Wilhelm Busch “Lugusid”

Raamat mille jutud on värssides. Ei saa öelda, et need oleksid mingid väga südamlikud ja romantilised. Pigem sellised verise lõpuga. Kui mõnes loos keegi surma ei saa, on see pigem erandiks. See raamat on mul olnud aegade algusest peale. Mäletan, et lapsena pakkus see raamat õudseid elamusi. Tükk aega ei julenud koerust teha, sest mine tea, äkki jahvatatakse veskis jahuks. Veel on meeles, et kange tahtmine oli pilte värvida. Sel ajal värviraamatuid eriti polnud ja seal puha värvimata pildid. Õnneks teostuseni ei jõudnud 🙂

Praegu lugedes tunduvad need looda päris musta huumoriga kirjutatud. Ladus ja meeleolukas lugemine ja need pidid on ka väärtus omaette.

Tegevuse ülesanne pole üldse minu jaoks. Küll ma püüdsin mõelda igasugu skeeme välja, et sellest luuletamisest pääseda, aga no ei midagi.

Tuli siis ikka luuletada ja no see on inspireeritud raamatust endast:

Kord juhtus nii, Pent Pigilind ja Pärdik Rips

läksid nii tülli, et ei saanud läbi mitte üks teps.

Neil meeles mõlkus luhta läinud uhke saanisõit,

mis oleks võinud olla kaunis kui Teele jalutuskäik.

Kuid siis tülli läksid kaks pisikest varast

Ja see oligi neile mõnes mõttes täitsa paras.

Nad kaklesid ja puresid kui Pauka ja Polla

Ei lasknud isegi Salakavalal Saamuelil rahus olla.

Sai möllus kannatada nii rongapesa kui tark rott,

talumees ja vasikas ning ka pime mutt.

Kutid tülihoos keerlesid kui nutsak mööda ilma.

See oli nõnda kiire, et julge möldritütar vaevu silmas,

et veskil olnud talumees ja Mölder koos

kakluskeerisesse tõmmati suures hoos.

Lõpuks Tünniselja Diogenes võttis kinni Korintose pahad poisid.

Jäi arusaamatuks kuidas küll need ulakad tüübid võisid

pöörata nii tüli ja rikkuda unerahu pühal hiirel,

kes just tuli laupäevaõhtuselt vanniskäigult, kiirelt.

Häirida kisaga jõumees Jukut, kes vaevu oli jäänud tukku.

Olid pahased ka Maks ja Moorits, kes olid endast täitsa väljas,

tüli käigus oli kaotsi läinud nende onupoeg eesli seljas.

Küll on see paar hull nagu sepp ja saatan

Ei oska olla sõbralikult, sa vaid vaata!

Kaklevad kui pardipaar konna pärast

enne olid sõbrad, nüüd vaatavad üksteist kui varast,

Tahtis kingsepasell vaid head, eemaldada pärdiku auguga hammas, mitte olla kalk

Kas see siis ongi heateo palk?

Vot nii tülli pöörasid kord Pärdik ja kingsepasell

kellel mõlemal on nüüd kere hell.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaasta: 1987
  • Lehekülgi: 144