Charles Dickens “David Copperfield”

LVK 2021 teema nr 50 Raamat Charles Dickensi sulest.

TAGAKAANELT: Charles Dickensi suurepärasest romaanist loeme Davidi raskest lapsepõlvest – lapsendamisest ekstsentrilise tädi poolt, lapsepõlvesõbra reeturlikkusest, karjääri alguse muredest, ebaküpsest noorest armastusest ning viimaks edust ja õnnest. Davidi lapsepõlve tundeline kujutamine on teinud «David Copperfieldist» ühe maailma kõige armastatuma romaani.

Inglise kultuurilukku ja koguni briti mõtlemisviisi on see raamat vähemalt niisama püsivaid jälgi jätnud kui näiteks «Kevade» Eestis. Imelise sujuvusega põimub selles teoses vahetu lapsepõlveelamus ja üldinimlik lapsepõlvenostalgia, traagiline ja koomiline.

See raamat on olnud mul lugemises väga pikka aega. Vahepeal on jälle paus olnud ja siis edasi loetud. Väga mahukas teos nii sisult kui lehekülgede arvult. Raamatus on tohutult tegelasi ja kui lugeda nii nagu mina (vahepeal pikemaid pause sisse tehes), siis läheb ikka omajagu aega, et kõik jälle meenuks.

Kuna tegu on klassikaga, siis ilmselt on see vähemal või rohkemal määral tutttav kõigile. Ma ei tea, kas ma olen enne lugenud nii mahukat teost. See raamat sisaldab tõepoolest kõike. Ja kuigi raamat sisaldas lehekülgede kaupa olustiku kirjeldust, pani see ikkagi kaasa elama David Copperfieldi raskele lapsepõlvele, tema noorukiaastatele ja väga naeruväärsele abielule Doraga ning lõpuks ka lõpuks õnne leidmisele Agnesega. Kõik loos olnud karakterid olid väga värvikad. Näiteks üdini pahatahtlik suli Uriah Heepi: kahvatu jume ja lõdva käepigistusega pugejalik tegelane, kes plaanitseb ainult halba või Dora, kes on küll imekaunis, kuid üdini lapsik ja rumal.

Mulle see raamat väga meeldis. Kuigi ühe korraga lugemiseks oli seda palju, siis võib-olla oligi mõnus selline rahulik ja aeglane kulgemine.

  • Kirjastus: Eesti Päevaleht
  • Ilmumisaasta: 2007
  • Lehekülgi: 733