LV teema nr 48. Raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sooviksid hetkel olla. Aliis Jõe “Viimane laev”

Üksikemana poja ülikooliküpseks kasvatanud Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe  9789985341674.jpgameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Aastaid kitsastes oludes virelenud Aliis on ammu kaotanud usu, et elu talle põnevust ja armastust võiks pakkuda. Kuid laevasõit sihtkohta osutub ootamatult seiklusrikkaks. Kui luksusliku restorani klient kalaluu alla neelab ja teda lämbumisoht ähvardab, suudab üksnes Aliisi kiire ja otsustav sekkumine vana mehe surmasuust päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning Rootsi haigla asemel satub naine tööle Prantsusmaa villasse. Üle pikkade aastate on tal aega vaadata tagasi lapsepõlve, mil ta kasvas üles väikeses alevikus, ning otsida lepitust oma vanematega, kas või mõtetes. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole.
„Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab üllatuslikult, et küps iga võib olla mitmes mõttes märksa värvikirevam kui noorus. Raamatule on oodata järge.
 

Raamatu kaanel on prantsuse villa. Oh kuidas oleksin meeleldi seal soojas mõnulemas. 🙂

Raamat mulle väga meeldis. Seda oli lihtsalt nii lõõgastav ja mõnus lugeda. Raamatu peategelane Aliis on mõnusa humoorika enesekriitikaga ja ka vanahärra Juha on parasjagu krutskeid täis. Kuigi jutus on ka omajagu traagikat, on see siiski optimistlik ja postiiivne.

 

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2017
  • lehekülgi: 192