David Walliams “Paha paps”

LVK 2021 teema nr 16. Teos kirjanikult, keda tahaksid isiklikult tunda

TAGAKAANELT: “Papse on igas suuruses ja iga kujuga. On pakse ja kõhnu, on pikki ja lühikesi. On vanu ja noori, on tarku ja rumalaid. On tobedaid ja tõsiseid, on lärmakaid ja vaikseid.
Ja muidugi on olemas head papsid ja on olemas pahad papsid …”

Mulle tundub, et David Walliams on üks üllatusi ja ootamatusi täis inimene. Samuti pean lugu heast huumorist ja koomikuna töötav inimene peaks nalja mõistma küll.

Walliamsi raamatud mulle üldiselt meeldivad. Need on omamoodi kiiksuga ja vinti üle keeravad. Selle raamatu on autor pühendanud oma pojale sõnadega: “Alfredile, minu elu armastusele. Armastusega papa” nii armas pühendus.

Selle raamatu peategelaseks on Frank kes isa on vägev võidusõitja. Nende elu on parim kuni päevani, mil isa satub raskesse õnnetusse. Isa jääb küll ellu, kuid kaotab jala, töö, staatuse. Franki ema ei suuda aga sellise elukorraldusega leppida ja lahkub. Nüüd peavad isa ja poeg kuidagi hakkama saama. Huvitavaks teemaks on raamatusse sisse toodud samasooliste armulugu mis on natuke naljakalt ja samas ka armsalt kirja pandud. Kuigi asjalood kisuvad vahepael ikka väga hulluks, laabub lõpuks kõik. Loomulikult on raamatus ka ajalehemüüja Raj kes on ikka uskumatu kitsipung ja sahkerdaja aga samas suure südamega.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • lehekülgi: 448

Nancy Springer “Enola Holmes: kadunud markii juhtum”

TAGAKAANELT: Kui Enola Holmes, kuulsa detektiivi Sherlock Holmesi 14aastane õde, avastab oma sünnipäeva hommikul, et ta ema on jäljetult kadunud. Talle on selge, et vaid tema üksi suudab ema kadumise saladuse lahendada. Ta riietab end leinavaks leseks ning võtab suuna Londonile, et ema asukohta kindlaks teha – ja päästa end rangest tütarlastekoolist, kuhu teine tema vendadest – valitsusametnikust Mycroft – on otsustanud ta pista. Nutikas ja kartmatu, ei suuda Enola siiski ette näha, millistesse ettenägematutesse seiklustesse ta satub, kui komistab oma retkel juhtumisi kamba bandiitide otsa, kes on röövinud Basilwetheri noore markii, ja avastab end lõpuks keset Briti aristokraatia tippudeni ulatuvat vandenõu … Kas ta suudab pageda verejanuliste bandiitide käest, kaitsta markiid, varjata end oma geniaalse venna detektiivioskuste eest ja lahendada samal ajal see kõige olulisem – leida mahajäänud saladuste ja vihjete abil ema?

Raamatu kaant vaadates ei saagi aru, kas film/sari on tehtud raamatu põhjal või vastupidi. Igatahes mina polnud küll enne kuulnudki kellestki Enola Holmes’ist, kuulsa Sherlock Holmesi nooremast õest. Tuleb välja, et see 14 aastane õde on küll korraliku daamiliku hariduseta, kuid siiski terava taibuga. Nimelt ei meeldi talle korsetid ja ta eelistab kihutada jalgrattaga külavahel, seelik üle põlve, selle asemel, et olla kenasti kaunis kleidis ja teha daamilikke tegevusi. Enola 14-sünnipäeval kaob tema ema. Appi tulevad Enola vennad Sherlock ja Mycroft, kes pole oma kodukohas käinud peale isa surma üle 10 aasta tagasi. Paraku ei anna vendade esmased pingutused tulemusi ja ema otsimise asemel püüavad nad isakodu korrastada ja tüdrukut korralikku tütarlastekooli paigutada. Enolale asjade selline käik ei meeldi ja ta haarab ohjad enda kätte. Enola otsustab minna Londonisse ema otsima. Poolel teel satub ta linnakesse, kus on suur segadus seoses kaotsi läinud markiiga. Ja kuigi Enola püüab hoida madalat profiili ja mitte silma paista, satub ta ometi sündmuste keskmesse.

Mulle jättis see raamat tegelikult üsna hea mulje. Selline mõnusa huumoriga kirjutatud noorte põnevuslugu.

  • Kirjastus: Tänapäev
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 176

Philip Reeve “Surelikud masinad”

Ulmekirjanduse väljakutse 2021. Veebruar. Aurupunk

TAGAKAANELT: Kujutle, et tunned maailma oma jalge all liikumas…
Kujutle, et kukud oma linnast välja ja leiad end võhivõõrast maailmast…
Just nii juhtus Tomiga. Ja nüüd on ta kitsikuses – mahajäetud inimtühjale kõnnumaale koos sõjaka, moonutatud näoga tüdrukuga, eemale kistud oma armastatud tütarlapsest ja reedetud oma iidoli poolt.

See on «Surelike masinate» maailm. Inglise kirjaniku Philip Reeve esikteos, mis ei lase ennast niisama lihtsalt määratleda. See on haarav fantaasiaromaan, samas ka tempokas põnevik tulvil köitvaid ja usutavaid tegelaskujusid.

Sõna “aurupunk” olen ennegi kuulnud. Aga olen selle teema ilma süvenemata lahterdanud pigem kategooriasse “Pole minu jaoks”.

Nüüd oli hea võimalus selle teemaga lähemalt tutvust teha. Tegin turvalise valiku ja valisin siin palju kiidusõnu saanud raamatu. Minu tutvus selle teemaga oli väga meeldiv. Julgustab ka edaspidi aurupunki lugema.

Mulle meeldis selle raamatu idee. Minu jaoks nii uudne ja ootamatu. Tulevikumaa. Linnad mis liiguvad ringi. Enamik mööda maad, mõned ka lennates. Suuremad linnad neelavad väiksemaid, et saada varusid, toitu, energiat ja ajaloolisi esemeid. Liikuvates linnades on elu tegelikult üsna karm. Mida madalamal korrusel elad, seda kehvemas seisus oled. Iga linn seisab enda eest. Mõned linnad on ka nn piraadid. Ühte sellisesse satub ka raamatu peategelane Tom, kui on oma kodulinnast Londonist välja kukkunud. Ja kuigi piraatlinn on vaene ja räpakas ning selle elanikud viletsate kommetega ja agressiivsed, tõusevad Tom ja tema teekaaslane Heaster selles linnas linnapea soosingusse.

Ja kuigi kõik see piraadilinnas toimuv on vägagi põnev, on see vaid üks väike killuke kogu loost. Aastaid redus istunud London on äkitsi liikvele läinud. Kui üle pika aja on esimene väike linn alla kugistatud, ei peatu linn, vaid kihutab edasi. Miks? Kuhu? Keegi ei tea täpselt, aga lootused on kõrged. Ilmselt mingit veel suuremat ja paremat suutäit jahtima. Ootamatult ilmub aga välja veelgi võimsam linn ja London peab põgenema, aga mitte kauaks. Londonil on salarelv ja see on nii tõhus, et peagi võib temast saada maailma võimsaim linn.

Minu fantaasia hakkas seda raamatut lugedes kohe täistuuridel tööle. Juba kujutasin ette kuidas meie Eestimaa pisikesed ja suuremad linnad hiilivad mööda maad ringi ja otsivad, kust saada järgmist suutäit…

  • Kirjastus: Tiritamm
  • Ilmumisaasta: 2006
  • Lehekülgi: 280

Anne Cathrine Bomann “Agathe”

LVK 2021 teema nr 18 Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime viimase tähega

TAGAKAANELT: “Kas kunagi võib olla liiga hilja, et teist inimest endale lähedale lasta? Eakas psühhiaater loendab pensionini jäänud päevi. Patsientide probleemid tunduvad talle tühised, nende valu ei liiguta teada. Üks viimastest patsientidest ei lase end aga eemale peletada. Aeg koos Agathega muudab vana arsti elu Jäädavalt.

Raamat köitis mu pilku. Mulle meeldib, kui raamatu kaanel on linnud. See siin on mõnus pisikeses formaadis raamat lühikeste peatükkidega. Tõotas tulla kiire lugemine.

Mulle pole just eriti sageli ette juhtunud raamatuid, kus on peategelaseks üsna eakad tegelased. Selles raamatus on peategelaseks psühhiaater kes plaanib 72-aastaselt pensionile minna. Selleni on jäänud veel 22 nädalat ning 800 vestlust. Olles otsustanud, et enam ta ühtegi uut klienti ei võta, ilmub eikusagilt välja Agathe, kes tingimata soovib just selle arsti juures käia. Elust väsinud ja tülpinud mees, kes ei näita huvi enda ümber toimuva vastu, on sunnitud Agathega siiski tegelema hakkama. See aga osutub justkui kahepidiseks teraapiaks. Raamatu lõpuks on mees saanud uue hingamise ja isegi pensionile minemise mõtted peast pühkinud.

Mulle see raamat meeldis.

  • Kirjastus: Hea Lugu
  • Ilmumisaasta: 2019
  • Lehekülgi: 144

Åsa Larsson “Loitsusau” (PAX#1)

TAGAKAANELT: Idüllilises Mariefredi-nimelises väikelinnas asub salajane maa-alune võluraamatukogu. Raamatukogu on magnet, mis tõmbab enda poole nii häid kui ka kurje jõudusid, mis kõik püüavad ligi pääseda kinniste uste taha peidetud teadmistele. Raamatukogu valvavad õde ja vend Estrid ja Magnar Mimer. Aastaid ei ole kurjad jõud raamatukogu rahu suutnud häirida. Kuni tänaseni. Sama ajal kolivad Mariefredi elama vennad Alrik ja Viggo Delling. Varsti mõistavad Magnar ja Estrid, et ees on ootamas ohtlikud ajad ning poisid pole siin millegi muu kui selle pärast, et aidata neil raamatukogu kaitsta.
Nii nagu kogu maailmas, on ka Eestis jätkunud Rootsi põnevus- ja krimikirjanduse võidukäik. Sarjas „Pax“ on teismeliste igapäevane elu kokku põimitud fantaasiarohkete seiklustega. 9–12-aastastele lugejatele mõeldud raamatu teevad eriliseks illustratsioonid, mille autoriks on Henrik Jonsson.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2014
  • Lehekülgi: 145

Oh sa pühade vahe. Mul on see raamat kogu aeg kodus olemas olnud ja alles nüüd lugesin. Miks? Kuidas? Miks ma varem pole seda lugenud? Kust ma nüüd teised osad saan? Lihtsalt ei mahu pähe, kuidas ma olen midagi nii head maha maganud? Selle kiidukooriga, mis on seda teost/sarja siin ülistanud ma muidugi nüüd ühinen.

Nüüd see joonistamise osa. Mulle joonistamine meeldib, isegi väga. AGA välja ei kuku see just kõige paremini. See mind ei heiduta ja ilmselt joonistaks ma rohkemgi, kui vaid aega oleks 🙂

Minu fantaasiamaailmas elavadki just sellised rõõmsad karvapallid. Hoian neid endas, et olla iga päev koolis positiivne ja naeratav 🙂

J.K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

LVK 2021 teema nr 3 Raamat, mille on tõlkinud Krista Kaer (juubeliaasta puhul)

TAGAKAANELT: J.K. Rowling avaldas 2007. aasta detsembris raamatu “Bard Beedle’i lood”, mille oli illustreerinud bard ise. Selle raamatu pealkiri peaks olema lugejatele tuttav juba raamatust “Harry Potter ja Surma vägised”, sest just see muinasjutukogumik aitas Harryl mõista, kuidas Voldemorti võita. Nüüd jõuavad need viis muinasjuttu ka eesti lugejateni ning nagu muinasjuttude puhul ikka räägitakse seal ustavast sõprusest, mis annab inimestele jõudu, armastuse lunastavast väest ja tõelisest võlukunstist, mis on meie kõigi südameis.
Erilise võlu annavad raamatule aga professor Albus Percival Wulfric Brian Dumbledore’i kommentaarid ja joonealused märkused. Need on vaimukad, valgustavad lugude tagapõhja ning lasevad lugejal heita pilgu võlurite maailma.

Ma olen Rowlingult lugenud ainult Harry Pottereid ja neidki üle 10 aasta tagasi. See pisike kogumik kannab endas Harry Potteri maailma viit muinasjuttu. Neid jutte kommenteerib direktor Dumbledore. Ma oleksin eelistanud pigem mõnda lisalugu nende kommentaaride asemel lugeda. Minu jaoks need midagi uut ei andnud. Muinaslood olid väga toredad. Mulle kõige südamelähedasem oli “Õiglase õnne allikas”, kus kõik lõppes nii nagu ma terve loo vältel lootsin. Vahel polegi vaja võluväge, et kõik hästi läheks 🙂

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2009
  • Lehekülgi: 119

Raul Sulbi “Täheaeg 9: Joosta oma varju eest”

TAGAKAANELT:

Sisukord
Triinu Meres – Joosta oma varju eest
Kadri Pettai – Muna
Maniakkide Tänav – Ajudega töötajad
Tea Roosvald – Nõiamoori Miisu
Ülle Lätte – Udriku küla naised
Jeff VanderMeer – Hanoveri parandamine (Fixing Hanover)
Siim Veskimees – Loomingust, konnatiigis

  • Kirjastus: Fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2011
  • Lehekülgi: 191

Valisin jaanuarisse ulmejuttude kogumiku. Mulle üldiselt meeldivad jutukogumikud. Sellised parajad sutsakad enne magama minemist. Aga no selle kogumikuga läks nii, et seda jätkus täpselt kaheks õhtuks. Mulle tõesti meeldisid need lood. Ei saa end suureks ulmesõbraks nimetada. On teemasid mis ajab mul ikka aju krussi (igasugu tehnika ja kosmosevärk), aga see kogumik läks kuidagi ladusalt.

Kõige rohkem meeldis mulle “Ajudega töötajad”. Sellist sisupööret poleks ma osanud küll oodata.

Carlos Ruiz Zafón “Kesköö palee”

LVK 2021 teema nr 37. Raamat autorilt, kes suri 2020. aastal

TAGAKAANELT: Kalkuta, 1932: pimeduse süda. Läbi linna kihutab leekides rong. Öö varjudesse külvab hirmu tuleviirastus. Ja see on alles algus. Oma senise elu pikimal ööl tuleb Benil, Sheere’il ja nende sõpradel Chowbari salaseltsist seista silmitsi kuulsa paleede linna ühe hirmsama mõistatusega. Aastatetaguste saatuslike sündmuste jäljed viivad noored mahavaikitud needuseni, mis vajutab oma pitseri ka nende elule.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2019
  • Lehekülgi: 230

Zafon on selline kirjanik, kelle peale saab kindel olla. Lugemiselamus on garanteeritud. Lugu voolab unenäolisena sust läbi ja raamatut kinni pannes mõtled, kas see oli kõik päriselt… väga võimalik, et oligi…

Mul on alati kahju kui Zafroni lood läbi saavad.

Kerstin Gier triloogia Rubiinpunane

“Rubiinpunane”

LVK 2021 teema nr 47 Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas

TAGAKAANELT: 16-aastane Gwendolyn teab, et mõnel tema suguvõsast on iseäralikud võimed, kuid ta elab teadmises, et imepärase geeni kandja on kaunis nõbu Charlotte, mitte tema. Gwendolyn tunneb end aeg-ajalt siiski kuidagi iseäralikult ning satub ühel päeval ootamatult 18. sajandi alguse Londonisse. Selgub, et just Gwendolyn on perekonna kõige salapärasem liige ja pärinud ajaränduri geeni. Miks oli ema tema sünnikuupäeva varjanud? Kas Gwendolyni ema üldse oli tema pärisema? Mis juhtus ajamasinaga? Gwendolyn ja Gideon – poiss, kes on pärinud ajaränduri geeni isaliini pidi ja kes on Gwendolyni arvates paras ennasttäis ninatark– , seiklevad ajas koos ja püüavad neile ja veel paljudele muudele küsimustele vastuseid leida ning välja selgitada, keda nad minevikus ja olevikus usaldada võivad.

  • Kirjastus: Sinisukk
  • Ilmumisaasta: 2014
  • Lehekülgi: 312

“Safiirsinine”

LVK 2021 teema nr 45 Raamat kirjanikult, kellelt on ilmunud üle kümne raamatu

TAGAKAANELT: Äsja armununa minevikku reisida ei ole kõige parem mõte. 16-aastane Gwendolyn, verivärske ajarändur, on igatahes küll seda meelt. Temal ja Gideonil on ometigi hoopis muid muresid. Näiteks päästa maailm. Või õppida menuetti tantsima. Kumbki ülesanne ei ole just kergete killast! Ja kui Gideon tagatipuks veel ka õige salapäraselt käituma hakkab, taipab Gwendolyn, et peab kiiremas korras õppima oma hormoone ohjes hoidma, sest muidu ei tule ajastute vahel rändavast armastusest midagi välja.
Romantiline, naljakas ja ainulaadne raamat – Kerstin Gieril on imeline oskus lugejaid Gideoni ja Gweni seiklustest jutustades kaasa haarata.

  • Kirjastus: Sinisukk
  • Ilmumisaasta: 2016
  • Lehekülgi: 335

“Emerald Green”

LVK 2021 teema nr 30 Varasematest väljakutsetest kripeldama jäänud teema (LVK 2019 teema nr 46 Mõni võõrkeelne raamat, millega hakkama saad)

TAGAKAANELT: Gwen has a destiny to fulfill, but no one will tell her what it is. She’s only recently learned that she is the Ruby, the final member of the time-traveling Circle of Twelve, and since then nothing has been going right. She suspects the founder of the Circle, Count Saint-German, is up to something nefarious, but nobody will believe her. And she’s just learned that her charming time-traveling partner, Gideon, has probably been using her all along. Emerald Green is the stunning conclusion to Kerstin Gier’s Ruby Red Trilogy, picking up where Sapphire Blue left off, reaching new heights of intrigue and romance as Gwen finally uncovers the secrets of the time-traveling society and learns her fate.

  • Kirjastus: Henry Holt and Co
  • Ilmumisaasta: 2013
  • Lehekülgi: 451

Taaskord triloogia, mille tõlkimine on soiku jäänud. Mulle see sari meeldis. Esmalt jäi silma esimene osa kaanepilt ning põgusal sirvimisel tundus selline mõnus lihtne vahepala. Nii saigi raamat mõni aeg tagasi kaasa haaratud kusagilt allahindluselt. Lugu algas pisut aeglaselt, aga siis kuidagi tõmbas nii enda sisse ära, et ei saanud arugi, kui raamat läbi. Loomulikult said raamatud läbi kõige põnevamate kohtade pealt ja nii ei jäänud muud üle, kui aga järgmist osa otsima minna, kolmas osa tuli lugeda inglise keeles, sest teise raamatu lõpuks oli lugu muutunud juba nii põnevaks, et enam pooleli küll jätta ei tahtnud. Triloogia peategelaseks on 16-aastane Gwendolyn, kes ootamatult osutub ajaränduriks. Terve suguvõsa on oodanud ajarändurigeeni hoopis Gwendolini täditütrelt Charlottelt, kes on ilus tark ja osav ning ka terava keelega. Gwendolin on aga täiesti tavaline kooliõpilane. Tüdruk on ajarändurite liinis kaheteistkümnes, Rubiin, see kes lõpetab ringi. Teda hakkab ajarännakutel abistama paar aastat vanem Gideon, kes on teisest ajarändurite geeniga suguvõsast ja on ringi 11-s, Teemant. Lisaks ajaränduri geenile, on Gwendolinil ka võime näha vaime ja nendega ka suhelda.Selles loos on kõike, armastust, maagiat, sõprust ja reetmist, aga kõige enam meeldib mulle, et siin on ka hulganisti mõnusat huumorit. Loo lõpplahendus on ootamatu ja seda kohe päris mitmel moel. Mulle see triloogia meeldis. Mõnus kiire ja muhe lugemine pluss lisaväärtuseks päris head teadmised erinevate ajastuste riietustest 🙂

Roald Dahl “Suur sõbralik hiiglane”

LVK 2021 teema nr 12 Sinu lemmik Lugemise väljakutse 2019 teemade hulgast (Tegevus toimub Inglismaal)

TAGAKAANELT: Sophie õnneks on Suur Sõbralik Hiiglane(SSH) märksa päikeselisem loomus kui tema jälestusväärsed liigikaaslased, kes harrastavad öiseid ajujahte inimeste maale. Nad röövivad unesoojast voodist väeteid lapsukesi ja neelavad neid siis hulgakaupa hommikusöögiks. Et hiiglaste hirmuvalitsust väärata, mõtlevad Sophie ja SSH, kaks juhuse tahtel sõbrunenud vaprat hinge, välja hiilgava plaani, kuidas neist kogu maailma lapsi ohustavatest koshmaarsetest küttidest vabaneda. Nad otsustavad vastata hiiglastejahiga.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaeg: 2001
  • Lehekülgi: 207

Roald Dahl on minu keskmise poja lemmikkirjanik. Ta põhimõtteliselt ei loe vabatahtlikult teisi autoreid ja kui ta siis mõne Dahli raamatu läbi saab, siis soovib alati selle üle pikalt arutleda. Nii ei jäägi muud üle kui ise ka lugeda, et osata midagi kaasa rääkida.

Tunnistan, et Dahli lood meeldivad mulle endalegi. Mõnusad “kiiksuga” ja kohati üle vindi. Sellest raamatust on tehtud ka film ja ka see oli täitsa tore vaatamine.

Raamatu peategelaseks on Suur Sõbralik Hiiglane (SSH), kes ühel ööl näppab orbudekodust Sophie ja viib ta hiiglastemaale. Seal selgub, et mitte kõik hiiglased pole sõbralikud, ning hiiglaste lemmiktoit on inimesed, keda nad jahivad ööseti. SSH on aga üldse hiigleste hulgas väikseim ja äbarikuim ning Sophie suureks kergenduseks ka taimetoitlane. Kui teised hiiglased asuvad Inglismaale jahile minema, hakkavad Sophie ja SSH välja mõtlema plaani, kuidas tigedaid hiiglaseid takistada. Mängu tuleb Inglismaa kuninganna, unenäod ja põnevad mullijoogid, kus mullid liiguvad hoopis ülevalt alla …