Guram Odišaria “Presidendi Kass”

TAGAKAANELT:

Tuntud gruusia kirjaniku Guram Odišaria romaan „Presidendi kass“ on tõlgitud 15 keelde. Raamatu peakangelane Miheil Bgažba elas tõepoolest 1915–1993 aastatel Abhaasias ja oli linna folklooris üsna tuntud personaaž. Gruusia-abhaasia päritolu aitas kaasa asjaolule, et ta oli võrdselt armastatud inimene nii grusiinlaste kui abhaaslaste seas. Nõukogude perioodil töötas ta kõrge ametnikuna, ent oli uskumatult lihtne, õrn ja soe inimene, kes seisis inimeste õiguste ja rahu eest. Miheil suri Abhaasias terava etnopoliitilise konflikti ajajärgul (1992–1993). Tema süda ei pidanud vastu sõjale ning vaenule grusiinide ja abhaaslaste vahel, mille ohvriks langesid tema sõbrad, sugulased ja naabrid. Guram Odišaria kirjeldab talle omase poeetilise keele ja huumoriga huvitavaid ning sageli pikantseid lugusid, eksootilist loodust, abhaaslaste olmeelu eelmise sajandi teisel poolel. Kirjanduskriitikud nimetasid romaani „Presidendi kass“ kirjandussillaks gruusia ja abhaasia rahvaste vahel, sest raamatut loevad ühesuguse huvi ja äratundmisrõõmuga kõik, keda konflikt üksteisest distantseeris.

Gerald Durrell viis minu saatuse nüüd Gruusiasse. Ma ei tea kas ma üldse olen enne Gruusia kirjandust lugenud. Ilmselt mitte. Samuti pole ma enne midagi sellist lugenud kui see raamat. Väga omapärane raamat kunagisest Abhaasia kompartei esimesest sekretärist. Raamat koosneb erinevatelt inimestelt kogutud väikesest mälestustest Mihhail Temurovitši kohta. See on justkui ülistus aga samas ei puudu ka huumor ja nõukaajale omane absurdsus. Raamat on kergesti loetav.

  • Kirjastus: MTÜ Otaku
  • Ilmumisaasta: 2017
  • Lehekülgi: 200

Matti Klinge “Soome lühiajalugu”

Soome poliitika, majanduse ja kultuuri lühike kujunemislugu. Pisut üksikasjalikumalt on käsitletud perioodi, mis algas 1809. aastaga, ja eriti Soome iseseisvuse aega.

Raamat on tõlgitud prantsuse, saksa, hispaania, jaapani, islandi, vene ja veel mitmesse teise keelde.

Lühike ülevaade Soome ajaloost. Pean tunnistama, et kuigi igati hariv ja kasulik raamat, oli see minu jaoks ikka väga igav lugemine. Jah annab ülevaate peamisest, aga väga kuivalt kirja pandud.

  • Kirjastus: Otava
  • Ilmumisaasta: 1992
  • Lehekülgi: 157

Lauren St. John “Valge kaelkirjak”

LVK 2020 teema nr 21 Aafrika kirjaniku raamat

TAGAKAANELT:

See südamlik ja liigutav lugu on täis soojust, müstikat, seiklusi ning metsikut Aafrika loodust. Hulganisti lastekirjanduse auhindu võitnud ning kogu maailmas palju lugejaid leidnud raamat räägib loo üheteistaastasest Martine’ist, kes pärast orvuks jäämist saadetakse elama Aafrikasse, loomade kaitsealale. Lisaks kurjale vanaemale – kellest tüdrukul seni aimugi polnud – tervitavad Martine’i Aafrikas ka pahatahtlikud klassikaaslased, kahtlased kaitseala elanikud ning kuhjaga õnnetuid tundeid, saladusi ja müstikat. Eriti jääb Martine’i kummitama legend ühest valgest kaelkirjakust, keda ometi keegi oma silmaga näinud pole. Räägitakse aga, et tegu on kõige haruldasema ja maagilisema loomaga terves maailmas. Ja ühel ööl näebki Martine aknast keset kaitseala seisvat valget kaelkirjakut, kes vaatab talle otse silma…

Raamat algab päris jubedalt. Martine ärkab öösel ja põgeneb põlevast majast. Peagi selgub, et tema vanemad jäid põlevasse majja ja tüdruk peab minema Aafrikasse vanaema juurde elama. Üsna klassikaliselt ootab türdukut üsna suur hulk katsumusi ja kui ta jõuab kohale, hakkavad juhtuma veidrad asjad. Üheks salapärasemaks on legend valgest kaelkirjakust, kes peaks elama vanaemale kuuluvas loomade kaitsealal, kuhu on Martinel keelatud siseneda. Hakkab juhtuma müstilisi ja põnevaid seiku ning vahepeal muutub lugu isegi pisut kriminaalseks. Raamat on küll suuantud lastele, kuid minu meelest kõlbab lugeda ka täiskasvanutel.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2009
  • lehekülgi: 205

Gerald Durrell “Parem varblane pihus”

Igaüks on oma saatuse sepp september

Tagakaanelt:

Raamatus Parem varblane pihus jutustab Gerald Durrell pooleaastasest reisist läbi Uus-Meremaa, Austraalia ja Malaisia. Durell tahtis teada, mida nendes maades looduse kaitseks on ette võetud ja BBC tahtis samal teemal filme teha. Kuumaveeallikad, linnud-loomad, üks kummalisem kui teine. Naiivsevõitu plaanist lihtsalt kohale minna, oma töö ära teha ja vaikselt lahkuda, ei tule midagi välja. Durrell pajatab inimeste ja loomade tegemistest ainult talle omase huumoriga, mis köidab miljoneid lugejaid üle terve ilma.

Mind viskas saatus Uus-Meremaa lähedale merre. Ujusin minagi mandrile ja uurisin loodust, linde ja loomi kood Gerald Durrelliga. Mul on meeles, et lapsena mu ema soovitas Durrelli lugeda. Siis oli see minu jaoks nii igav. No mida sa loed neid looduskirjeldusi ja mingite suleliste passimisi…. Nüüd aga oli selle raamatu lugemine lausa teraapiline.

  • Kirjastus: Eesti Päevaleht
  • Ilmumisaasta: 2009
  • lehekülgi: 213

Lauri Vahtre “Absurdi Impeerium”

TAGAKAANELT:

«Mõte kirjutada raamat Nõukogude Liidu igapäeva-absurdist tekkis mu heal sõbral Markus Hessil, kes on sündinud ja üles kasvanud Kanadas, kuid kelle juured ulatuvad Eestisse.
Eesti, Läänemere ääres asetsev väike maa, oli pool sajandit okupeeritud ja annekteeritud N Liidu poolt. Selles Eestis sündisin ja kasvasin mina. Omavahelistes kõnelustes selgus, kui raske on Läänes kasvanud inimestel mõista seda, mis N Liidus õieti toimus ja kuidas nägi välja sealne igapäevaelu.
Lääne inimene vaatas nõukogude elutegelikkusele nagu teiselt planeedilt ja esitas naljakaid küsimusi. Vahel ei suutnud neid asju mõista isegi Markus, kes ometi oli N Liidu asjades määratult kompetentsem kui keskmine vaba maailma elanik.»

Tõeliselt hea meenutus kui absurdne kõik omal ajal oli. Raamatu algus küll venis, kuid mõne aja pärast oli juba päris meeleolukas lugemine.

  • Kirjastus: Tammerraamat
  • Ilmumisaasta: 2007
  • lehekülgi: 208

Arp Rullingo “Veider armastuslugu”

LVK 2020 teema nr 43. Raamat Eesti Raamatu sarjast “Eesti romaanivara”

Tagakaanelt:

Ühel sügispäeval saabub vaiksesse Loopre alevisse salapärane võõras mees, kes veedab oma aega peamiselt looduses jalutades, on hüpliku kõnemaneeri ja silmanähtavalt närvilise olekuga. Ent aegamööda sulab ta siiski alevi väikekodanlikku seltskonnaellu ja toob sellesse oma pikkade arutluste ning vaidlustega mõnesugust elevust. Peagi tekib tal sümpaatia alevi vaieldamatu kaunitari, metsavahitütre Erika Thalströmi vastu. Selle suhte kirjeldamiseks kasutabki autor sõnapaari «veider armastuslugu». Aga peategelase süvenevat närvihaigust arvestades pole sellel suhtel tulevikku.

Romaan «Veider armastuslugu» sai kirjastuse Loodus 1939. aasta romaanivõistlusel III koha. Selle teose tegevuskohaks peetakse Aegviidu alevit, sealt ka romaani prototüübid.

Nii kaua ühte nii õhukest raamatut ma polegi enne lugenud. No lihtsalt ei suutnud neid silmi lahti hoida. Mind see raamat kohe kuidagi ei kõnetanud. Oligi väga veider armastuslugu vaimuhaige mehe ja kerglase tütarlapse vahel.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaasta: 2017
  • lehekülgi: 142

Megan Whalen Turner “Kuningate vandenõu”

TAGAKAANELT:

Sarja „Kuninganna varas“ neljas osa.

Vana-Kreekast inspireeritud fantaasiamaailmas püüavad kolm väikeriiki vastu seista suurele Mede impeeriumile. Selleks oleks aga hädavajalik tugevate liidrite olemasolu neis väikeriikides. Ühe riigi etteotsa on jõudnud varas Eugenides, abielludes Attolia ilusa, kuid armutu kuninganna Irene’iga. Nende naaberriiki valitseb aga väiklane ja ahne kuningas, kelle troonipärija, ta vennapoeg Sophos on äkki salapärasel kombel kadunud just siis, kui ta riik on sõjas Attolia kuningriigiga ja medelased ähvardavad ta paruneid ära osta.

Nii tore oli lugeda, mis oli vahepeal saanud Sounise kuningast ja tema troonipärijast Sophosest. Mulle see sari meeldib. Nüüd ootan huviga mis on Eugenidesel veel plaanis ja kuidas naaberkunigriikide esindajad sellega hakkama saavad.

  • Kirjastus: fantaasia
  • Ilmumisaasta: 2020
  • lehekülgi: 278

Juhan Jaik “Kaarnakivi”

Eesti Rahvajutu aasta. August

TAGAKAANELT:

Kaarnakivi on maailma kõige kallim kivi. Muid kalleid kive on ka olemas, aga kaarnakivi vastu need ei saa. Muud kivid on kallid küll ja need, kel neid on nüüd, saavad palju raha, aga kaarnakiviga saab ka palju raha ja veel ka kõike muud abi, nagu näha sellest jutust…

Mina polnud seda raamatut enne lugenud. Päris tore vaheldus oli lugeda kollijutte. Kohati hakkaski juba see rahvajutu värk väga sarnaseks minema.

  • Kirjastus: Eesti Raamat
  • Ilmumisaasta: 1980
  • lehekülgi: 253

Maniakkide Tänav “Surmakarva”

LVK 2020 teema nr 49. Midagi õudusulmest (horror) – välja arvatud Stephen King!

TAGAKAANELT:

Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad – selle tühimiku on Maniakkide Tänav oma verd tarretama paneva raamatuga nüüd täitnud. Autor on kohalikele ulmesõpradele tuntud juba üle kümne aasta. 90ndate lõpus ilmunud mitu novelli kuulutasid omanäolise ja tugeva autori sündi. Esimene pöördumine pikema žanri poole tõi kaasa äramärkimise 2000. aasta romaanivõistlusel teosega „Minu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“, mille Eesti fantaasiakirjanduse austajad väga hästi vastu võtsid.

See raamat algab jubedalt ja no lõppeb ka samamoodi. Ja jubedalt mitte sellepärast, et see oleks halb olnud, vaid jubedalt, sest see oli ikka õudne. Raamat kus on kooljad, kontjalad, zombid, maagia, tigedad lohed…. Ühesõnaga maailm, kui ise küll sattuda ei tahaks.

Pean tunnistama, et õuduskirjandus pole kohe kuidagi minu teema. Ja sel aastal koguni 2 korda vaja lugeda (LVK ja UVK) Uhh nüüd on see tehtud. Ja tegelikult on mul hea meel, et olen suutnud ka täiskasvanutele mõeldud õudusulme raamatu läbi lugeda.

  • Kirjastus: Varrak
  • Ilmumisaasta: 2009
  • lehekülgi: 192

Aleksei Peterson “Eesti maarahva elust XIX sajandil”

Igaüks on oma saatusesepp 2020 August

Loe juturaamatut, mis on samal teemal, kui juuli pildiraamat ja mille autor on praeguseks siit ilmast lahkunud.

TAGAKAANELT

See on raamat meie esivanemate elust enam kui saja aasta eest: 19. sajandi teisest poolest kuni 20. sajandi alguseni. Toona oli tegu maarahvaga sõna otseses mõttes. Raamat räägib külaühiskonna liigendusest, talupere igapäevatöödest ja olmest, pidupäevadest, laste kasvatamisest, mesindusest, taluehitiste arenguloost ja paljust muust põnevast, mis endisel ajal oli iseenesestmõistetav, kuid meile tundub kauge ja võõrana. Rohked illustratsioonid ja sõnaseletused aitavad lugejal mõista meie esiemade-isade igapäevaelu.

Raamatu autor Aleksei Peterson oli aastatel 1958-1992 Eesti Rahva Muuseumi direktor. Raamat on koostatud korrespondentidelt 75 aasta jooksul laekunud materjalide põhjal. Ka enamik ajaloolistest fotodest pärineb muuseumi kogudest.

Seekordne saatusesepp oli päris keeruline. Mina ju vaatasin kauneid pilte peldikutest. Millegipärast pole just väga populaarne juturaamatute teema. Suutsin välja mõelda, et David Walliamsi “Pururikas poiss” haakuks hästi, aga tema ju veel täitsa elus…. Tuleb laiemalt mõelda. Peldikud olid maarahva elu osa ja siis peaks ju sobima kenasti raamat maarahva elust. Ja lõpuks leidsin ka sobiva raamatu mille autor on siitilmast lahkunud.Ja kuigi raamat annab väga põhjaliku ülevaate maarahva elust ja kommetest, ei mainita selles praktiliselt üldse, kus ja kuidas kempsus käidi. Nii oluline elu osa ja seda lihtsalt pole. Siiski oli päris tore lugeda kuidas vanasti elati ja millesse usuti. Näiteks kuidas määrati maja asukoht.Õnne ja rikkuse tagamiseks, pidid uksed käima õiges ilmakaares. Rehetuba pandi ikka nõnda üles, et esirind jäi lõunasse. Uuriti ka kõrgemate olevuste, haldjate ennustusi. /—/ Kui koht leitud, löödi sinna püsti kaks kärbist ning pandi nende peale õrs nagu rõuku tehes. Nüüd jäädi ootama, missugune lind sellele istume lendab. Oluline oli kustpoolt lind tuli ja kuhupoole jäi nokk, kui ta istus. Kui tuli must lind, ei olnud see elamiseks sünnis paik, otsiti teine. Kui tuli harakas, ei kõlvanud ka see koht. Lendas hall vares, võis ehitada, aga kui tuli valge lind, siis oli tegu kohaga, millest paremat pole.

  • Kirjastus: Atlex
  • Ilmumisaasta: 2006
  • lehekülgi: 104