulik kulgemine. Raamatu peategelane Keire kirjutab igal ööl kirja oma elukaaslasele. Oma kirjades kirjeldab ta oma elu Tamsalus. Tamsalu on moodne miljoni elanikuga tulevikulinn. Linn, mis on piiratud müüriga, kuhu saab viisaga ja kus ei ole püsielanikke. Linn kus käiakse karjääri tegemas ja raha teenimas üle kogu maailma. Linna südameks on uudne tehas. Tehas ongi linn. Mida tehas täpselt toodab, pole teada, kuid vahel juhtuvad õnnetused ja siis lendub õhus nanoosakesi.

Lõpuks jäi mul vaid üks küsimis. Mida Riit korda saatis?

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2017
  • Lehekülgi: 240

Brigitta Davidjants “(Mitte just) armastuslugu”

LVK 2021 teema nr 52. Raamat, mille autorist sa enne sellesse teemasse raamatu valimist kuulnudki polnud

TAGAKAANELT: “Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”
Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.
„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”
„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”
„Sa oledki must kümme aastat vanem.”
„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”
„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”
„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”
„Üheksanda.”


Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.
„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse. 

See on nüüd küll selline raamat, mis lugedes edeneb kiiresti, kuid selle sisu on kasin. Kohe alguses hakkas häirima Rebeka olemus. Miks peategelane nii naiivseks ja rumalaks on kirjutatud? Peale selle ei toimu raamatus justkui midagi, peale selle, et üks 20 aastane kiimas ja alkovines jorss üritab 9. klassi tüdrukut ära sebida. Mind see raamat paraku ei kõnetanud.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2017
  • lehekülgi: 168