Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021 juuli

TAGAKAANELT: Mart Sanderi uus kogumik „Kõhedad muinaslood“ on põnev uudis kõigile õudus- ja fantaasiasõpradele. Sellesse autori enda poolt illustreeritud novellikogusse on koondatud seitse lühemat või pikemat lugu – novellidest lühiromaanideni – mis pakuvad lugejale terve nädala jagu kõhedust. Osa lugudest on ilmavalgust näinud inglise keeles, osa ilmunud erinevates kogumikes, osa aga kirjutatud spetsiaalselt kogumiku tarbeks (seitsmest loost viis ilmuvad eesti keeles esmakordselt). Allegoorilised muinasjutud taaselustavad meie ürgsed hirmud pimeduse, üksinduse, teispoolsuse, nõiduse ja needuse, deemonite ja rahutute hingede ning kõige selle ees, mille kohta me tavatseme öelda: „seda pole olemas“. Siin raamatus on.

Mul on Mart Sanderi raamatuid lugedes alati tema hääl kõrvus. Sandrilt olen enne lugenud Litse ja need raamatud meeldisid mulle väga. Tema ulmet lugesin esimest korda ja see oli väga meeldiv üllatus. Selle raamatu muinaslood on tõepoolest kõhedust tekitavad. Isegi lood, mis muidu tunduvad justkui tavalised lood, on lõpus vägagi üllatuslikud. Üllatuslikult ei tekkinud tunnet, et mõni lugu on teistest palju parem. Terve kogumik oli väga mõnus lugemine ja iga lugu suudab üllatada. Lisaks on iga loo juures autori illustratsioonid. Ja eriti ära on veel raamatu kaas, mis mõjub 3Dna.

  • Kirjastus: Literarity
  • Ilmumisaasta: 2019
  • Lehekülgi: 304

Mairi Laurik “On aeg!”

LVK 2021 teema nr 19. Eesti autori noorsooromaan, mis ilmus 2020-2021

TAGAKAANELT: Romaanist „Mina olen Surm“ tuttav Roomet on nüüd vanem ja võiks öelda, et harjunud oma „eripäraga“ näha inimeste peade kohal nende elukellasid ning sellest tuleneva kohustusega öelda neile, kelle elukell on purunenud või tühjaks jooksnud, hinge teelesaatmissõnad. Nüüd sõidab Roomet Tallinnasse, et Erik – ka üks Surmadest – talle seda veidrat maailma seletaks ja paigast ära asjad aitaks paika seada. Kuid selgub, et maailm on veel veidram ja veel rohkem paigast ära. Oma tõelistest võimetest veel õieti aru saamata peab Roomet vastu astuma palju suuremale kurjusele, kui ta on osanud ette kujutadagi.

Raamatut “Mina olen surm” lugesin juba hea jupp aega tagasi ja ega kõik enam nii hästi meeles polnud. Õnneks aitas raamat meenutada eelnevat ja nii tuligi meelde Roomet, tema mured ja tema eriline võime näha inimestele jäänud aega. Lugu oli mõnus lugeda ja edenes kiiresti. Mulle väge meeldis, et sisse on põimitud ajalugu ja natuke Roometi erilise ande saladuseloori kergitatud. Aga oi kuidas tahakssellest maailmast rohkem teada. Eriti Põnev on teada saada mis saab Karolinast. Milliseid erinevaid surmasid veel olemas on? Milliseks Roometi anded kujunevad? Mulle väga meeldib see liivakellade maailm. Loodan, et tulevikus saab lugeda veel uusi haaravaid lugusid Roometi tegemistest.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 168

Kaja Prügi “Kõige ilusam pilt” ja Triinu Laan “Luukere Juhani juhtumised”

“Kõige toredam pilt”

TAGAKAANELT:

Toredad lühijutud väikelastele.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaasta: 1989
  • Lehekülgi: 48

“Luukere Juhani juhtumised”

TAGAKAANELT: Kui luukere Juhan suure kooli anatoomiaklassist pensionile saadetakse, võtavad taadu, memme ja lapselapsed ta enda juurde metsatallu elama. Sellega tõeline luukere-elu alles algab! Kõik metsatalu elanikud paistavad uskuvat, et igaüks, ka luukered, on väärt vaba ja metsikut lapse- ja vanaduspõlve.

  • Kirjastus: Päike ja PIlv
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 64

Raamat “Kõige toredam pilt” on see raamat, mille lugemist ma mäletan selgelt. Selle raamatu lugemisel käis minu peas mingi plõks ja ma hakkasin soravalt lugema. Kõik muutus sujuvaks ja takerdused kadusid. Mäletan, et raamatu esimeses pooles tõmbasin enda jaoks keerulisematele sõnadele punase pliiatsiga jooned alla ja siis lugesin neid üha uuesti ja uuesti, kuni need muutusid minu jaoks arusaadavaks. Raamatu lõpuks oli punaseid jooni juba palju vähem. Küll aga ma ei mäletanud üldse jutu sisu. Seega oli väga tore nüüd lugeda Ühest väga vahvast perekonnast ja kõige armsam jutt ongi viimane, kus vanaise joonistas koos lapselastega kõige toredama pildi. Luukere Juhani seiklused olid aga väga vahvad. Tore, kui üks pensionil olev luukere ka tegevust saab ja näiteks röövleid saab peletada või siis seltsiks olla. Ütlemata armas lugemine.

Raul Sulbi: “Täheaeg: Musta Roosi vennaskond”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021 juuni.

TAGAKAANELT:

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahhisarja 12. köites on esindatud nii kodumaise ulme tuntud tegijate – Siim Veskimehe ja Maniakkide Tänava – uudislooming kui ka uute autorite – Manfred Kalmsteni ja Helena Alexandra Altroffi – esimesed suleproovid. Lisaks avaldame traagiliselt hukkunud kultusautori Lew R. Bergi (1968–2005) järelejäänud paberite hulgast leitud lühiromaani. Temaatiliselt on uues Täheajas enim esindatud teadusliku fantastika kosmoseulme alaliiki kuuluvad teosed, kuid lisaks on nende kaante vahel ajarännuulmet, postapokalüptilisi maailmu ja veel palju muudki.

Kogumiku lood:
«Musta Roosi vennaskond», Lew R. Berg
«Asteriuse kodutee», Siim Veskimees
«Au ei olegi vaja», Maniakkide Tänav («Saladusliku tsaari» järg)
«Põgeneda Rottidelinnast», Manfred Kalmsten
«Defectis», Helena Alexandra Altroff
«Virmalised neljal häälel», Catherine Asaro (tõlkinud Iris-Barbara Jeletski)
«150 aastat «Erakordseid reise»», Raul Sulbi lugu Jules Verne´ist

See oli minu esimene Täheaeg ja mulle see täitsa meeldis. Kõik lood olid üsna kaasakiskuvad ja minu fantaasia hakkas küll täiega tööle. Väga silmiavav on lugeda erinevate eesti ulmekirjanike lugusid ja ma olin meeldivalt üllatunud. Aga eriti-eriti meeldis mulle kogumiku nimilugu “Musta roosi vennaskond”. Ma väga tahaks teada mis nüüd edasi saab, aga minu otsingud küll vilja ei kandnud ja mingeid järge ma ei leidnud. Kogumikus oli vaid jutu algus ja see jäi ikka väga huvitava koha pealt pooleli. Lew R. Bergi postuumselt avaldatud lugu on väga suur saavutus ja imearmas kummardus kirjanikule.

  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2013
  • Lehekülgi: 268

Mairi Laurik “Novembriöö kirjad”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021 mai. Mairi Laurik

TAGAKAANELT: Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult. 

Mulle see raamat meeldis. Selline mõnus rahulik kulgemine. Raamatu peategelane Keire kirjutab igal ööl kirja oma elukaaslasele. Oma kirjades kirjeldab ta oma elu Tamsalus. Tamsalu on moodne miljoni elanikuga tulevikulinn. Linn, mis on piiratud müüriga, kuhu saab viisaga ja kus ei ole püsielanikke. Linn kus käiakse karjääri tegemas ja raha teenimas üle kogu maailma. Linna südameks on uudne tehas. Tehas ongi linn. Mida tehas täpselt toodab, pole teada, kuid vahel juhtuvad õnnetused ja siis lendub õhus nanoosakesi.

Lõpuks jäi mul vaid üks küsimis. Mida Riit korda saatis?

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2017
  • Lehekülgi: 240

Brigitta Davidjants “(Mitte just) armastuslugu”

LVK 2021 teema nr 52. Raamat, mille autorist sa enne sellesse teemasse raamatu valimist kuulnudki polnud

TAGAKAANELT: “Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”
Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.
„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”
„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”
„Sa oledki must kümme aastat vanem.”
„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”
„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”
„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”
„Üheksanda.”


Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.
„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse. 

See on nüüd küll selline raamat, mis lugedes edeneb kiiresti, kuid selle sisu on kasin. Kohe alguses hakkas häirima Rebeka olemus. Miks peategelane nii naiivseks ja rumalaks on kirjutatud? Peale selle ei toimu raamatus justkui midagi, peale selle, et üks 20 aastane kiimas ja alkovines jorss üritab 9. klassi tüdrukut ära sebida. Mind see raamat paraku ei kõnetanud.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2017
  • lehekülgi: 168

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Jaagup Mahtra “Saladuslik Tsaar”

TAGAKAANELT:

Maale läheneb hiigelasteroid Tooni, mis ähvardab lõpetada inimkonna eksistentsi. Maailma riikide valitsused otsustavad planeedi maha jätta ja minna otsima ellujäämisvõimalusi mujalt päikesesüsteemist ning kaugemalt galaktikast. Kuid ressursside puudusel ei ole võimalik võtta kaasa kõiki maalasi. Mis saab neist kes lähevad teele? Mis saab neist kes jäävad maha?

Kolm eesti ulmeautorit vaatavad läbi käesoleva jutusarja tulevikku ning toovad teieni nii humoorikaid kui ka kurbi lugusid lähi- ja kaugtulevikust. See on nägemus maailmast, mida ühendab kogu inimkonda vapustav kataklüsm. Maailmast, kus ohu eest pagejad jätavad endast maha tehisintelligentsiga ründesatelliitide kompleksi, mis lõpetaks sõjad.

Selles jutukogumikus oli päris mitu kosmoselendu. Raamat on väga tempokas ja iga jutt viib edasi aastakümnete kaupa. Minu jaoks oli see raamat tõeliselt meeldiv üllatus ja kindlasti loen edasi, mis siis ikkagi sai Ippolitist ja ta pojast.

Raamat tegevus toimub tulevikus. Maakera poole kihutab asteroid Tooni. Osa inimkonnast põgeneb kosmosesse, käputäis jääb Kuule ja mahajääjad valmistuvad asteroidi üle elama. Et mahajääjad ei sõdiks omavahel ja saaksid elada rahus, paigaldavad viimased lahkujad sateliidi Ippolit, mis hävitab igasuguse sõjalise tehnika, eriti lendavad. Aastatesadade jooksul muutub Ippolit jumalaks.

  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2012
  • Lehekülgi: 208

Reeli Reinaus “Mõistatus lossivaremetes

TAGAKAANELT: Laura ja Taneli suvi vanavanemate juures tõotab kujuneda üsna tavaliseks. Kuigi neil ei ole midagi selle vastu, et kahekesi ujumas ja kalal käia, peenraid rohida ja marju korjata, on nad siiski rõõmsad, kui külasse kolib uus poiss Marten. Korraga, enne kui lapsed jõuavad omavahel korralikult sõbrunedagi, kistakse nad peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud kummitused, salaviinategijad, mõistatuslik suvitaja, libaarheoloogid, muinsuskaitsjad ja kadunud aare.

Reeli Reinausi raamatuid on ikka tore lugeda. Neis on põnevust, müstikat ja seikluseid. Seda üks noortele mõeldud raamat sisaldama peabki. Mõistatus Lossivaremetes räägib loo suvevaheajal olevatest lastest, kes asuvad uurima metsas olevaid lossivaremeid. Lossivaremete läheduses asuv külake on ka aastaid juba tühi olnud. Aga kes siis ikka kummitavate varemete kõrval elada tahab? Peagi aga selgub, et tegelikult on varemete huvilisi rohkem kui uudishimulikud lapsed. Mängu tulevad libaarheoloogid, endised kriminaalid ja lossivaimud. Loomulikult on kusagil ka peidetud aare. Proovile pannakse laste sõprus ja usaldus.

Raamatu tegevus toimuv vanades lossivaremetes. Ungru lossivareme juures täitsa sobiv koht pilti teha.

Taustaks on Ungru lossivaremed. Haapsalu-Rohuküla tee äärde jääv Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid ja suurejoonelisemaid neobarokseid mõisahooneid, kuigi ta on jäänud omal ajal lõpetamata ning kaasajal varemeis.

Romantiline legend räägib, kuidas aadlihärra armastatu lubas temaga abielluda vaid siis, kui mees ehitab talle samasuguse lossinagu on Saksamaal Merseburgis. Kahjuks neiu suri, abielu ei sõlmitud ja Ungru loss jäi lõpuni ehitamata.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2009
  • Lehekülgi: 231

Jaan Rannap “Toonekurg Tooni”

TAGAKAANELT: Lugu haige tiivaga toonekurest, kelle maakooli õpilased kolhoosi laudas ületalve pidasid.
Autor näitab end taas hea loodusetundjana, miljöö ning laste hingemaailma kujutajana.

Sel aastal on Jaan Rannapi 90-juubel. Leidsin raamaturiiulist sellise vahva toonekurepildiga raamatu. Ja tegelikult ega ma ei mäletagi, kas ma olen seda kunagi enne lugenud või mitte.

Tooni on haige tiivaga toonekurg, kes jääb talvituma kolhoosi lauta. Seal ta osutub suureks abiliseks kahjurite tõrjumisel. Armas nostalgiahõnguline lasteraamat.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaasta: 1986
  • Lehekülgi: 47

Lille Roomets “Üks väike valge sulg”

LVK 2021 teema nr 31. Raamat, mille kaanel on tiib, tiivad või sulg

TAGAKAANELT: Kerttily tundub olevat vihma käest räästa alla sattunud. Isa saadab ta Otepääle vanavanemate juurde „närve puhkama“, aga nii pole sel määratud minna. Esiteks ilmuvad Kerttily unedesse igasugused hoiatavad märgid – ämblikud, lepatriinud, valged suled –, teiseks koperdab ta mõrva otsa. Ja seda juba päriselt.
Kerttyli ema surmast, õe haiglassesattumisest ja tüdruku võitlusest selektiivse mutismiga saab lugeda Lille Roometsa esimesest raamatust „Üks väike valge tuvi“, mis sai kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha. Selle raamatu pühendab autor kõigile neile, kes üritavad üle saada sellest, millest nad veel rääkida ei suuda. 

Raamatu esimene osa meeldis mulle. Teine osa oli ka päris tore lugemine. Kui esimeses osas oli Kerttily kiusatav ja teda vaevas valikuline mutism, siis teises osas oli ta juba palju julgem suhtleja. Ma tegelikult väga lootsin, et esimeses osas lahtiseks jäänud otsad selle ratastoolis oleva poisi ja tema emaga kuidagi ka teises osas edasi liiguvad, kuid see liin kadus siin raamatus hoopis ära.

Kerttily saadetakse vanaema juurde Otepääle närve puhkama, kuid satub seal hoopis kahtlasesse seltskonda. Niigi hapras olukorras olevale tüdrukule ei tule kasuks ka vanaema käre olemine. Õnneks ristub tema tee Hettiga, kes tundub selles raamatus nii helge ja soe.

Mulle meeldis, et kuigi raamat käsitleb raskeid teemasid, on sisse põimitud ka mõnusat huumorit. Eriti tore tegelane on tädi Valli:)

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 200