Aleksei Peterson “Eesti maarahva elust XIX sajandil”

Igaüks on oma saatusesepp 2020 August

Loe juturaamatut, mis on samal teemal, kui juuli pildiraamat ja mille autor on praeguseks siit ilmast lahkunud.

TAGAKAANELT

See on raamat meie esivanemate elust enam kui saja aasta eest: 19. sajandi teisest poolest kuni 20. sajandi alguseni. Toona oli tegu maarahvaga sõna otseses mõttes. Raamat räägib külaühiskonna liigendusest, talupere igapäevatöödest ja olmest, pidupäevadest, laste kasvatamisest, mesindusest, taluehitiste arenguloost ja paljust muust põnevast, mis endisel ajal oli iseenesestmõistetav, kuid meile tundub kauge ja võõrana. Rohked illustratsioonid ja sõnaseletused aitavad lugejal mõista meie esiemade-isade igapäevaelu.

Raamatu autor Aleksei Peterson oli aastatel 1958-1992 Eesti Rahva Muuseumi direktor. Raamat on koostatud korrespondentidelt 75 aasta jooksul laekunud materjalide põhjal. Ka enamik ajaloolistest fotodest pärineb muuseumi kogudest.

Seekordne saatusesepp oli päris keeruline. Mina ju vaatasin kauneid pilte peldikutest. Millegipärast pole just väga populaarne juturaamatute teema. Suutsin välja mõelda, et David Walliamsi “Pururikas poiss” haakuks hästi, aga tema ju veel täitsa elus…. Tuleb laiemalt mõelda. Peldikud olid maarahva elu osa ja siis peaks ju sobima kenasti raamat maarahva elust. Ja lõpuks leidsin ka sobiva raamatu mille autor on siitilmast lahkunud.Ja kuigi raamat annab väga põhjaliku ülevaate maarahva elust ja kommetest, ei mainita selles praktiliselt üldse, kus ja kuidas kempsus käidi. Nii oluline elu osa ja seda lihtsalt pole. Siiski oli päris tore lugeda kuidas vanasti elati ja millesse usuti. Näiteks kuidas määrati maja asukoht.Õnne ja rikkuse tagamiseks, pidid uksed käima õiges ilmakaares. Rehetuba pandi ikka nõnda üles, et esirind jäi lõunasse. Uuriti ka kõrgemate olevuste, haldjate ennustusi. /—/ Kui koht leitud, löödi sinna püsti kaks kärbist ning pandi nende peale õrs nagu rõuku tehes. Nüüd jäädi ootama, missugune lind sellele istume lendab. Oluline oli kustpoolt lind tuli ja kuhupoole jäi nokk, kui ta istus. Kui tuli must lind, ei olnud see elamiseks sünnis paik, otsiti teine. Kui tuli harakas, ei kõlvanud ka see koht. Lendas hall vares, võis ehitada, aga kui tuli valge lind, siis oli tegu kohaga, millest paremat pole.

  • Kirjastus: Atlex
  • Ilmumisaasta: 2006
  • lehekülgi: 104