Arp Rullingo “Veider armastuslugu”

LVK 2020 teema nr 43. Raamat Eesti Raamatu sarjast “Eesti romaanivara”

Tagakaanelt:

Ühel sügispäeval saabub vaiksesse Loopre alevisse salapärane võõras mees, kes veedab oma aega peamiselt looduses jalutades, on hüpliku kõnemaneeri ja silmanähtavalt närvilise olekuga. Ent aegamööda sulab ta siiski alevi väikekodanlikku seltskonnaellu ja toob sellesse oma pikkade arutluste ning vaidlustega mõnesugust elevust. Peagi tekib tal sümpaatia alevi vaieldamatu kaunitari, metsavahitütre Erika Thalströmi vastu. Selle suhte kirjeldamiseks kasutabki autor sõnapaari «veider armastuslugu». Aga peategelase süvenevat närvihaigust arvestades pole sellel suhtel tulevikku.

Romaan «Veider armastuslugu» sai kirjastuse Loodus 1939. aasta romaanivõistlusel III koha. Selle teose tegevuskohaks peetakse Aegviidu alevit, sealt ka romaani prototüübid.

Nii kaua ühte nii õhukest raamatut ma polegi enne lugenud. No lihtsalt ei suutnud neid silmi lahti hoida. Mind see raamat kohe kuidagi ei kõnetanud. Oligi väga veider armastuslugu vaimuhaige mehe ja kerglase tütarlapse vahel.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaasta: 2017
  • lehekülgi: 142

Juhan Jaik “Kaarnakivi”

Eesti Rahvajutu aasta. August

TAGAKAANELT:

Kaarnakivi on maailma kõige kallim kivi. Muid kalleid kive on ka olemas, aga kaarnakivi vastu need ei saa. Muud kivid on kallid küll ja need, kel neid on nüüd, saavad palju raha, aga kaarnakiviga saab ka palju raha ja veel ka kõike muud abi, nagu näha sellest jutust…

Mina polnud seda raamatut enne lugenud. Päris tore vaheldus oli lugeda kollijutte. Kohati hakkaski juba see rahvajutu värk väga sarnaseks minema.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaasta: 1980
  • lehekülgi: 253

Maniakkide Tänav “Surmakarva”

LVK 2020 teema nr 49. Midagi õudusulmest (horror) – välja arvatud Stephen King!

TAGAKAANELT:

Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad – selle tühimiku on Maniakkide Tänav oma verd tarretama paneva raamatuga nüüd täitnud. Autor on kohalikele ulmesõpradele tuntud juba üle kümne aasta. 90ndate lõpus ilmunud mitu novelli kuulutasid omanäolise ja tugeva autori sündi. Esimene pöördumine pikema žanri poole tõi kaasa äramärkimise 2000. aasta romaanivõistlusel teosega „Minu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“, mille Eesti fantaasiakirjanduse austajad väga hästi vastu võtsid.

See raamat algab jubedalt ja no lõppeb ka samamoodi. Ja jubedalt mitte sellepärast, et see oleks halb olnud, vaid jubedalt, sest see oli ikka õudne. Raamat kus on kooljad, kontjalad, zombid, maagia, tigedad lohed…. Ühesõnaga maailm, kui ise küll sattuda ei tahaks.

Pean tunnistama, et õuduskirjandus pole kohe kuidagi minu teema. Ja sel aastal koguni 2 korda vaja lugeda (LVK ja UVK) Uhh nüüd on see tehtud. Ja tegelikult on mul hea meel, et olen suutnud ka täiskasvanutele mõeldud õudusulme raamatu läbi lugeda.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2009
  • lehekülgi: 192

Aleksei Peterson “Eesti maarahva elust XIX sajandil”

Igaüks on oma saatusesepp 2020 August

Loe juturaamatut, mis on samal teemal, kui juuli pildiraamat ja mille autor on praeguseks siit ilmast lahkunud.

TAGAKAANELT

See on raamat meie esivanemate elust enam kui saja aasta eest: 19. sajandi teisest poolest kuni 20. sajandi alguseni. Toona oli tegu maarahvaga sõna otseses mõttes. Raamat räägib külaühiskonna liigendusest, talupere igapäevatöödest ja olmest, pidupäevadest, laste kasvatamisest, mesindusest, taluehitiste arenguloost ja paljust muust põnevast, mis endisel ajal oli iseenesestmõistetav, kuid meile tundub kauge ja võõrana. Rohked illustratsioonid ja sõnaseletused aitavad lugejal mõista meie esiemade-isade igapäevaelu.

Raamatu autor Aleksei Peterson oli aastatel 1958-1992 Eesti Rahva Muuseumi direktor. Raamat on koostatud korrespondentidelt 75 aasta jooksul laekunud materjalide põhjal. Ka enamik ajaloolistest fotodest pärineb muuseumi kogudest.

Seekordne saatusesepp oli päris keeruline. Mina ju vaatasin kauneid pilte peldikutest. Millegipärast pole just väga populaarne juturaamatute teema. Suutsin välja mõelda, et David Walliamsi “Pururikas poiss” haakuks hästi, aga tema ju veel täitsa elus…. Tuleb laiemalt mõelda. Peldikud olid maarahva elu osa ja siis peaks ju sobima kenasti raamat maarahva elust. Ja lõpuks leidsin ka sobiva raamatu mille autor on siitilmast lahkunud.Ja kuigi raamat annab väga põhjaliku ülevaate maarahva elust ja kommetest, ei mainita selles praktiliselt üldse, kus ja kuidas kempsus käidi. Nii oluline elu osa ja seda lihtsalt pole. Siiski oli päris tore lugeda kuidas vanasti elati ja millesse usuti. Näiteks kuidas määrati maja asukoht.Õnne ja rikkuse tagamiseks, pidid uksed käima õiges ilmakaares. Rehetuba pandi ikka nõnda üles, et esirind jäi lõunasse. Uuriti ka kõrgemate olevuste, haldjate ennustusi. /—/ Kui koht leitud, löödi sinna püsti kaks kärbist ning pandi nende peale õrs nagu rõuku tehes. Nüüd jäädi ootama, missugune lind sellele istume lendab. Oluline oli kustpoolt lind tuli ja kuhupoole jäi nokk, kui ta istus. Kui tuli must lind, ei olnud see elamiseks sünnis paik, otsiti teine. Kui tuli harakas, ei kõlvanud ka see koht. Lendas hall vares, võis ehitada, aga kui tuli valge lind, siis oli tegu kohaga, millest paremat pole.

  • Kirjastus: Atlex
  • Ilmumisaasta: 2006
  • lehekülgi: 104

Jüri Kotšinev “Rooma, Kreeka, Makedoonia. Antiikaaja Euroopa sõjamehed”

Ajaloo väljakitse 2020 august

Tagakaanelt:

Kes meist pole juba kooliajast puutunud kokku muistse Euroopa sõjameestega ning antiigiaja väejuhtidega. Ei ole olemas inimest, kes ei oleks kunagi kuulnud midagi Rooma leegionidest või Kreeka linnriikide ning Makedoonia faalanksitest. Selle raamatu eesmärk ei ole ümber jutustada VI kuni IV sajandi eKr Peloponnesose sõdade ajalugu või rääkida lahti I ja II sajandi pKr Rooma impeeriumi vallutus- ja kaitsesõdasid.
Käesolev väljaanne teenib teist eesmärki. Nimelt tahan ma näidata eesti lugejale, kuidas nägid välja ja olid relvastatud nood kuulsate linnriikide ja ühe omaaegse võimsama impeeriumi – mida Rooma keisririik kahtlemata oli – sõdalased. Ulatus ju nende sõjaline kuulsus läbi sajandite kuni tänapäevani välja ning minu arust on viimane aeg täita Eesti sõjaajaloo kirjanduses seni siinmaal mitte eriti hästi valgustatud teema nimega muistsete roomlaste ning kreeklaste sõjavägede relvastus ning lahingukorraldus.

No see sõjateema on see, mis mind kohe üldse ei kõneta. Juba kooliajal ei suutnud minu aju neid lahingute aastaid ja kes kuhu liikus meelde jätta. Tänaseks pole olukord kohe üldse paremaks läinud. Võttis kaua, et end kokku võtaksin ja selle pisikese pildiraamatu läbi loeksin. Kokkuvõtlikult polnud väga vigagi, sest peamiselt räägiti sõjameeste riietusest (ja mood on palju huvitavam kui mingi lahing), mis oli väga detailselt paika pandud. Ja siis kui jutt sai läbi, sai imetleda pilte toredatest savimehikestest erinevates lahinguriietustes. Minule just jõukohane raamat

  • Kirjastus: Koolibri
  • Ilmumisaasta:
  • lehekülgi:

Mairi Laurik “Süsteem”

Ulmekirjanduse väljakutse 2020 teema nr 9. Postapokalüptiline teos

Tagakaanelt:

„Süsteem“ on Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2015 äramärgitud teos, postapokalüptiline ulme, mille peamised tegevusliinid hargnevad kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel.

Meie lähitulevikus haarab planeeti kaos, mille tulemusena seisab inimkond silmitsi tõsiasjaga, et oleme suure tõenäosusega liigina välja suremas või kiiritussaaste tõttu muteerumas. On vaja julgeid ja geniaalseid inimesi, et vastu võtta raskeid otsuseid, mis võivad meid päästa. Kasutades kaasaegse teaduse kõiki võimalusi, luuakse arvutiprogramm, mille abil otsitakse kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Samas näeb programmeerija Ray Domen planeeritavas programmis ohtu ja kirjutab koodi mõned lõksud, mis peaksid vajadusel aktiveeruma ja aitama programmist loobuda. Kahjuks ei suuda ta siiski ette näha, kuidas tema poolt loodud programmist loobumise viis kauges tulevikus ühe noore naise elu väga keeruliseks muudab.

„Ray?“ küsis Laura mõne aja pärast. „Mis saab siis, kui maailm ei vaja enam päästmist?“
„Sa mõtled, et kui suursugune programm on tööle hakanud ja mingi ime läbi see tõepoolest toimib nii, nagu need paar hullumeelsete silmadega fanaatikut ette kujutavad?“
„No näiteks. /…/ Meie muutuksime siis ju jumalateks, kes selle maailma lõid.“
„Jah, ja sina oleksid kõige säravam nende jumalate seast. Küllap oleks sul altar, mille poole väikesed tüdrukud vaatavad.“
„Ma vihkaksin seda päeva,“ sosistas Laura.

Selle raamatu lugemisest on nüüd üsna palju aega möödas. Emotsioonid on lahtunud ja alles on jäänud vaid eredamad hetked. Hiigelsuured lepatriinud, Programmi viga ja kustumatu armastus Kauri ja Hüübi vastu.

Mulle see lugu meeldis. Lugemine oli ladus ja lugu läks kiiresti edasi.

  • Kirjastus: Fantaasia
  • ilmumisaasta: 2016
  • lehekülgi: 344

Liisi Õunapuu “Le Rhino” ja “Le Rhino 2”

LVK 2020 teema nr 34. Raamatu autori perekonnanimi on mõni puu või pöösas.

TAGAKAANELT:

„Le Rhino” on koomilises võtmes kirjutatud lugu noorest naisest, kelle ta kallim ootamatult maha jätab, misjärel kogu naise maailm variseb põrmu. Üsnagi veidratel asjaoludel satub ta mõne aja pärast kohta nimega Le Rhino – harjumuspärasest sootuks teise keskkonda, omamoodi imedemaale, kus tema kaaslasteks saavad isikupärased ja värvikad tegelased. Koos jagatakse nii suuri kui ka väikeseid rõõme, aga ka muresid. Tänu uutele sõpradele hakkab muutuma peategelase senine mõtteviis, kuni muutub kogu tema suhtumine maailma, inimestesse, armastusse ja iseendasse – mõistagi positiivses suunas.
Raamatut iseloomustavad mõnus huumor ja lustakas ning mänguline jutustamisstiil, tänu millele mõjub teos äärmiselt kaasakiskuvalt ja tujutõstvalt. Naerukohad on tagatud!

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2017
  • Lehekülgi: 197

TAGAKAANELT:

„Le Rhino” teine raamat jätkab peategelase Mirthi elukäigu ja tundeilma kirjeldamist. Mirth töötab endiselt Le Rhinos, kus kõik püüavad toime tulla kaotusvaluga lahkunud töökaaslase pärast, kelle rõõmsameelne vaim näib majas ikka veel ringi uitavat. Et aga Le Rhino töötajad on omamoodi armsate veidrustega, siis aitavad nad tahes-tahtmata üksteise kurbust leevendada. Värvikaid tegelasi lisandub veelgi ja üha uued sündmused ei lase mineviku külge klammerduda.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2018
  • lehekülgi: 184

Kõigepealt peab ütlema, et mulle tohutult meeldib kaanekujundus. Nii ilusad raamatud. Ja ka lugu ise on tegelikult armas. Raskel teemal kirjutatud, kuid siiski raamat ei muutu masendavaks, vaid seal on huumorit ja helgust. Selline mõnus ajaviitekirjandus puhkuseks. Mõnus lugeda, tõmbab sind kergesti endasse, saad tegelastele kaasa elada ja jätab pärast siiski helge tunde.

Matthias Johann Eisen “Esivanemate varandus”

TAGAKAANELT:

Esivanemate varandus” sisaldab Matthias Johann Eiseni koha- ja mõningaid teisi kohtadega seotud muistendeid tema varasemast väljaandmisperioodist, koosnedes kolmest teosest: “Esivanemate varandus”, “Kodused jutud” ja “Narvast-Tallinna”.

Sel suvel oleme perega palju just mööda eestimaa lääneserva ringi rännanud. sattunud väga omapärastesse kohtadesse ja nii mõnegi kohta on toredaid rahvapärimusi. Raamatut lugedes on meenutada, et vot seal olen käinud ja ah, et niiviisi on siis mõni asi tekkinud. Viimati külastatud Kalevipoja kivi Läänemaal oli üks eredamaid mis meeles.

Mulle see raamat väga meeldis. Ja tore, et see nüüd ka minu riiulis olemas on.

  • Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus
  • Ilmumisaasta: 1958
  • Lehekülgi: 252

Ketlin Priilinn “Sefiirist loss”

LVK 2020 teema nr 42 Raamat, mille pealkirjas on arhitektuuriobjekt

TAGAKAANELT:

Inga-Kerstin sõbruneb uues koolis argliku ja omaette hoidva Jakobiga, kes näib varjavat mingit saladust. Kui saladus ilmsiks tuleb, saab Jakobist koolikiusamise ohver. Ühes hea sõbra Kailaga moodustavad Inga-Kerstin ja Jakob tagakiusajate vastase leeri, kuid kahe leeri vahelisel sõjal on traagilised tagajärjed.

„Sefiirist loss“ on lugu tõelistest sõpradest, kes toetavad üksteist ka kõige hullemas, ning inimelust, mis on habras sõprade toest hoolimata. Teos saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2010. aasta noorsooromaanivõistlusel II koha. 

Raamat, mille lugesin läbi ühe hingetõmbega ja nüüd vajab seedimist. Raamat käsitleb koolikiusamist mis algab kergema norimisega, kuid kasvab järjest suuremaks ja tõsisemaks. Nii palju valusaid teemasid. Kuidas üks asi viib teiseni ja lumepall muudkui veereb. Kuidas puudub kodanikujulgus nii noortel kui ka täiskasvanutel. tekkis hetk, kus tundsin, et kui nüüd kohe midagi head ei juhtu, siis ei suuda enam seda edasi lugeda.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2010
  • lehekülgi: 156

Evelin Ilves “Linnu lood”

TAGAKAANELT:

Linnu on väike tüdruk, kellel on erakordne lapsepõlv. Ja kuigi iga lapse elu on eriline, ei juhtu just tihti, et terve tirtsuaeg saadab sind kahe kodu ballaad: üks kodu on üksikus majas kauge paksu metsa sees ja teine sootuks presidendilossis.
Selles raamatus on muinasjutud päriselust. Sa saad teada, missugused mängud ja kaaslased on tüdrukul, kelle koju teisi lapsi just tihti ei satu, sest tee lõpeb tema kodu juures otsa. Või millise pöörde võtab metsaelu siis, kui sinu isa ootamatult presidendiks valitakse.

Selle raamatu soovitas mulle lugemiseks üks minu enda klassi õpilane. Lisaks on see raamad üks GC mõistatuseaarde mõistatus. Kaks kärbest ühe hoobiga…

Kuigi Evelin Ilvesest on arvatud nii mõndagi. Aga mulle tegelikult meeldis see raamat. Ja mulle väga meeldisid selle raamatu illustratsioonid. Sellesse on nii palju soojust ja armastust pandud. Minu meelest väga ilus ja armas kingitus emalt tütrele.

  • Kirjastus: FD distribution
  • Ilmumisaasta: 2016
  • lehekülgi: 72