Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021 juuli

TAGAKAANELT: Mart Sanderi uus kogumik „Kõhedad muinaslood“ on põnev uudis kõigile õudus- ja fantaasiasõpradele. Sellesse autori enda poolt illustreeritud novellikogusse on koondatud seitse lühemat või pikemat lugu – novellidest lühiromaanideni – mis pakuvad lugejale terve nädala jagu kõhedust. Osa lugudest on ilmavalgust näinud inglise keeles, osa ilmunud erinevates kogumikes, osa aga kirjutatud spetsiaalselt kogumiku tarbeks (seitsmest loost viis ilmuvad eesti keeles esmakordselt). Allegoorilised muinasjutud taaselustavad meie ürgsed hirmud pimeduse, üksinduse, teispoolsuse, nõiduse ja needuse, deemonite ja rahutute hingede ning kõige selle ees, mille kohta me tavatseme öelda: „seda pole olemas“. Siin raamatus on.

Mul on Mart Sanderi raamatuid lugedes alati tema hääl kõrvus. Sandrilt olen enne lugenud Litse ja need raamatud meeldisid mulle väga. Tema ulmet lugesin esimest korda ja see oli väga meeldiv üllatus. Selle raamatu muinaslood on tõepoolest kõhedust tekitavad. Isegi lood, mis muidu tunduvad justkui tavalised lood, on lõpus vägagi üllatuslikud. Üllatuslikult ei tekkinud tunnet, et mõni lugu on teistest palju parem. Terve kogumik oli väga mõnus lugemine ja iga lugu suudab üllatada. Lisaks on iga loo juures autori illustratsioonid. Ja eriti ära on veel raamatu kaas, mis mõjub 3Dna.

  • Kirjastus: Literarity
  • Ilmumisaasta: 2019
  • Lehekülgi: 304

Mairi Laurik “On aeg!”

LVK 2021 teema nr 19. Eesti autori noorsooromaan, mis ilmus 2020-2021

TAGAKAANELT: Romaanist „Mina olen Surm“ tuttav Roomet on nüüd vanem ja võiks öelda, et harjunud oma „eripäraga“ näha inimeste peade kohal nende elukellasid ning sellest tuleneva kohustusega öelda neile, kelle elukell on purunenud või tühjaks jooksnud, hinge teelesaatmissõnad. Nüüd sõidab Roomet Tallinnasse, et Erik – ka üks Surmadest – talle seda veidrat maailma seletaks ja paigast ära asjad aitaks paika seada. Kuid selgub, et maailm on veel veidram ja veel rohkem paigast ära. Oma tõelistest võimetest veel õieti aru saamata peab Roomet vastu astuma palju suuremale kurjusele, kui ta on osanud ette kujutadagi.

Raamatut “Mina olen surm” lugesin juba hea jupp aega tagasi ja ega kõik enam nii hästi meeles polnud. Õnneks aitas raamat meenutada eelnevat ja nii tuligi meelde Roomet, tema mured ja tema eriline võime näha inimestele jäänud aega. Lugu oli mõnus lugeda ja edenes kiiresti. Mulle väge meeldis, et sisse on põimitud ajalugu ja natuke Roometi erilise ande saladuseloori kergitatud. Aga oi kuidas tahakssellest maailmast rohkem teada. Eriti Põnev on teada saada mis saab Karolinast. Milliseid erinevaid surmasid veel olemas on? Milliseks Roometi anded kujunevad? Mulle väga meeldib see liivakellade maailm. Loodan, et tulevikus saab lugeda veel uusi haaravaid lugusid Roometi tegemistest.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 168

Dugald Steer “Egüptoloogia”

TAGAKAANELT: 1926. aastal Egiptusse korraldatud ekspeditsiooni päeviku vormis kirjutatud raamat sisaldab palju sõnalist ja pildilist teavet Muinas-Egiptusest

Raamat on oma ülesehituselt reisipäevik. Suurepärane rohkete piltidega materjal lastele egüptoloogia vastu huvi äratamiseks. Kuigi peamine eesmärk selles raamatus on Osirise hauakambri leidmine, on selles päris suur osa ka püramiididel.

Ülesanne: Kirjuta kui teadlane aastal 3031.

Kallid kodused. Oleme oma uuringutega jõudnud endistele Baltimaade aladele. Leidsime ühest endisest elamust huvitava rulli. Materjal on väga õhuke ja habras materjal. Kuna see on augustatud ja sellesse on pressitud mingid mustrid. Oleme sarnaseid leide leidnud üle maakera ning oleme täheldanud erinevaid mustreid ja märgistusi ja seetõttu arvame, et tegu on mingitlaadi nuputamisülesandega. Samas eile meie uurimisgrupi professor aevastas selle salapärase rulli lähedal ja kokkupuutel süljega ilmutas rull sulamise märke. See viis mõtted uutele radadele. Äkki on see mingitsorti toiduaine, mis sulab suus? Igatahes uurime nüüd ka seda võimalust. Hoian teid uute uudistega kursis.

  • Kirjastus: Sinisukk
  • Ilmumisaasta: 2006
  • Lehekülgi: 30

Maja Lunde “Lumeõde”, “Päikesevalvaja”

LVK 2021 teema nr 48: Jõuluteemaline raamat (tegevus ei pea toimuma jõulude ajal)

“LUMEÕDE”

TAGAKAANELT: Varsti on jõuluõhtu, mis on ka Juliani sünnipäev. Tavaliselt on see aasta parim päev, mil jõulupuu on ehitud ja küünlad süüdatud, õhus on mandariinide ja piparkookide lõhn ja kaminas praksub tuli. Aga sel aastal on kõik teisiti ja Julian mõtleb, et jõulud on lihtsalt ära jäetud…
Ühel päeval kohtab Julian elurõõmsat Hedvigit. Tüdruk meenutab talle, kui ilusad pühad võivad olla ja Julian hakkab uskuma, et jõulud võivad siiski tulla.
Aga majas, milles Hedvig elab, on midagi müstilist…
Kes on see kummaline vanamees, kes pidevalt välja ilmub?
Ja mis see on, mida Hedvig varjab?
See 24-osaline jõulujutustus võlub esile maagilise meeleolu igas vanuses jõuluarmastaja jaoks.
„Mesilaste ajaloo“ autor Maja Lunde ja auhinnatud illustraator Lisa Aisato on loonud unustamatu jutustuse, mis kulgeb läbi 24 peatüki.
Särav ja kohati kurb, pikitud pisukese müsteeriumiga, sisaldades palju lund ja üllatusi – see silmatorkav värviliste illustratsioonidega raamat võib olla kaaslaseks peatükk haaval jõule oodates, mille lugemisest saab tekkida pühadetraditsioon.

  • Kirjastus: Rahva Raamat
  • Ilmumisaasta: 2019
  • Lehekülgi: 192
  • Illustraator: Lisa Aisato

LVK 2021 teema nr 9: Raamat võrratute illustratsioonidega 

“PÄIKESEVALVAJA”

TAGAKAANELT: Lilli ei ole enam laps, aga ta pole ka veel teismeline. Ta on muutumas, kuid loodus ta ümber on selline, nagu see on kogu aeg olnud. Lillil on päikesest ainult ähmane mälestus, maailm, nagu tema seda tunneb, on vihmane ja pime. Mitte miski ei taha märjas mullas kasvada, ühelegi taimele ei meeldi igavene hämarus.

Lillil ei ole vanemaid, ta elab koos vanaisaga, kes hoolitseb selle eest, et külarahval oleks köögivilju. Ühel päeval unustab vanaisa oma lõunasöögi koju ja kui Lilli talle kasvuhoonesse järele jookseb, avastab ta midagi, mille tõttu muutub kõik…

Lilli märkab saladuslikku teed, mis viib metsa, kuhu ükski laps minna ei tohiks. Aga uudishimulik Lilli ei ole nagu teised lapsed, ta surub hirmu alla ja otsustab teed järgida. Sealt tumedate puutüvede vahelt leiab ta teistsuguse, õitseva maailma. Sealt algab suur seiklus. Lilli peab seisma vastamisi oma suurima hirmuga, kuid leiab ka õnne ja armastuse – ja lootuse uuest kevadest.

Aastaaegade kvartett, mis algas talveraamatuga “Lumeõde”, on nüüd jõudnud uue iseseisva jutustusega kevadesse. “Päikesevalvaja” on suurejooneline lugu nii väikestele kui ka suurtele, teos, mille ümber võib koguneda terve pere.

  • Kirjastus: Rahva Raamat
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 208
  • Illustraator: Lisa Aisato

Need raamatud on lihtsalt võrratud. Mul on nüüd üks lemmikillustraator juures. Nii imeilusad pildid ilmestavad mõlemat raamatut. Aga ka jutud ise on võrratud. Nii ilusasti on kirjutatud väga rasketest teemadest.

Lumeões on peategelaseks Julian, kes armastab jõule. Tema jaoks on jõulud kakao ja piparkoogilõhnad ja küünlajalg nelja lilla küünlaga. Sel aastal ta ei tunne jõuluootust oma kodus. Suvel suri tema vanem õde ja peale seda on kõik justkui värvi kaotanud, ka tema vanemad justkui äravahetatud. Ühel päeval kohtub ta Hedvigiga. Hedvig on nii rõõmus ja särav. Ta aitab Julianil leida enda sees rõõmu, kuid tüdrukul on saladus, mida ta ei taha Julianiga jagada.

Päikesevalvaja on Imeilus hinge puudutav lugu. Lilli oli vaid aastane tüdruk, kui maailmast kadus päike. Peale seda päeva oli kõik hall ja vihmane. Kõik kaotas justkui värvi. Ka inimesed olid masendunud ja räbalais. Lilli ainuke pereliige on vanaisa, kes kasvatab oma kasvuhoones kogu külale juurvilju ja marju. Iga kolme päeva tagant toob ta külla korvitäie kõige paremaid ja värskemaid aiasaaduseid. Vanaisal on aga tingimus, mitte keegi ei tohi tema kasvuhoonesse siseneda. Ühel päeval aga viib Lilli vanaisale maha unustatud leivaviilu kasvuhoonesse järele ja näeb seal vanaisa saladust. Kõik taimed on kidurad ja õrnad. Viljad kipras ja kehvakesed. Vanaisa ei palu nähtut unustada, kuid palub, et tüdruk ei räägiks sellest kellelegi. Nähtu aga äratab tüdrukus uudishimu. Kust küll tulevad need maitsvad aiasaadused?

Mõlema raamatu puhul on pildid suurepäraseks täienduseks jutule.

Roald Dahl “Vapustav härra Revane

TAGAKAANELT: Koperdis, Uimerdis ja Uba on ühed üsna vastikud ja kitsid talunikud. Ja nad vihkavad härra Rebast. Nad on nõuks võtnud härra Rebane kinni püüda. Seepärast asuvad nad tema urusuu ette valvesse, valmis teda maha laskma või surnuks näljutama või ta sealt välja kaevama. Aga kavalal härra Rebasel on teised plaanid…
Millised nutikad mõtted härra Rebase peas liiguvad ja kuidas ta need mõtted ühes oma poegade ja sõpradega ellu viib, sellest see lõbus lugu räägibki.

Roald Dahl on minu keskmise lapse lemmikkirjanik. Tema lood on alati muhedad ja vahvad. See raamat sattus meile suvelugemise programmi kaudu ja lapse kõrvalt lugesin ka ise läbi. Kiire vahepala kavalast rebasest, kes kitsikusse sattudes ei andnud alla vaid leidis ikka lahendusi. Mulle meeldis, et härra Rebane oli lahke ja sõbralik ka teiste künkaelanike (isegi jäneste) vastu ja hoolitses, et ka nemad raske aja üle elaksid. Nagu ikka on kirjanik kirjutanud head tegelased nutikateks ja vaprateks ja pahad tegelased rumalateks ja ahneteks.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaasta: 2007
  • lehekülgi: 88

Rébecca Dautremer “Jacominus Gainsborough paremad päevad”

TAGAKAANELT: „Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri. / Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees!“ luuletas kord Faehlmann väärikas värsimõõdus. Jacominus Gainsborough võiks vabalt olla too mees, ainult et tal on nimi ja see on uhke, peale selle on ta juhtumisi jänes, ja veel niisugune, kes meenutab üsnagi Beatrix Potteri ilmakuulsat Peter Rabbitit. Igal ajal omad kombed. Raamatus on kaksteist stseeni Jacominuse elust. Jacominus pole kõige suurem, julgem ega tugevam, kuid oma linka-lonka jalaga läheb ta südikalt läbi elu: unistab, võitleb, rõõmustab, heitub, saab isaks ja vanaisaks ja vanaks. Ühel kevadisel päeval tõdeb ta mandlipuu all helge rahuga, et tema väike armas elu on olnud kuhjaga elamist väärt, ja jääb magama.

Imearmas raamat võrratute piltidega. Kuigi esmapilgul võib see tunduda lasteraamatuna, siis on seal palju uurida ja lugeda ka suurematel. Igal lehel on väga rohkete detailidega pildid ja need jutustavad veel oma loo lisaks kirjapandule

  • Kirjastus: Koolibri
  • Ilmumisaasta: 2021
  • Lehekülgi: 48

Kaja Prügi “Kõige ilusam pilt” ja Triinu Laan “Luukere Juhani juhtumised”

“Kõige toredam pilt”

TAGAKAANELT:

Toredad lühijutud väikelastele.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaasta: 1989
  • Lehekülgi: 48

“Luukere Juhani juhtumised”

TAGAKAANELT: Kui luukere Juhan suure kooli anatoomiaklassist pensionile saadetakse, võtavad taadu, memme ja lapselapsed ta enda juurde metsatallu elama. Sellega tõeline luukere-elu alles algab! Kõik metsatalu elanikud paistavad uskuvat, et igaüks, ka luukered, on väärt vaba ja metsikut lapse- ja vanaduspõlve.

  • Kirjastus: Päike ja PIlv
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 64

Raamat “Kõige toredam pilt” on see raamat, mille lugemist ma mäletan selgelt. Selle raamatu lugemisel käis minu peas mingi plõks ja ma hakkasin soravalt lugema. Kõik muutus sujuvaks ja takerdused kadusid. Mäletan, et raamatu esimeses pooles tõmbasin enda jaoks keerulisematele sõnadele punase pliiatsiga jooned alla ja siis lugesin neid üha uuesti ja uuesti, kuni need muutusid minu jaoks arusaadavaks. Raamatu lõpuks oli punaseid jooni juba palju vähem. Küll aga ma ei mäletanud üldse jutu sisu. Seega oli väga tore nüüd lugeda Ühest väga vahvast perekonnast ja kõige armsam jutt ongi viimane, kus vanaise joonistas koos lapselastega kõige toredama pildi. Luukere Juhani seiklused olid aga väga vahvad. Tore, kui üks pensionil olev luukere ka tegevust saab ja näiteks röövleid saab peletada või siis seltsiks olla. Ütlemata armas lugemine.

Raul Sulbi: “Täheaeg: Musta Roosi vennaskond”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021 juuni.

TAGAKAANELT:

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahhisarja 12. köites on esindatud nii kodumaise ulme tuntud tegijate – Siim Veskimehe ja Maniakkide Tänava – uudislooming kui ka uute autorite – Manfred Kalmsteni ja Helena Alexandra Altroffi – esimesed suleproovid. Lisaks avaldame traagiliselt hukkunud kultusautori Lew R. Bergi (1968–2005) järelejäänud paberite hulgast leitud lühiromaani. Temaatiliselt on uues Täheajas enim esindatud teadusliku fantastika kosmoseulme alaliiki kuuluvad teosed, kuid lisaks on nende kaante vahel ajarännuulmet, postapokalüptilisi maailmu ja veel palju muudki.

Kogumiku lood:
«Musta Roosi vennaskond», Lew R. Berg
«Asteriuse kodutee», Siim Veskimees
«Au ei olegi vaja», Maniakkide Tänav («Saladusliku tsaari» järg)
«Põgeneda Rottidelinnast», Manfred Kalmsten
«Defectis», Helena Alexandra Altroff
«Virmalised neljal häälel», Catherine Asaro (tõlkinud Iris-Barbara Jeletski)
«150 aastat «Erakordseid reise»», Raul Sulbi lugu Jules Verne´ist

See oli minu esimene Täheaeg ja mulle see täitsa meeldis. Kõik lood olid üsna kaasakiskuvad ja minu fantaasia hakkas küll täiega tööle. Väga silmiavav on lugeda erinevate eesti ulmekirjanike lugusid ja ma olin meeldivalt üllatunud. Aga eriti-eriti meeldis mulle kogumiku nimilugu “Musta roosi vennaskond”. Ma väga tahaks teada mis nüüd edasi saab, aga minu otsingud küll vilja ei kandnud ja mingeid järge ma ei leidnud. Kogumikus oli vaid jutu algus ja see jäi ikka väga huvitava koha pealt pooleli. Lew R. Bergi postuumselt avaldatud lugu on väga suur saavutus ja imearmas kummardus kirjanikule.

  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2013
  • Lehekülgi: 268

Mairi Laurik “Novembriöö kirjad”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021 mai. Mairi Laurik

TAGAKAANELT: Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult. 

Mulle see raamat meeldis. Selline mõnus rahulik kulgemine. Raamatu peategelane Keire kirjutab igal ööl kirja oma elukaaslasele. Oma kirjades kirjeldab ta oma elu Tamsalus. Tamsalu on moodne miljoni elanikuga tulevikulinn. Linn, mis on piiratud müüriga, kuhu saab viisaga ja kus ei ole püsielanikke. Linn kus käiakse karjääri tegemas ja raha teenimas üle kogu maailma. Linna südameks on uudne tehas. Tehas ongi linn. Mida tehas täpselt toodab, pole teada, kuid vahel juhtuvad õnnetused ja siis lendub õhus nanoosakesi.

Lõpuks jäi mul vaid üks küsimis. Mida Riit korda saatis?

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2017
  • Lehekülgi: 240

Sarah Crossan “Kuutõus”

LVK 2021 teema nr 8 Raamat Iirimaa autorilt

TAGAKAANELT: „Nad arvavad, et ma tegin ühele inimesele viga.
Kuid ma ei teinud. Kas kuuled?
Sest inimesed hakkavad sulle rääkima igasuguseid valesid.
Mul on vaja, et sa teaksid tõtt.”

Joe pole oma venda kümme aastat näinud ja seda kõige armutumal põhjusel – Ed ootab surmanuhtluse täideviimist. Ja nüüd, kus hukkamiskuupäev on välja kuulutatud, on Joe otsustanud veeta viimased nädalad venna kõrval, hoolimata, mida inimesed mõelda võivad.

See hingekriipiv ja südamlik noorteromaan esitab lugejale suuri ja raskeid küsimusi: mis on ühe elu hind? mida on võimalik andestada? ja kuidas üldse jätta hüvasti?

Ma arvan, et ma pole kunagi varem sellist raamatut lugenud. Peatükid on kirja pandud kui luuletus. Esmasel sirvimisel ilma lugemata, arvasingi, et tegu on mingi veidra valmide raamatuga. Üsna kohe mõistsin, et hoopis peatükid on kujundatud eriliselt. Ja mulle see väga meeldis. Nii lahe ja uudne mõte.

Ka raamatu teema on minu jaoks üsna uudne. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi lugenud raamatut teemal, mis käsitleb surmanuhtlusega toimetulekut. Igatahes emotsionaalselt lihtne see lugemine polnud ja kauneid unenägusid ei tekitanud. Kuid mulle meeldis see raamat.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 352