Art Spiegelman “Maus”

LVK 2021 teema nr 21 Raamat, mille pealkirja vaadates ei saa aru, mis keeles see raamat on

TAGAKAANELT: Ameeriklasest karikaturisti Art Spiegelmani “Maus”, mis esmailmus aastatel 1980–1991 avangardses koomiksiajakirjas Raw, on murrangulise tähtsusega, piire paigast nihutanud teos. Spiegelman jutustab selles julgete, ehk ka provokatiivsete kunstiliste võtete kaudu tõsielulist, halastamatult isiklikku lugu oma perekonnast ja traumast, mille järellainetus kandub üle põlvkondade: tema Poola juutidest vanematel õnnestus holokaust küll üle elada, kuid kogemus mürgitas kõik järgnenu.

Kiiresti kõmu tekitanud koomiksisarja esimesed peatükid koguti raamatuks 1986. aastal ja tulemus kujunes enneolematult kriitikamenukaks. Sestpeale “Mausile” omistatud arvukate auhindade seast paistab enim silma 1992. aastal võidetud Pulitzeri preemia. Mis aga trofeedest olulisem, “Maus” kujundas ümber senised arusaamad koomiksimeediumi võimalustest ning rajas teed nüüdisaegsele autorikoomiksile; seda nähakse seni ühe võtmeteosena tollal tärganud uue kirjandus- ja kunstivormi, nn graafilise romaani valdkonnas. Mõistagi on seda tõlgitud paljudesse keeltesse, samuti on “Mausile” pühendatud arvukalt teadustöid.

  • Kirjastus: Pythagorase Püksid
  • Ilmumisaasta: 2018
  • Lehekülgi: 296

Holokaust ja II MS teemad on viimasel ajal üsna sageli minu lugemislauale sattunud. See raamat jõudis minuni hoopis läbi geopeituse mängu, kus tuli ühe ülesandena lugeda MAUSi ja leida sealt vajaminev info. Väga omanäoline raamat. Midagi sellist pole ma kunagi enne lugenud. Jah mulle meeldivad koomiksid ja mulle meeldib ka ajalugu, aga ühendada need kaks sellisel viisil… väga ootamatu.

Tegemist on Graafilise novelliga, mis jutustab autori isa Wladeki üleelamisi II MS ajal. Raamatus on erinevaid rahvuseid kujuatatud erinevate loomadena. Nt juudid on rotid, sakslased kassid, poolakad sead jne… Ilmselt ei suuda toona toimunud õudu enam õigesti keegi ette kujutada. Ja just selleks, et sellised kuriteod ei vajuks unustuste hõlma ongi vajalik, et oleks olemas raamatud, mis meenutavad ja annavad mineviku edasi kogu selle jubeduses. Raamatus ongi kaks tegevusliini. Üks mis kirjeldab autori suhteid ja intervjueerimist isaga ja teine isa üleelamisi koonuslaagris. Paraku pole kumbki tegevusliin eriti helge. Wladlek on küll surmalaagrist pääsenud eluga, kuid ta on murtud nii mitmel erineval moel, et raamatut lugedes on raske leida mõnd helgemat hetke.

Kuigi lugemine pole kerge, on tegemist siiski suurepärase raamatuga. Parimaga, mida olen Holokausti teemal lugenud. Pildid annavad väga palju juurde.