Kelly Harms “Raamatukoguhoidja Amy Byleri tagastamistähtaja ületanud elu”

LVK 2021 teema nr 1. Raamat, mis ilmus 2020. aastal

TAGAKAANELT: Elu on nagu raamat: et heade kohtadeni jõuda, tuleb lehte keerata.

Ületöötanud ja alahinnatud üksikema Amy Byler vajab puhkust. Kui süütundest vaevatud abikaasa, kes ta maha jättis, välja ilmub ja ütleb, et lapsed võivad suvel tema juures olla, võtab Amy pakkumise vastu ja pageb Pennsylvania maakolkast New York Citysse.

Tavaliselt tasakaalukas ja leebe Amy laseb end viimaks vabaks linnas, mis iial ei maga. Ta avastab elu täis kultuuri, elukogemust ja – pärast sõprade põgusat julgustamist – pimekohtinguid. Kui üks kindel mees Amy südamesse kinni jääb, ähvardab naist oht end sellesse ootamatusse põgenemisse sootuks kaotada ja kui suvi läbi saab, taipab Amy liiga hilja, et tema ees seisab võimatu otsus: jääda oma elu uude põnevasse peatükki või naasta selle juurde, mille ta maha jättis.

Enne kui ta valida jõuab, viib õnnetus need kaks maailma kokku ning Amy seisab silmitsi tulevikuga, kus ta võib ühe hetkega kaotada iseenda mõlemad pooled ja kõik oma unistused. 

Minu jaoks oli see lugu alguses veniv ja aeglane. Kohe kuidagi ei tõmmanud käima. Lugu muutus tempokamaks siis, kui Amy läks New Yorki. Raamatu peategelane ongi kahte last kasvatav üksikema, kelle abikaasa ilmub ootamatult peale mitmeaastast kadumist jälle välja ja soovib oma isakohustusi täitma hakata. Loomulikult lööb see Amy hapra tasakaalu jälle sassi, kuid samas avaneb tal võimalus veeta terve suvi iseendale pühendudes. Raamatus on nii huumorit kui tõsisemaid teemasid aga eriti hea tundus lugemisprogrammi mõte. See on asi, mida võiks isegi proovida.

  • Kirjastus: Ersen
  • Ilmumisaasta: 2020
  • lehekülgi: 304

Wilhelm Busch “Lugusid”

Raamat mille jutud on värssides. Ei saa öelda, et need oleksid mingid väga südamlikud ja romantilised. Pigem sellised verise lõpuga. Kui mõnes loos keegi surma ei saa, on see pigem erandiks. See raamat on mul olnud aegade algusest peale. Mäletan, et lapsena pakkus see raamat õudseid elamusi. Tükk aega ei julenud koerust teha, sest mine tea, äkki jahvatatakse veskis jahuks. Veel on meeles, et kange tahtmine oli pilte värvida. Sel ajal värviraamatuid eriti polnud ja seal puha värvimata pildid. Õnneks teostuseni ei jõudnud 🙂

Praegu lugedes tunduvad need looda päris musta huumoriga kirjutatud. Ladus ja meeleolukas lugemine ja need pidid on ka väärtus omaette.

Tegevuse ülesanne pole üldse minu jaoks. Küll ma püüdsin mõelda igasugu skeeme välja, et sellest luuletamisest pääseda, aga no ei midagi.

Tuli siis ikka luuletada ja no see on inspireeritud raamatust endast:

Kord juhtus nii, Pent Pigilind ja Pärdik Rips

läksid nii tülli, et ei saanud läbi mitte üks teps.

Neil meeles mõlkus luhta läinud uhke saanisõit,

mis oleks võinud olla kaunis kui Teele jalutuskäik.

Kuid siis tülli läksid kaks pisikest varast

Ja see oligi neile mõnes mõttes täitsa paras.

Nad kaklesid ja puresid kui Pauka ja Polla

Ei lasknud isegi Salakavalal Saamuelil rahus olla.

Sai möllus kannatada nii rongapesa kui tark rott,

talumees ja vasikas ning ka pime mutt.

Kutid tülihoos keerlesid kui nutsak mööda ilma.

See oli nõnda kiire, et julge möldritütar vaevu silmas,

et veskil olnud talumees ja Mölder koos

kakluskeerisesse tõmmati suures hoos.

Lõpuks Tünniselja Diogenes võttis kinni Korintose pahad poisid.

Jäi arusaamatuks kuidas küll need ulakad tüübid võisid

pöörata nii tüli ja rikkuda unerahu pühal hiirel,

kes just tuli laupäevaõhtuselt vanniskäigult, kiirelt.

Häirida kisaga jõumees Jukut, kes vaevu oli jäänud tukku.

Olid pahased ka Maks ja Moorits, kes olid endast täitsa väljas,

tüli käigus oli kaotsi läinud nende onupoeg eesli seljas.

Küll on see paar hull nagu sepp ja saatan

Ei oska olla sõbralikult, sa vaid vaata!

Kaklevad kui pardipaar konna pärast

enne olid sõbrad, nüüd vaatavad üksteist kui varast,

Tahtis kingsepasell vaid head, eemaldada pärdiku auguga hammas, mitte olla kalk

Kas see siis ongi heateo palk?

Vot nii tülli pöörasid kord Pärdik ja kingsepasell

kellel mõlemal on nüüd kere hell.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaasta: 1987
  • Lehekülgi: 144

Lauren Oliver “Deliirium”

LVK 2021 teema nr 28: Utoopia või düstoopia

TAGAKAANELT:

„Armastus on kõige surmavam kõigist surmavatest asjadest: see tapab mõlemal juhul, nii siis, kui seda on, kui ka siis, kui seda ei ole…“

Lauren Oliveri „Deliirium“ on realismi ja fantaasia oskuslik sulam. Düstoopilises Ameerikas on armastus keelatud seadusega kui kõigi eluohtlike hädade allikas ning president on võrdsustanud armastuse haigusega, mille vastu on lõpuks ravi välja töötatud.

Peategelase Lena järkjärguline ärkamine toimub totalitaarse õuduse taustal. Teos ei kaota hetkekski oma teravust, mis puutub valikusse ohutuse ja vabaduse vahel. Äkiline lõpplahendus jätab piisavalt vastamata küsimusi, et valmistada lugejad ette triloogia teise osa jaoks.

Raamat, mis on kaua olnud mu lugemislistis. Ehk isegi liiga kaua, sest selle lugemisne ei läinud eriti libedalt. Ei saa öelda, et see oleks kehva olnud, aga ei tõmmanud käima. Pani mõtlema, kui jube võib olla elada ilma emotsioonide ja tunneteta. Võibolla oleks jah rahulikum, midagi ei ajaks kunagi närvi, aga rõõmu ju ka poleks millestki. Tuim olemine oleks.

Tegemist on düstoopiaga. Raamatu tegevus on üles ehitatud maailma, kus armastus on keelatud. Õnneks? on selle vastu ka ravi. Nimelt tehakse kõigile 18 aastastele ajuoperatsioon, mis eemaldab kõik emotsioonid ja tunded. Nii hoitakse ühiskonda kontrolli all ja inimesed saavad kogukonnana elada ilma sõdade ja vaenuta. Kuigi kõik on väga turvaline ja organiseeritud, on siiski kuskil metsikuses “invaliidid”, kes pole opereeritud. Need on ohtlikud ja neile peetakse jahti.

Raamatu peategelaseks on Lena, kes on 17-aastane tütarlaps. Ta loendab päevi, mil ta saab 18-aastaseks, et minna ajuoperatsioonile. Kõik tundub turvaline, kuni ta kohtab Alexit. Aegamisi hakkavad selguma uues tõed ja senised tõekspidamised muutuvad. Lena armub….

  • Kirjastus: Tiritamm
  • Ilmumisaasta: 2014
  • Lehekülgi: 424

Dr. Seuss “Kaabuga kass”

LVK 2021 teema nr 41. Raamat, mille kirjanik on avaldanud varjunime all

TAGAKAANELT:

Ma pöörasin pead – keegi lävele astus!
Sealt Kaabuga Kass meile lehvitas vastu!
“Miks keegi ei mängi? Ei kisa, ei kära?
Mis sest, et on märg ja et päike ei sära –
kas lõbusaim lõbu siis jääma peaks ära?”

Kui Sallyle ja tema vennale saabub külla Kaabuga Kass, muutub nende viks ja viisakas kodu pööraseks mängumaaks!

Dr. Seuss (Theodor Seuss Geisel) on üks kuulsamaid ja armastatumaid lastekirjanikke maailmas, kelle sulest on ilmunud ligi 60 lustakat sõnamängulist lasteraamatut, mida on müüdud üle 222 miljoni eksemplari ja tõlgitud enam kui 15 keelde ning mis on toonud talle palju auhindu, muuhulgas Pulitzeri preemia. Eesti keeles on varem ilmunud “Horton kuuleb kessesid!”.

Väga lõbus ja lustakas lugemine. Kuigi Dr Seuss on maailmakuulus, siis mina pole veel tema raamatuid lugenud, küll aga olen korduvalt Hortoni multifilmi lastega vaadanud. Riimid selles raamatus on nii toredad, et selle lugemine on lõbus nii lastele kui täiskasvanutele.

Ühel vihmasel hommikul istuvad Sally ja ta vend üksi kodus. Äkki astub uksest sisse Kaabuga kass, kes ei lase lastel vihma pärast norutada ja mõtleb välja lustakaid tegevusi. Selle käigus tekib loomulikult korralik segadus.

  • Kirjastus: Draakon & Kuu
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 64

Reeli Reinaus “Mõistatus lossivaremetes

TAGAKAANELT: Laura ja Taneli suvi vanavanemate juures tõotab kujuneda üsna tavaliseks. Kuigi neil ei ole midagi selle vastu, et kahekesi ujumas ja kalal käia, peenraid rohida ja marju korjata, on nad siiski rõõmsad, kui külasse kolib uus poiss Marten. Korraga, enne kui lapsed jõuavad omavahel korralikult sõbrunedagi, kistakse nad peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud kummitused, salaviinategijad, mõistatuslik suvitaja, libaarheoloogid, muinsuskaitsjad ja kadunud aare.

Reeli Reinausi raamatuid on ikka tore lugeda. Neis on põnevust, müstikat ja seikluseid. Seda üks noortele mõeldud raamat sisaldama peabki. Mõistatus Lossivaremetes räägib loo suvevaheajal olevatest lastest, kes asuvad uurima metsas olevaid lossivaremeid. Lossivaremete läheduses asuv külake on ka aastaid juba tühi olnud. Aga kes siis ikka kummitavate varemete kõrval elada tahab? Peagi aga selgub, et tegelikult on varemete huvilisi rohkem kui uudishimulikud lapsed. Mängu tulevad libaarheoloogid, endised kriminaalid ja lossivaimud. Loomulikult on kusagil ka peidetud aare. Proovile pannakse laste sõprus ja usaldus.

Raamatu tegevus toimuv vanades lossivaremetes. Ungru lossivareme juures täitsa sobiv koht pilti teha.

Taustaks on Ungru lossivaremed. Haapsalu-Rohuküla tee äärde jääv Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid ja suurejoonelisemaid neobarokseid mõisahooneid, kuigi ta on jäänud omal ajal lõpetamata ning kaasajal varemeis.

Romantiline legend räägib, kuidas aadlihärra armastatu lubas temaga abielluda vaid siis, kui mees ehitab talle samasuguse lossinagu on Saksamaal Merseburgis. Kahjuks neiu suri, abielu ei sõlmitud ja Ungru loss jäi lõpuni ehitamata.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2009
  • Lehekülgi: 231

David Walliams “Maailma halvimad lapsed”

LVK 2021 teema nr 33 Näitleja kirjutatud raamat (biograafia või ilukirjandus)

TAGAKAANELT: David Walliamsi uues, seni kõige menukamas ja läbinisti värvipiltidega illustreeritud lasteraamatus on kümme hoiatavalt jubedat juttu maailma kõige kohutavamatest lastest. Muu hulgas saame tuttavaks Normaniga, kelle unistuseks on meisterdada maailma suurim ninakollipall; Paulaga, kellele meeldib üle kõige kõhutuult lasta; Theodoriga, kes on nii igav, et pildistab valgusfoore ja kogub juusturiive; ning Sofiaga, kes istub teleka ees nõnda kaua, et temast saab pooleldi tüdruk, pooleldi sohva.

Mulle meeldivad Walliamsi raamatud. Ole vist kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud koos vanima pojaga läbi lugenud. Pean aga ütlema, et see raamat meeldib mulle kõige vähem. Raamatus tutvustatakse kehaksat maailma kõige halvemat last. Nad on nii kohutavalt halvad, et isegi nende vanemad ei tea, mida nendega ette võtta.

Kõigi pahade laste lugudes on tohutult vinti üle keeratud ja lood on täiesti absurdsed. Näiteks on Sohva Sofia nii laisk, et on lausa sulanud diivanisse ja muutunud ise pooleldi diivaniks. Lapsed olid nii kohutavalt pahad, et isegi Raj ei soovinud neid enda poodi 🙂 Selles raamatus ongi Rajl hoopis isemoodi ülesanne, nimelt kommenteerib ta iga loo lõpus seda last, kellest juttu oli.

Kuigi mulle jättis raamat suhteliselt mittemidagiütleva tunde, siis minu teismeline pugistas mõnuga naerda. Ju siis läks nali minust mööda 🙂

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 264

Joanna Johnson “Skandaalne abielu kapteniga”

LVK 2021 teema nr 46. Raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt paremalt 5. raamat

TAGAKAANELT:

Seotud võõraga
…salajasel tseremoonial!

Kui perekondliku skandaali tõttu Grace Linwoodi vara ja maine hävivad ning süda puruneb, otsib ta tööd, aga daam, kelle seltsiliseks ta saab, ei jää siia ilma kauaks. Too daam soovib, et Grace oleks kaitstud ja abielluks kiiresti tema pojaga, napisõnalise ja endassetõmbunud kapten Spencer Dauntseyga. Graceʼil pole eriti valikut ja tal ei jää üle muud, kui öelda jah-sõna, aga kes on see mees, kellega ta äsja abiellus?

Ma pole nüüd juba päris tükk aega ühtegi nn naistekat lugenud. Täitsa tore lõõgastus. Ajalooline on see romaan vaid selle poolest, et selle tegevus on seatud aega, kus abielu tähendab seisust ja seltskondlik positsioon oli oluline.

Raamatu peategelaseks on Grace, kes on oma kihlatu poolt maha jäetud. Olles äärmiselt muserdatud ja häbistatud, kohtub ta oma elu kõige hullemal päeval oma kunagise lapsepõlvesõbra Spencer Dauntseyga. Nad pole teineteist näinud 8 aastat. Mees lahkus, kui Grace on 13 aastane plika ning juba siis oli noormees talle sümpaatne. Vahepealsed aastad onnaerusuise ja lahke Spenceri muutnud kalgiks ja tõrjuvaks.

Peagi leiab Grace end Spenceri haige ema seltsidaamina. Vanadaam, tahtes päästa kahte noort hinge, sõlmib vahetult enne oma surmahetke nendega kokkuleppe, et noored peavad abielluma. Ja kuigi tundub, et kõik võiks minna läägeks ja noore naise maine saab nüüd tänu abielule päästetud, siis päris nii see siiski pole. selles loos on omajagu üllatust ja suur rõhk inimlikkusel.

Minu jaoks oli selline mõnus lõõgastav lugemine vahelduseks.

  • Kirjastus: Ersen
  • Ilmumisaasta: 2020
  • lehekülgi: 248

Kristina Ohlsson “Hester Hilli mõistatus”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021 Märts. Kummitavad majad

TAGAKAANELT: Megi ja Franki vanemad saadavad lapsed suve veetma onu Elioti juurde, kes elab vanas salapärases mõisas Hester Hillis. Niipea kui nad kohale jõuavad hakkab juhtuma kummalisi asju: mahajäetud rongijaamas näeb Meg tüdrukut, keda keegi teine kunagi näinud ei ole, Megile on kohalikku raamatupoodi jäetud sajandivanune päevaraamat mõistatusliku võtmega, mõisa pööningult kostab nuttu ja samme …

Varsti on Meg ja Frank saladuse jälil, mis viib neid mitte ainult vana maja kõige varjatumatesse paikadesse, vaid ka minevikku

Ma olen Kristina Ohlssonilt on varem eesti keeles ilmunud lasteraamatud „Klaaslapsed”, „Hõbedapoiss“ ja „Kiviinglid“ läbi lugenud ja mulle on tema raamatud meeldinud. “Hester Hilli mõistatus” on tänavuse 3.-4. klassi õpilaste kirjandusmängu üks raamatutest ja otsustasin ka ise selle läbi lugeda.

Raamat on mõnusa tempoga ja kohe tõmbab endasse. Juba üsna alguses hakkab juhtuma müstilisi asju ja põnevust jätkub. Küll aga pani mind korraks mõtlema onu Elioti ja tema sõbra kooselu mõisas. Samas oli see nii loomulikult ja muhedalt lahti kirjutatud, et ilmselt ei tekita saa 10-12 aastastes küsimusi.

Meg ja Frank saadetakse suveks onu Elioti juurde Hester Hilli mõisasse. Lapsed saadetakse ära ajaks, mis vanemad lahendavad oma erimeelsusi ja kogu onu juures veedetud ajal on lapsed sellest rõhutud. Lisaks sellele toimub Hester Hillis ja selle ümbruses kummalisi asju. Ootamatult leiavad lapsed endale seltsiliseks majapidajanna tütre, kellega koos hakatakse mõistatust lahendama.

  • Kirjastus: Tiritamm
  • Ilmumisaasta 2019
  • Lehekülgi: 268

Åsa Larsson, Ingela Korsell “Sünk” Pax#2

LVK 2021 teema nr 24. Raamat autorilt, kes on olnud LV kuude kokkuvõttes kohal nr 1. (okt 2018)

TAGAKAANELT: Sarja „Pax” teises osas kohtume elajaga, kes öösiti Mariefredis märatseb ja inimesi ründab. Vennad Viggo ja Alrik peavad koletise peatama, enne kui veel rohkem inimesi viga saab. Kas see on libahunt? Ja kuidas säärasega võidelda? Viggo ja Alrik otsivad palavikuliselt vastust kirikunõlva all asuvast salajasest raamatukogust. Sinna saabub nõu ja juhatust saama ka võlurmeister Damir. Aga kas teda võib tõepoolest usaldada?

Aasta alguses tegin tutvust selle sarjaga. Nüüd oli siis järg teise osa käes. Vennad Viggo ja Alrik otsivad selles osas vastust küsimusele, kes küll ründab ööseti inimesi. Samuti ilmub salajast raamatukogu uurima Damir, kes võib-olla pole päris see kellena ta end esitleb… Väga kiiresti edenev ja põnevust täis raamat.

Peale põneva loo oli selle raamatu üks esimesi peatükke geopeitusest. Olles ise ka üks tuhandeist, kes sellega tegeleb, oli äratundmisrõõm suur. Ei tea küll nii kurvalt lõppenud logimist, kuid ettevaatlikuks igal pool varemetes tegi see küll.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2015
  • Lehekülgi: 192

Jane Austen “Kolm õde”

LVK 2021 teema nr 5 Jane Austen (originaal, uusversioon, paroodia)

TAGAKAANELT: Suur osa Jane Austeni lühilugudest olid kirjutatud tema perekonna lõbustuseks. “Kolme ões” kritiseerib Austen naise ühiskondlikku seisundit – tol ajal oli abielu peaaegu ainus viis, kuidas pääseda vanema katuse alt, vältida vaesust, saada üldse kunagi endale mingisugust raha. Henry ja Eliza on mänguline ja lõbus lugu. Jack ja Alice – oma aja kirjanduse ja kirjanduslike kommete paroodia. Frederic ja Elfrida, tõenäoliselt kõige varasem Jane Austeni töö, on samuti vaimukas paroodia. 

Raamatus on 4 lühilugu mis on kirjutatud eelkõige oma perekonna lõbustamiseks. Ma oleks tõesti tahtnud, et need lood natuke pikemad oleksid olnud. Sai mõnus hoog sisse ja kohe läbi.

Lood oli mõnusalt humoorikad ja naiste tolleaja seisust tögavad. Ainus viis oma seisust parandada oli abielluda ja teha võimalikult hea partii.

  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2003
  • lehekülgi 68