Argentiina kirjanik

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit”

LV 2022 teema nr 33. Loomingu raamatukogu sarjas 2 aastat või 22 aastat tagasi ilmunud teos.

TAGAKAANELT: Argentiina kirjanik Samanta Schweblin (sünd. 1978) on üks omapäraseimaid hääli Ladina-Ameerika noorema põlvkonna kirjanike seas, tema teosed on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja neid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde.
Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.

Tohutult positiive üllatus. Raamat mille lugesin läbi ühe hingetõmbega. Nõiduslik ja endasse tõmbav. Kogu lugemise ajal on painav küsimus, mis siis ikkagi juhtus? Hakkasin ka oma laste päästekauguse peale mõtlema. Tore väljend: päästekaugus.

  • Kirjastus: Loomingu Raamatukogu
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 80

Claudia Piñeiro “Neljapäevased lesed”

LVK 2021 teema nr 42. Raamat Postimees kirjastuse sarjast “Postimehe romaanisari”

TAGAKAANELT: Lukustatud väravate taga – lihtrahva vaesusest, kõntsast ja kuritegevusest eemal – elavad Scagliad ja nende sõbrad varjatult elu, kust ei puudu truudusetus, alkoholism, üle oma võimete elamine ja õnnetud abielud. Kui kaugele on meeleheitel inimesed valmis minema, et säilitada petlikku muljet heast elust?

Ma ei tea, miks ma just selle raamatu valisin. Sattusin raamatukogus uudiskirjanduse uut pakki sobrama ja nii see tuligi. Selles raamatus polnud minu jaoks midagi köitvat. Isegi mitte sinist värvi kaas. Aga ma siiski alustasin sellega natuke ja siis jäi poolikuks. Raamatu sisul polnud ju viga, kõik sujus ja tundus loogiline, aga lihtsalt polnud õige aeg ja nii ta kapile umbes 100 lk loetud poolikuna jäigi. Ja siis nägin ma Reelika arvustust selle raamatu kohta. Ja kuigi ma enam peaaegu üldse teiste arvamusi raamatutest ei loe (sest millegipärast on viimasel ajal niigi vähe aega ja sinna võib end ära unustada), siis seda lugesin ma ikkagi. Vot see andis mulle tõuke uuesti raamat kätte võtta. Ega see nüüd ka kergelt ei läinud, aga lõpuni ma siiski temaga sain. Lugu ise pole üldse halb. Vastupidi, see on väga hea lugu, aga seda peab lugema nii, et iga natukese aja tagant ei tule keegi segama (a`la emme, mul on igav või ma tahan üht merevaigusaia….). Ehk siis varuge aega ja vaikset olemist, kui lugema hakkate.

Kõik loo tegelased elavad eliitlinnakeses. See on ümbritsetud paksu müüriga ja valvuritega ning sissepääs käib elektroonsete kaartidega. Elamine selles linnakeses on väga kallis. Kõik püüavad endast parimat (jõukaimat) muljet jätta, kuid eesriide taga toimub paljugi muud. See raamat on täis üllatusi ja ehmatusi. Mitmel korral mõtlesin, et kas päriselt on ka olemas selliseid linnakuid? Kindlasti on… Või kui veel pole, siis tulevikus kindlasti on. Raamatu lõpp on minu jaoks ootamatu, väga ootamatu. Kui nüüd keegi ootab tagakaane kirjelduse põhjal mingit krimkat, siis seda pole. Põnevust on, aga mitte selline mõrvari tagaajamise põnevust, vaid selline rahulik, eluolustikku sisse pugev põnevus.

Avastasin, et sellest raamatust on tehtud film. Vot seda tahaks küll näha. Aga siis niimoodi, et saaks vaikselt ilma segamata vaadata.

  • Kirjastus: Postimees Kirjastus
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 296