Patrick Ness “Kui koletis kutsub”

LVK 2020 teema nr 44: Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin ja tahtsin kirjanikku kallistada.

TAGAKAANELT: kui-koletis-kutsub

“KOLETIS ILMUS VÄLJA NATUKE PÄRAST SÜDAÖÖD. NAGU NAD SEDA IKKA TEEVAD.

Aga see ei ole koletis, keda Conor on oodanud. Ta ootab koletist oma õudusunenäost, sellest, mida ta on pea igal ööl näinud, alates ajast, kui ta ema hakkas ravil käima. Õudusunenägu pimeduse, tuule ja karjumisega.

Kuid see koletis on midagi teistsugust. Midagi iidset, midagi metsikut. Ja ta tahab Conorilt kõige ohtlikumat asja üldse.

Seda raamatut olen ma tahtnud juba ammu lugeda. Mingil põhjusel on nii läinud, et see  pole minuni jõudnud. Nüüd saades ise raamatu omanikuks, venis suu kõrvuni pähe. Raamatu lugesin läbi päevaga. Mingi kummaline maagia tekkis selle lugemisel. Seda lihtsalt ei saa käest panna. Kuigi raamatut oli väga lihtne lugeda, oli selle teemakäsitlus raske. Täiskasvanuna lugesin seda, kui suure hingevaluga lapse olelusvõitlusest. See lihtsalt kriipis seest ja pani igal leheküljel aina enam Conorile kaasa tundma. Raamatus olevad graafilised pildid annavad väga hästi edasi loo meeleolu. Kogu raamat on südantlõhestav. Ja ometi on see nii nauditavalt kirjutatud.

Lk 46

Lood on kõige metsikumad asjad üldse, müristas koletis. Lood jälitavad ja hammustavad ja kummitavad.

Lk 74

Conor raputas pead. “see on kohutav lugu. Ja sohitegemine.” See on tõsilugu, ütles koletis. Paljud asjad, mis on tõesed, tunduvad pettusena. Kuningriigid saavad väljateenitud printsi, talutütred surevad põhjuseta ja vahel on nõiad väärt päästmist. Päris tihti tegelikult. Sa üllatuksid kui tihti.

 

  • Kirjastus: Helios
  • Ilmumisaasta:2019
  • lehekülgi: 215