Stephenie Meyer “Keskööpäike”

TAGAKAANELT: Nägin, kui kerge oleks Bellat armastama hakata. See käiks täpselt sama lihtsalt kui kukkumine: ainsagi pingutuseta. Mitte lubada endal teda armastada oli kukkumise vastand – sama mis vinnata end mööda kaljuseina üles, tõstes üht kätt teise ette, ülesanne nii vaevaline, nagu poleks mul enamat kui vaid sureliku ramm. Kui Edward Cullen ja Bella Swan “Videvikus” kohtusid, sündis märgiline armastuslugu. Siiamaani on fännid kuulnud lugu ainult Bella vaatenurgast. Lõpuks on lugejatel võimalus tutvuda ka Edwardi versiooniga kauaoodatud paralleelromaanis “Keskööpäike”

Raamatu kaanepildil on granaatõun. see on üks minu lemmikpuuviljadest. Eks ta nii valitud saigi.

Kui see Videviku saaga tuli, neelasin selle hetkega. Sel ajal see kõik tundus nii uudne ja huvitav. Nüüd mitmeid aastaid hiljem “Keskööpäikest” lugesed, on see justkui nostalgiline tagasivaade möödunusse. Sisuliselt ongi kogu raamat uuesti kirjutatud, aga seekord siis Edwardi vaatenurgast. Ja oh kui palju mõtteid sel Edwardil on. Päris kiiresti sai selgeks, et see noormees on nii ebakindel ja kahtlev, et kõik lugu muutus pisut tüütuks ja väsitavaks. Lisaks oli seda telliskivi ebamugav käes hoida. Samas oli Läbi Edwardi mõtete lahti kirjutatud üsna palju vampiirimaailma, mida ma Videvikust küll ei mäletanud ja kui jätta kõrvale Edwardi pidevad meeleheitehood, siis polnud ju väga vigagi. Ilmselt olen ammu juba sihtgrupist välja kasvanud ja mulle ei peagi sellised raamatud enam sügavat muljet avaldama.

  • Kirjastus: Pegasus
  • Ilmumisaasta: 2020
  • Lehekülgi: 772